/p>
Sheila O´Flanagan
Pelgupaik
Originaali tiitel:
Sheila O'Flanagan
The Hideaway
Headline Review
2018
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure
Kujundanud Mari Kaljuste
Copyright © 2018 Sheila O'Flanagan
© Tõlge eesti keelde. Tiina Viil, 2020
ISBN 978-9985-3-4811-6
e-ISBN 9789985348673
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Esimene peatükk
Autorendi leti juures oli pikk järjekord ja mina seisin selle lõpus.
Olin rõõmustanud, et jõudsin esimesena lennukist välja, ja mõelnud, et olen ka autojärjekorras esimene, aga olin unustanud, et Alicante lennuväljal maandub teisigi lennukeid ja nendega saabuvad reisijad tahavad ehk samuti autot rentida. Nüüd tundus, et kõik, kes tol õhtul maandusid, olid järjekorras minust eespool. Ja järjekord liikus teosammul.
Seisin neljaliikmelise perekonna taga, kelle lend oli peaaegu kolm tundi hilinenud ja kes olid sellepärast tujust ära. Umbes kaheaastane väike tüdruk klammerdus ema jala külge ja tihkus jonnakalt nutta, tema veidi vanem vend sihtis ererohelise plastist laserrelvaga järjekorras ootavaid täiskasvanuid ja hüüdis iga paari sekundi järel „pihtas!”. Täiskasvanud avaldasid oma rahuloematust nii lennufirma kui ka autorendiga, küsides üksteiselt, miks võtmete üleandmine küll nii neetult kaua aega võtab. Viimane küsimus esitati piisavalt valjusti, et kõik ootajad kuuleksid, rahva seas oli näha palju heakskiitvaid noogutusi ja kostis pominat „paganama jama”.
Kaks parajasti leti ees olevat inimest seisid seal juba vähemalt kakskümmend minutit. Kui kõigil minu ees olijatel läheb sama kaua, tuleb mul oodata ligi kaks tundi. See tähendaks, et saan auto kätte alles pärast südaööd, ja siis kuluks veel vähemalt tund aega, enne kui ma Villa Naranjasse jõuan. Seega läheb mul kohalejõudmiseks enam-vähem sama palju aega kui kulus lennule – ja kardetavasti veel rohkem juhul, kui ma teel ära eksin.
„Sa ei eksi ära, Juno,” oli Pilar julgustanud, märkides teekonna ära Google’i kaardil. „Kui oled juba teel maja juurde, ei juhtu enam midagi. Kõige raskem koht on kurv just enne linna, see on üsna järsk ja võib pimedas kergesti kahe silma vahele jääda. Kui leiad end Beniflorist, siis tead, et oledki sellest kurvist mööda sõitnud.”
„Kas läheduses on mõni hotell, kui ma tõesti peaksin ära eksima?”
„Benifloris ei ole,” vastas Pilar. „Aga umbes viieteistkümne minuti kaugusel linnast on üks väga meeldiv koht. La Higuera. Väike, aga väga peen. Kuigi kallis, on kõik kohad alati reserveeritud. Ausalt, Juno, sa leiad Villa Naranja kindlasti üles. Ära muretse.”
Ma ei muretsenudki õieti, aga hoolimata napist eelarvest soovisin, et peaksin valima pigem peene ja kalli variandi, vähemalt selleks ööks. Oletasin ka, et kui siin läheb väga kaua, võin ju sõita Alicante linna, võtta toa esimeses hotellis, mida näen, ja minna Villa Naranjat otsima hommikul, kui väljas on valge ning kõik tundub parem ja lihtsam. Juba seda mõeldes ütlesin endale, et ärgu ma mängigu lolli. Tee polnud kuigi keeruline ja ma olin täiesti suuteline ühe maamaja üles leidma, ka pimedas. Olin ometi tugev ja asjatundlik naine. Tõsi, mu tugevus ja asjatundlikkus olid mõlemad hiljuti kahtluse alla seatud, aga ma ei pidanud ju olema selline … selline … Halvustav sõna, mida hakkasin enda kohta mõtlema, kadus äkki, kui korraga matsid mind tõusulainena enda alla valu ja kurbus, lüües mu lihtsalt tasakaalust välja. Põrkasin enda ees seisva pereema otsa ja palusin vabandust.
„Pole midagi,” ütles too. „See tõmbab su ikka täiesti tühjaks. See reisimine. Ja niisugune jorutamine on lihtsalt naeruväärne. Mõnikord mõtlen, kas puhkusereis on ikka seda valu ja vaeva väärt.”
Naine muudkui rääkis, ootamata, et ma midagi vastaksin, aga ega ma ei kuulnud ka, mida ta ütles, ja rääkida ei suutnud ma niikuinii. Kurk oli krampis ja peas oli kohta ainult ahastusel. Aga häda oli selles, et mul polnud üldse õigust ahastada ega valu tunda. Ometi said need tunded minust jagu siis, kui ma ei osanud seda oodatagi, ega lasknud mind enam vabaks.
Tahtmatult meenutasin hetke, kui ma seda uudist kuulsin. Hetke, mil nägin fotot ekraanile ilmumas ja mu elu pöörati pea peale. Olin täiesti võimetu takistama neid meenutusi või pilte, mis mu silme ette ilmusid. Suutsin vaevu nuttu tagasi hoida.
Järjekord liikus edasi.
„Me peatume minu õe juures.” Naise hääl lõikus mu mõtetesse. „Ta elab Altea Heightsis. Ilus koht. Merevaated. Mõnus terrass. Ja isiklik bassein.”
„Tundub suurepärane.” Mu hääl kõlas kui krääksatus, aga ta ei paistnud märkavatki.
„Ongi suurepärane,” kinnitas naine. „Kahjuks ei saa me järgmisel aastal enam samal ajal tulla. Cooper käib siis juba koolis ja nad teevad trahvi, kui lapse õppetöö ajal kuhugi viid. Absurdne. Kõik ju teavad, et lennufirmad võtavad koolivaheajal hingehinda.”
„Tüüpiline sinu eest mõtlemine,” lisas naise abikaasa.
Noogutasin nõusolevalt. Just kolmekümneseks saanud vallalise naisena polnud koolivaheajad minu jaoks oluline teema, aga ma mõistsin tema pahameelt.
„Teie olete siin üksinda?” Naine vaatas mulle otsa, oodates, et lülituksin vestlusse.
Minu tohutuks kergenduseks tuli just siis leti taha ka teine töötaja. Järjekord jagunes kaheks, inimesed trügisid ettepoole ja ma ei pidanudki vastama. Et siiski välistada kõik rääkimisvõimalused, võtsin välja telefoni ja uurisin seda. Teadsin juba, et kõige uuem sõnum on Pilarilt – ta oli saatnud selle just enne seda, kui ma Dublinis lennukile läksin.
Väike probleem. Ema ei saanud täna majja sisse, nii et elekter on ikka välja lülitatud. Värsket toitu pole ka, aga kohvi ja teed on. Võta lennujaamast midagi näksida ja hommikusöögiks ka. Loodan, et sul on tore. Px
Ostsin lennukis kaks saiakest rohkem. Saiad tundusid nätsked ja ebaisuäratavad juba enne, kui ma need käekotti pistsin, aga ma ei hoolinud sellest. Mul lihtsalt polnud kõht tühi. Ja hommikul ei taha ma samuti süüa. Huvi toidu vastu oli kadunud ja ma olin viimase paari kuuga kuus kilo alla võtnud. Olin alati olnud sale ja nii suur kaalukaotus mulle tegelikult ei sobinud. Aga see, kuidas ma välja näen, oli küll kõige väiksem mure.
Kerisin teised sõnumid ka läbi, kuigi keelasin endal seda teha. Peatusin Bradi viimase teate juures.
Tänase õhtusöögi koht. Olen peagi seal. Armastan sind. Igatsen sind. Bxx
Mind
