asjad muutunud ja see, mida ma uskusin, polnud enam päriselt minu kontrolli all. Ja nüüd, üksi täiesti võõras ümbruses, polnud mõte ringi hiilivatest vaimudest pooltki nii mõttemänguline kui siis, kui olin turvaliselt kodus oma korteris. Ja pealegi …
Võta ennast kokku, naine, katkestasin ise enda mõttelõnga, kui käiku vahetasin. Ega sellepärast, et väljas on pime ja koht üksildane, ei pea veel täiesti jaburaks minema.
Kui Jane käskis järgmisest teeotsast vasakule pöörata, aeglustasin nii palju, et peaaegu ainult roomasin edasi, sest kartsin õigest kohast mööda sõita. Lootsin, et see oligi keeruline kurv, millest Pilar oli rääkinud, ja kui Fiesta esituled valgustasid välja Beniflori osutava viida, ohkasin kergendust tundes ja sõitsin ettevaatlikult edasi.
„Olete kohal.”
Jane tundus enesega eriti rahul olevat, kui ma auto keset seda pärapõrgut seisma jätsin. Silma ei hakanud mitte kui midagi. Ei küüni, ei kuuri ja kindlasti mitte kahekorruselist maja, mis sarnaneks Pilari antud fotol olevaga.
„No tore,” pomisesin. „Ma vihkan GPS-e. Päris tõesti.”
Arvestades Villa Naranja üksildast asukohta, polnud võimalik sisestada selle täpset aadressi, seega arvasin, et Jane jättis mu lihtsalt selle juurde viivale teele. Või vähemalt teele, mis viib teele, mis viib maja juurde, sest teadsin, et maja asub ühe kitsa tee lõpus. Pilar ei saanud Google’i kaardil mulle seda teed näidata, sest seda polnud sinna kantud.
Korraga peaaegu pimestas mind valguslõõsk tahavaatepeeglis, sest mulle lähenes mingi sõiduk. Süda hakkas taguma, peast tormasid läbi kõik õudusfilmid, mida ma kunagi näinud olin. Olin juba valmis laskma röövlil või guulil (või mõlemal) ennast pimedusse tirida, kui valge minibussi juht kannatamatult signaalitades minust mööda sõitis.
Hingasin välja ja mul langes kivi südamelt, kui auto tagatuled kaugusse kadusid. Haarasin käigukangist, et käsi ei väriseks, ja hakkasin Fiestaga jälle edasi nihkuma. Umbes kilomeetri pärast märkasin kitsast sillutamata teed ja keerasin sinna, lootes, et ei tee kohutavat viga. GPS-i nool osutas, et sõidan otse üle põllu. Ja nii see tundus ka.
Hakkasin juba kahtlema oma tegude mõistlikkuses, kui nägin eemal kõrgumas kahte valget sammast. Nende vahele jäi tohutu raudvärav. Selle kohal olevale metallkaarele olid kujundatud sõnad Villa Naranja. Sammastest ühele poole jäi väiksem jalakäijate värav. Ohkasin kergendust tundes ja jätsin auto seisma. Siis võtsin välja puldi, mille Pilar oli mulle andnud, suunasin väravale ja vajutasin. Mitte midagi ei juhtunud. Suunasin ja vajutasin uuesti, seekord tugevamini, nüüd hakkas vasakul sambal plinkima kollane tuli ja värav liikus aeglaselt lahti.
Sõitsin sisse ja peatusin, et kolmandat korda pulti vajutada. Värav minu taga sulgus. Kuukribal, mis oli hetkeks pilve tagant välja ilmunud, kadus taas. Värisesin kergelt. Võisin ju püüda olla kummituste ja vaimude suhtes ükskõikne, aga olukorra üldine tontlikkus hakkas minu üle võimust võtma.
Sõitsin mööda kruusateed maja juurde, mis oli osaliselt mõne suure männi taga peidus. Jätsin auto valgeks lubjatud maja ees seisma.
Kuigi Pilar oli näidanud mulle fotosid, oli tema vanaema maja suurem, kui olin oodanud. See oli kahekorruseline ja ristkülikukujuline, terrakotakatusega, mille kummaski otsas oli korsten. Teisel korrusel oli kolm täiskõrguses akent ja veel kaks väiksemat akent kummalgi pool laia ust, mis viis kitsale terve esiseina pikkusele rõdule. Alumise korruse aknaid kaitsesid iluvõred ja ülemise korruse omade ees olid luugid. Auto esitulede valguses nägin siit-sealt pudeneva värviga seinte ees roosasid ja purpurseid õisi, taltsutamatu bugenvillea närtsinud õielehed olid varisenud lehtlast, mis varjas avarat sillutatud terrassi.
Nagu Pilar oli öelnud, näis tõepoolest, et maja on hooletusse jäetud, kuigi asi võis olla rohkem esitulede tontlikus valguses kui milleski muus. Suretasin mootori välja, aga jätsin tuled põlema, kui võtsin puldi taas kätte. Selle küljes oli terve hulk metallvõtmeid.
Valisin õige võtme (tundsin selle ära ereroosa küünelakilaigu järgi) ja tundes end nagu vangivalvur, pistsin selle lukuauku võre sees, mis kaitses ka peaust, mis kriiksus pisut, kui sissepoole lahti paiskus. Mulle lõi vastu soe õhupahvak ja mu pea oli jälle täis vaime, viirastusi ja õudusfilmide süžeesid, kus üksi pimedas viibivate rumalate tüdrukutega juhtub hirmsaid asju. Inimese kohta, keda alati süüdistati kujutlusvõime puudumises, olin ikka väga tobe. Kuni ma ootasin, et silmad hämara valgusega harjuksid, leidsin, et pean mõistuse kokku võtma. Pidin ohjad oma kätte haarama.
Pilar oli rääkinud, et kogu maja elektri pealüliti on uksepaneeli sees. Ootasin, et silmad kohaneksid napi valgusega, ja nägin plastkatet. Tõmbasin seda ja see jäi mulle pihku, nii et ma hüüatasin üllatusest. Hääl kajas mu ümber vastu. Hingasin sügavalt sisse, panin katte lähedal asuvale riiulile ja vaatasin nuppe. Vajutasin seda, mis oli erekollane, ja kostma hakkas vaikset suminat. Seda tekitas nurgas seisev tohutu külmik. Vähemalt tähendas see, et vool oli olemas. Vaatasin ringi, et leida lülitit, ja märkasin ühte vastasseinal. Kui ma seda vajutasin, hakkas laes rippuv pirn sumisema ja vilkuma ning süttis seejärel korralikult põlema. Kale valgus ei muutnud ümbrust meeldivamaks, aga kindlasti aitas korralik nähtavus kaasa, et see oli nüüd vähem tontlik.
Läksin välja ja kustutasin autotuled. Seda mul küll vaja polnud, et aku tühjaks saaks ja ma jääksin täielikku eraldatusse ilma mingi transpordivahendita. Tegin pakiruumi lahti, võtsin kohvri, panin selle mütsuga lävele ja sulgesin enda järel ukse. Seejärel vaatasin ringi.
Seisin ruumis, mis ulatus läbi terve majapikkuse. Ühel pool oli köök ja teisel pool söögiruum. Köök oli lihtne – seal olid külmkapp (mis korises nüüd ärevust tekitavalt), gaasipliit ja eraldi elektriahi, mis oli pandud sinna ilmselt juba kaheksakümnendatel. Köögipoolel oli ka kandiline kraanikauss ja mitu kappi, mis tundusid olevat veel vanemad. Põrandal olid panipaikadeks riiulid, mille ees olid sinised puuvillased kardinad, seinu katsid keerulise mauripärase kujundusega sinivalged plaadid.
Söögituba oli sama ajast ja arust, selle seinad olid värvitud igavat sinepitooni. Seina teises otsas oli lahtine tahmunud kamin. Laud oli männipuust, samuti õlgedest punutud põhjadega toolid. Ühte nurka oli paigutatud põrandalamp, mille kreemikas vari oli pisut viltu.
Põrand oli kaetud lihtsate terrakotaplaatidega nagu katuski. Ja veidi tolmune.
Liikusin edasi. Köögi ja söögitoa taga asus kandiline koridor, kus oli ka trepp. Jätsin kohvri trepijalamile ja läksin järgmisse tuppa. See oli samuti terve maja pikkune ja ilmselt elutuba. Kui see talumaja oli olnud veel perekonna kodu, oli elutuba kahtlemata olnud täielikult sisustatud, aga minu saabumise ajaks polnud seal muud kui kolmekohaline diivan – kaetud üsna võika neoonoranži kangaga, mis ei sobinud kuidagi sinepikarva seintega –, kaks samasugust, ainult pleekinud kollast värvi kangaga kaetud tugitooli ja ristkülikukujuline kohvilaud, millele oli jäetud mõni hispaaniakeelne ajaleht ja ajakiri, paar puhast tuhatoosi ja veidral kombel üks tühi klaas. Ajalehed olid kaks kuud vanad ja kõmuajakirjad pärit eelmiste jõulude ajast.
Selle toa kamin oli söögitoa omaga võrreldes teises otsas ja samuti tahmane, aga kamina kõrval põrandal seisis korv halgudega ja mõned halud olid ka kaminas. Seinal rippus viltu üks pleekinud gravüür rannavaatega.
Elutoas oli majast välja viiv uks, aga ma ei hakanud seda lahti tegema. Ma ei vaadanud ka akendest välja. Tobedal kombel olin jälle hakanud tonte kartma. Hoolimata täielikust vaikusest tundus mulle, et majas on keegi, kes mind jälgib. Gravüüri seinal otseks seades sisendasin endale, et ma ei tohi olla naeruväärne, seejärel läksin tagasi köögiukse juurde ja kontrollisin, kas see on ikka seestpoolt kindlalt
