ole nii paganama loll, Juno.” Ütlesin seda valjusti ja mu sõnad kajasid ruumis vastu.
Oli mõttetu öelda, et ära ole loll.
Kõik, kes mind vähegi tundsid, teadsid, et ma olen maailma suurim lollpea.
Keerasin ukse lukust lahti ja astusin välja. Päike paistis meeldivalt soojalt. Lonkisin natuke maad mööda kiviplaatidest rada edasi, enne kui pöördusin uuesti maja poole vaatama.
Päevavalgel paistsid kooruv värv ja päikesest pleekinud luugid rohkem silma, aga samuti selle lilla ja roosa bugenvillea ning mitmevärvilise hibiskuse sära, mida olin märganud juba pimedas. Maja võis ju hoolitsust vajada, aga näis ka hooletusse jäetusega täiesti rahul olevat. See oli maastiku kindel osa, mis ei pingutanud eriti, et olla meeldiv. Aga meeldiv see oli, hoolimata oma hääbuvast hiilgusest. Seistes keset apelsinipuid aia sees, mis oli osalt plaaditud ja osalt kruusatatud, nägi maja väärikas välja. See väärikus ulatus ka väljapoole, kus oli väike purskkaev (ei töötanud) ja – minu tohutuks üllatuseks – korraliku suurusega ujumisbassein. Vesi oli veidi hägune, aga mitte roheline ega limane, seega oletasin, et keegi käib seda pidevalt hooldamas.
Kõndisin aias ja apelsinisalus edasi, paljud puud olid viljadest lookas. See, mida ma varem tundsin, polnud mitte lihtsalt õite lõhn, vaid apelsinide vürtsikas aroom. Mõtlesin, kas ma tohiksin hommikuti mõne apelsini noppida ja endale mahla teha. Peaksin Pilari käest küsima.
Majale lähemal ja apelsinisalust eemal kasvas lillasse õitemerre uppuv jakaranda. Selle all paistis suur lapik kivi, mis võis sellel olevate märkide järgi otsustades olla päikesekell.
Neil oli õigus, mõtlesin ma. Cleol, Saoirsel ja Pilaril, kes olid veennud mind ära sõitma. Neil oli olnud täiesti õigus. Kuigi mu süda oli purunenud miljoniks killuks, mõjusid kuumus, päike ja ilu hingele palsamina.
Korraga meenus mulle, et olin lubanud Pilarile teada anda, et olen kohal ja villaga on kõik korras. Kiirustasin majja tagasi ja võtsin mobiili, mille aku oli veel ainult kümme protsenti täis. Ühendasin selle ühe kaasa võetud adapteriga ja pistsin juhtme seina. Selle peale läks elekter ära.
Vandusin vaikselt omaette. Läksin kaitsmekapi juurde, vajutasin pealülitit ja valisin siis telefoni laadimiseks teise pistikupesa. Nüüd hakkas telefon laadima ja peaaegu kohe tuli sõnum. See oli Pilarilt.
Kas kõik on korras? küsis ta. Oletan, et leidsid maja kenasti üles, sest ma ei saanud keset ööd ühtegi hädakõnet.
Kõik hästi, kirjutasin vastu. Maja on ilus. Ilm ka.
Siin on niiske ja hall, tuli vastus peaaegu kohe. Tore, et sul on kõik korras. Ära unusta, et majas on WiFi. Seda tellimust ema ei katkestanud, tal on seda vaja, kui ta seal käib. Hoiame ühendust. Puhka hästi. Px. P.S. Kui apelsinid on valmis, võid neid vabalt korjata.
Naeratasin viimase lause peale ja tundsin siis, kuidas mulle kerkib klomp kurku. Nii paljud inimesed tahtsid, et ma hästi puhkaksin. Nii paljud tahtsid, et mul hakkaks parem. Aga kuigi aega peetakse suurepäraseks ravijaks ja möödas oli juba kuid, teadsin, et ma polnud sugugi paranenud. Mitte sinnapoolegi. Ja läheb palju aega, kuni ma paranen – kui üldse. Ükskõik, kuhu ma lähen või mida teen.
Kolmas peatükk
„Lõbutse hästi.”
Need olid minu viimased sõnad Bradile, kui me enne tema puhkusele minekut hüvasti jätsime. Kordasin neid, kui ta oli mind suudelnud – see oli soe kirglik suudlus selle hotelli parklas, kus ta oli veetnud eelmise öö. Brad jagas oma aega, töötades Belfasti haiglas ja Dublini erakliinikus, mille osanik ta oli. Ta oli auahnem ja edukam kui mina. No muidugi oli. Konsultant-radioloogina oli ta ju valmis arst. Hoolimata minu erakorralise meditsiini lisaerialast mina ei ole.
„Hakkan sind igatsema,” ütles Brad. „Soovin, et ei peaks minema.”
„Mina soovin samuti, et sa ei peaks minema.”
„Saadan sulle sõnumeid nii tihti, kui saan. Seal on küll paganama vilets levi, aga teen, mis suudan.”
„Kindlasti tuleb meil varsti võimalus koos puhkusele minna,” ütlesin.
„Muidugi.”
Tema hääl kõlas nukralt. Olin ise samuti veidi nukker. Ma ei tahtnud, et ta ilma minuta Itaaliasse läheks, aga puhkus oli juba kavandatud. Brad rääkis mulle, et tal on seal sugulasi. Ta ei saanud minemata jätta. Ja tal oli kahju, kuid ta ei saanud mind kaasa kutsuda. Mitte enne, kui olin kohtunud tema sugulastega teistsuguses olukorras. Olin öelnud, et sellest pole midagi – kuigi ausalt öeldes arvasin, et kohtumine tema pere itaallastest liikmetega nende Umbria villas oleks olnud täiuslik. Ma ei tunne Itaaliat kuigi hästi, aga isegi itaalia nimede hääldamine paneb mind ennast seksikamalt tundma. Ütlesin seda Bradile, ta hakkas naerma, suudles mind uuesti ja väitis, et ma olen kõige seksikam iirlanna, keda ta teab, ja et mul pole vaja minna Itaaliasse, et olla seksikas. Siis ütles ta ti amo niimoodi, et mul läksid põlved ihast nõrgaks.
Mõtlesin tahtmatult, et kui minul oleks itaallastest sugulasi, ei töötaks ma üldse Iirimaal, aga Brad tuletas mulle meelde, et ta sündis ja kasvas Carrickferguses Belfasti lähedal ja et Itaalia on tore küll, aga mitte tema kodu. Siis pomises ta, et on mõelnud, et ehk on Dublin, mitte Belfast tulevikus tema kodu, ja mu põlved läksid veel nõrgemaks.
Kui Brad autosse istus ja akna alla keeras, ütlesin talle, et lõbutsegu hästi, sest ma ei tahtnud, et ta peaks mind klammerduvaks tüdruksõbraks – isegi kui ma unistasin kooselust ja ta oli andnud mulle lootust, rääkides Dublinist kui kohast, kus me võiksime koos elada. Pärast Seani olin ettevaatlik. Aga nii või teisiti pidin tol õhtul oma korterisse jõudnult minema duši alla, et veidi maha jahtuda, sest värisesin ikka veel ihast.
Mõtlesin järgmistel päevadel Bradist sageli ja kuigi tööl oli liiga palju tegemist, et ihast värisema panevate mõtete jaoks ruumi jätta, tundsin öösel temast puudust rohkem kui kunagi varem. Brad saatis mulle korrapäraselt WhatsApp’i sõnumeid fotodega vapustavatest Itaalia maastikkudest ja keskaegsest San Alessio linnast, mis nägid välja, nagu oleksid võetud ajalooraamatust. Ma ei suutnud päriselt uskudagi, et inimesed tõesti elavad seal, aga Brad kinnitas, et elavad küll.
Viimase sõnumi sain tema puhkuse neljandal päeval, sõnumi, mille peale oleksin üüriauto järjekorras peaaegu kokku kukkunud.
Tänase õhtusöögi koht. Olen ka peagi seal. Armastan sind. Igatsen sind. Bxx
Fotol oli punakaspruun ehitis, mille juures väljas seisid mõned nikerdatud lauad ja rohelised päikesevarjud. Soovisin, et oleksin veennud teda siiski ka mind kaasa võtma. Koht tundus täiuslik. Saatsin Bradile sõnumi samade sõnadega, millega olin hüvasti jätnud.
Lõbutse hästi.
Siis läksin koos Saoirse ja Cleoga pubisse ja lõbutsesin ise ka hästi.
Uudiseid ei kuulnud ma enne kui järgmisel õhtul. Haiglas oli olnud kiire päev ja mul oli olnud liiga palju tegemist, et pabistada, kui polnud Bradilt sel hommikul sõnumit saanud. Õigupoolest ma vist ei mõelnudki temale, enne kui tulin koju ja tegin endale ube röstsaiaga. Siis sain aru, et Brad polnudki ühendust võtnud, ja saatsin talle sõnumi, küsides, kas ta läheb õhtust sööma järjekordsesse vapustavasse kohta ja saadab mulle pildi minu üksildaste ubade juurde. Tegi
