arvasin, et sul on hea meel minust lahti saada,” tunnistasin.
„Saa terveks, Juno.” Ta andis mulle avamata ümbriku. „Tule tagasi paremas seisus.”
„Tänan.”
Koperdasin kuidagi kabinetist välja ja läksin haigla kohvikusse. Cleo ja Pilar, kaks mu kolleegi, ootasid mind seal. Olime radioloogiaosakonnas nagu üks pere ja nad olid valmis mind lohutama, kui ma välja ilmun.
„Kõik lahenes ju suurepäraselt.” Cleo sõnad kõlasid julgustavalt. „Ma olen kindel, et sa tunned ennast suve lõpuks täiesti teistmoodi. Mida sa mõtled teha?”
Kehitasin õlgu. „Mul pole mingeid plaane. Eks ma vist olen lihtsalt kodus. Mõtlen sellest, mis juhtus.”
„No jumala eest, Juno, ma toetan sind ja puha, aga sa ei saa ju kolm kuud ainult istuda ja selle peale mõelda.” Cleo vaatas mind õudust tundes. „Sa lähed hulluks. Sa pole ju selline, kes juhtunut muudkui uuesti läbi ketrab, sa ei hakka mõtlema asjadele, mida muuta ei saa.”
„Ma ei hakkagi midagi läbi ketrama,” vaidlesin. „Hoopis …”
Aga Cleol oli õigus. See, et olin liiga palju mõelnud, oligi mind praegusesse olukorda pannud. Pidin leidma võimaluse mitte mõelda ja hakata elama, mitte analüüsima kogu aeg oma võimalusi ja arutlema, kuidas asjad oleksid võinud olla teisiti.
„Sa peaksid tegema midagi uut,” pakkus Pilar. „Võib-olla midagi loomingulist. Hakka näiteks romaani kirjutama või õpi maalima.”
Naeratasin esimest korda pärast Drina kabinetist lahkumist.
„Ainsad asjad, mida ma kirjutada oskan, on aruanded,” ütlesin. „Ja mis maalimisse puutub, siis seina võin ju värvida, aga piltide maalimises olen lootusetu.”
„See ei pea tingimata olema maalimine või kirjutamine,” märkis Pilar. „Võid ju vabalt tegelda ka kaljuronimise või kärestikusõiduga.”
„Või istun lihtsalt kodus ja loen,” pakkusin. „Ausalt öeldes just seda ma tahangi. Olla omaette. Mitte midagi teha.”
„See on üks võimalus,” arvas Cleo. „Aga kui sa ka muud ei tee, Juno, siis nõustaja juurde peaksid küll minema.”
„No kuule,” turtsatasin ma. „Ma ei käi nõustaja juures.”
„Ära siin kirtsuta midagi nina …”
„Mul on mõte!” Pilar oli elevil. „Sa võid minna minu vanaema majja. Võid seal lugeda nii palju, kui tahad, käia jalutamas ja uurida ümbrust.”
„Mida?” Vaatasin Pilarile otsa.
„Minu vanaema majja,” kordas Pilar. „Ma olen sellest sulle ju rääkinud. See on väikeses linnakeses Costa Blancal. Mitte päris pärapõrgus, aga siiski omaette. Majas pole keegi elanud sellest saadik, kui vanaema möödunud aastal suri, ja ma tean, et ema ja isa üürivad selle hea meelega välja. Võid istuda vaikuses ning lasta päikesel, merel ja apelsinisaludel ennast terveks teha.”
„Kas sa mõtled seda tõsiselt?” küsisin, kujutledes, milline õndsus on olla soojal õhtul rannikul, õhk täis apelsiniõite lõhna. Ma ei kohtaks seal tuttavaid inimesi, võiksin omaette kurvastada ja teeselda, et olen kurb hoopis mingil muul põhjusel.
„Loomulikult,” kinnitas Pilar. „Ema oleks väga rõõmus, kui seal keegi elaks. Ta tunneb ennast halvasti, kui maja on tühi.”
„Kus see täpselt asub?” Cleo sõi croissant’i lõpuni ja limpsis sõrmed puhtaks.
„Mägedes, mitte eriti kaugel Benidormist,” selgitas Pilar. „Beniflor on külakoht, aga seal on ka päris palju välismaalastest majaomanikke. Kui vanaema suri, pärandas ta maja mu vanematele, aga seda on raske müüa. Välismaalased tahavad, et maja oleks rannikul või merevaatega. Ja nad tahavad moodsat kodu. Vanaema maja on vanamoeline. Vaated on apelsinisalule ja mägedele. Sellist nad ei taha. Mõni kohalik võtaks küll apelsinisalud – üks talumees kasvatab apelsine –, aga maja pole neil tarvis. Nii et maja on ikka müügis ja keegi seal ei ela. Ema veedab seal mõne nädalavahetuse, aga maja on natuke … natuke …”
„Hooletusse jäetud?” pakkus Cleo.
„Jah.” Pilar noogutas. „Ma tean, et see teeb emale muret, ta tahaks vanaema mälestuseks maja korras hoida, aga ta elab praegu Valencias, umbes pooleteise tunni kaugusel, ega saa lihtsalt alati sinna minna, kui tahaks.”
„Aga võib-olla talle ikkagi ei meeldi, kui majas elab võhivõõras,” vaidlesin.
„Sina pole ju võõras, sa oled sõber,” ütles Pilar. „Ma luban sulle, et tal on hea meel.”
Kõlas küll meeldivalt, aga näis liiga lihtsa väljapääsuna. Miks ma peaksin saama veeta kolm kuud idüllilises maakohas – olgu või hooletusse jäetud maaidüllis –, kui kõik teised töötavad? Ma polnud seda ära teeninud. See oleks täiesti vale.
Nii ma Saoirsele ütlesingi, kui ta sel õhtul koju tuli. Me jagasime korterit, mis asus lähedal nii haiglale kui ka raamatupidamisfirmale, kus ta töötas.
„Kolm kuud päikese käes!” hüüatas Saoirse. „Loll oled, kui keeldud.”
„Aga ma ikkagi ei tea, miks ma peaksin minema. See oleks nagu autasu …”
„No tõesti, Juno, ära ole naeruväärne!”
„Aga …”
„Ei mingit aga. Sa pead minema. Tõesti pead.”
Vaatasin talle ebakindlalt otsa.
„Sa ei saa ära öelda.”
Seega jäin nõusse.
Ja sellepärast sõitsingi südaöösel mööda AP-7-t koha pole, mida ma ei tundnud. Üksinda.
Täpselt tund aega hiljem raputas Jane, nagu olin ristinud oma väga täpse ja korrektse hääldusega GPS-i, mind mõtteist üles, öeldes, et pean järgmisest mahasõidust ära keerama. Keskendusin jälle olevikule ja järgisin juhiseid, mis jätsid mu laiale tühjale maanteele. Värisesin kergelt, tajudes teravalt oma üksiolekut, ja korraga hirmutas mind tõsiasi, et peale auto esitulede oli ainuke valgusallikas taevas pilveräbalate vahelt paistev kuusirp. Minu ees olev maantee oli hoopis teistsugune kui Google’i tänavavaade, aga kinnitasin endale, et see on nii, sest on pime. Olin õigel teel, pidin ainult kuulama GPS-i. Siis juhatas Jane mu kitsamale ja kurvilisele külateele, mida palistasid apelsinipuud. Ma vähemalt arvasin, et need on apelsinipuud. Kuukilluke oli kadunud tihedama pilve taha, nii et oli raske aru saada.
Aeglustasin käiku. Jane vaikis, aga ekraani järgi otsustades pidin sõitma seda teed mööda veel viis kilomeetrit. Eespool paistis üksikuid valgustäppe, mis minu meelest võisid olla majade tuled. Võib-olla elasid seal need välismaalastest majaomanikud, keda Pilar oli maininud. Või hoopis kohalikud elanikud, kes tahtsid tema vanaema apelsine, aga mitte maja. Või siis mööda maad ringi liikuvad vaimud.
Püüdsin vaimudest mitte mõelda. See oleks pidanud olema lihtne, sest olen ju ratsionaalne
