välja, nagu oleks see maha lõhutud.
„Kaksteist inimest on surma saanud, arvatakse, et surnute arv võib tõusta.”
Ekraaniservas jooksid sõnad: Itaalia Umbria piirkonda on tabanud maavärin.
„Epitsentrile lähima linna, Itaalia väikelinna San Alessio elanikud on šokis,” jätkas reporter.
Pillasin röstsaia põrandale.
Brad oli San Alessios.
Ma ei teinud põrandale kukkunud röstsaiast väljagi ja võtsin telefoni.
Kuulsin uudiseid. Kas sinuga on kõik korras? saatsin sõnumi. Helista mulle.
Vastust ei tulnud. Aga ma arvasin, et kohas, kus mobiililevi oli alati olnud katkendlik, olid sidevõimalused pärast nii kohutavat sündmust ilmselt veel kehvemad. Mastid võisid olla viga saanud. Võrk võis olla üle koormatud. See, et Brad polnud veel ühendust võtnud, ei pruukinud tähendada midagi kurjakuulutavat. Pealegi oli Brad ju arst. Tal tuli inimesi aidata, mitte mulle helistada. Ikkagi tahtsin saada sõnumit, et hing jääks rahule. Aga võib-olla saatis ta kõigepealt sõnumi oma vanematele. Iirlased ju tegid nii. Helistasid koju. Mina polnud osa Bradi kodust. Veel mitte.
Võtsin röstsaia üles ja viskasin prügikasti. Mikrolaineahi piiksus, andes märku, et oad on valmis. Jätsin need kaussi ja istusin televiisori ette.
Saoirse tuli koju umbes kell üksteist ja leidis mu ärevalt ühelt uudistekanalilt teisele plõksimas.
„Oh issand, Juno!” kohkus ta, kui olin talle rääkinud. „Kas sinuga on kõik korras?”
„On küll, muidugi on. Ma olen Bradi pärast mures.”
„Ma olen kindel, et temaga on ka korras.” Saoirse võttis mul ümbert kinni ja kallistas. „Ilmselt on ta mõnes varjupaigas abiks.”
Noogutasin.
„Seda ma arvasingi.”
„Ta saadab sulle sõnumi, kui saab,” rahustas Saoirse mind.
„Ma tean.”
„Aga mure on ikkagi,” möönis ta.
„Jah,” ütlesin ja vahetasin taas kanalit.
Ma ei saanud muretsemist jätta. Aga olin ka kindel, et oleksin tundnud, kui Bradiga oleks midagi juhtunud. See oli pagana loll mõte inimese kohta, kes vajas kõige uskumiseks tõendeid.
Mul vedas, et ma ei pidanud järgmisel päeval tööl olema, sest istusin terve öö televiisori ees. Silmapiirile kerkis ähmane koiduvalgus, kui lõpuks saabus teade.
„On leidnud kinnitust, et nende hulgas, kes said eile Itaalia keskosa tabanud maavärinas kannatada, oli ka Põhja-Iirimaalt pärit perekond.”
Meesreporter seisis tänaval, millest olid järel ainult rusud.
„See perekond oli Brad ja Alessandra McIntyre ning nende kolmeaastane poeg Dylan.”
Ekraanile ilmus foto ja ma vahtisin seda tummalt.
„Brad ja Alessandra said surma, Dylan on viidud kohalikku haiglasse ning tema vigastused ei ole eluohtlikud.” Reporter heitis pilgu märkmetele ja jätkas siis. „McIntyred olid kohalike sõnul meeldiv perekond, kes käisid San Alessios igal aastal. Alessandra vanavanemad on sealt kandist pärit, kuigi nad kolisid 1960. aastatel Belfasti, et avada seal restoran. Seda restorani peab nüüd Alessandra isa ja see on väga populaarne.”
Reporter muudkui rääkis, aga ma ei kuulnud teda enam. Vaatasin ainiti fotot, mis kujutas Bradi – minu Bradi, pikka, heledapäist ja nägusat – seismas rabavalt kütkestava erepunases kleidis naise taga, kelle juuksed langesid tumedate lokkidena ümber südamekujulise näo. Bradi üks käsi oli naise õlal ja teisega hoidis ta väikest poissi.
Mul oli raske mõista seda, mida nägin. Midagi oli kohutavalt valesti. Pidi ju olema. Brad ei olnud abielus ja isa. Ta oli minu kallim. Mees, kellega lootsin ühel päeval abielluda. Siin pidi olema mingi eksitus. Nad ajasid Bradi kellegagi segi. Aga siis jõudis mulle kohale, et reporter oli öelnud, et fotol olev mees on surnud. Seega, kui foto oli tõeline, tähendas see, et minu Brad on surnud. See polnud lihtsalt võimalik. Mu pea käis ringi. Ma ei suutnud selgesti mõelda. Olin täielikus kõikehaaravas šokis.
Kuulsin, et reporter räägib ikka veel midagi – ta oli nüüd kellegi teise loo juures –, ma nägin ekraanil kujutisi, aga tundus, et olin kõigest ümbritsevast eraldatud. Miski polnud tõeline, miski polnud päris. Ma ei suutnud liigutada. Jalad ei kuulanud sõna. Keha näis olevat minust eraldi. Olin diivanil kinni, suutes vaevu hingata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
