armastati – Ryanid olid kallistajad, musitajad, puudutajad, ja ema kuulutas pidevalt oma kustumatut pühendumist meile kõigile. Aga eksitus on ikka eksitus ja ma olin saabunud hulk aega pärast seda, kui ta arvas, et tema pere on valmis. Kuigi ema armastas mind, teadsin ma, et viin ta meeleheitele, kui ei uskunud ühtegi sõna, millel polnud tõestust. Ma pidin teadma kõige ümbritseva põhjusi.
„Oh jumal, Juno!” hüüatas ta pärast rannas veedetud päeva teatraalselt, kui uurisin tõusu ja mõõna aegade ning selle kohta, kuidas Kuu faasid neid mõjutavad. „Kas su küsimused kunagi otsa ka lõpevad? Kas sa ei saa siis lihtsalt vaadata merd ning mõelda, kui kaunis see on ja kuidas meil on vedanud, et oleme elus?”
„Jah,” vastasin. „Aga ma pean teadma, miks …”
„Ei pea!” Isa oli näitlejast ema näitekirjanik. „Sa pead seda tundma.”
„Njah,” ütlesin ja uurisin tõusude ja mõõnade kohta kooli raamatukogust.
Minu vanemad Desmond ja Thea Ryan on Iiri teatrilaval omaette nähtus. Isegi siis, kui olin veel laps, nimetati ema rahvuslikuks aardeks ja isa oli tuntud kui üks suuremaid elavaid näitekirjanikke. Mõlemad olid oma töö eest võitnud mitmeid auhindu. Emal ja isal on alati kas kõik või mitte midagi, nad on ikka kas elevuse tipul või meeleheite sügavikus. Kui elasin veel kodus, kurnasid nende tunnete tõusud ja mõõnad mind ära ja suunasid raamatute juurde. Õnnetuseks minu peresisesele usaldusväärsusele polnud need luuleraamatud ega olulised kirjandusteosed. Need olid füüsika- ja muud teadusraamatud. Sama hästi oleksin võinud koju osta Saatana enda põrgukäsiraamatu. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, oleks see vist pareminigi vastu võetud kui „Aja lühilugu”. Ma olin emale ja isale samasugune mõistatus nagu nemad mulle ja jättes kõrvale mu suure vanusevahe teiste lastega, olid nad sellepärast mu venna ja õega lähedasemad. Nad olid olnud kindel ja stabiilne pere, enne kui saabusin mina ja kõik segi paiskasin. Minu vend Butler töötab elatise teenimiseks põhikooliõpetajana, aga ta on ka tähelepanuväärne luuletaja. „Intiimne ja intelligentne”, kui tsiteerida arvustust tema viimase kogu „Isaduspaus” kohta, mis võitis Patrick Kavanagh’ auhinna. Mina olin meie peres ainuke, kes imestas, mida arvaks selline kirjanik nagu Kavanagh (kelle luuletused olid üldiselt riimis) Butleri võidust, sest nii palju kui mina aru sain, koosnes mu venna luule lihtsalt proosalõikudest, tühjad read keset lauset, mis tegelikult korralikult ei lõppenudki. (Mina loen ainult luulet, mis riimub. Nii saan vähemalt süsteemile pihta.)
Mainisin seda ühel õhtul Gonne’ile, kes vaatas mind õudusega.
„Kas sa siis ei näe, kui tark ta on?” nõudis õde. „Kas sa ei kuule tema sõnakasutuses muusikat?”
Kehitasin õlgu. Gonne mängib iiri rahvamuusikaansamblis harfi ja tema mees viiulit. Mu õde kuuleb kõiges muusikat.
Mulle meeldib muusika. Aga igal pool ma seda ei kuule. Mulle meeldib ilu. Aga vorm ja funktsioon meeldivad rohkem. Selles pole ju midagi halba – või vähemalt seda ma endale kogu aeg sisendan.
Sellepärast ma olingi nii kindel, et Sean on mulle see õige. Ta tegeleb digitaaldisainiga, mis minu meelest ühendab vormi ja funktsiooni. Tema mõistis minu tööd. Mina mõistsin tema oma. Oli tohutult põhjusi, miks me sobisime suurepäraselt kokku, ja tohutult põhjusi, miks ma tahtsin, et ta oleks mu elu armastus. Ja kuigi ma ei jälginud Seani pärast meie lahkuminekut sotsiaalmeedias ega midagi, nägin paratamatult sõprade kontodel tema fotosid. Umbes kuus nädalat hiljem nägin temast pilti koos teise tüdrukuga. Tüdruku nimi oli Suki. Sean istus laua ääres ja Suki seisis mehe taga, käed omanikutundega tema õlgadel.
Kuigi ma polnud hullunud jälitaja, pidin välja uurima, kes see tüdruk on. Ta oli meigikunstnik. Nägin Facebookis teadet nende kihlumisest samal päeval, kui Brad läks puhkusele. See rabas mind rohkem, kui olin arvanud. Oli ju Sean lõppude lõpuks öelnud, et ta polnud valmis end minuga siduma, aga juba sidus ta ennast kellegi teisega. See tegi haiget.
Saoirse ütles, et Sean on sarikihluja ja et kuidagi ei saa kindel olla, et ta Sukiga kokku jääb. Saoirse jutt kõlas mõistlikult. See oli ju Seanil juba kolmas katse. Ta oli ka enne mind ühe abieluettepaneku teinud. Mul oli siis Sukist kahju. Sest arvasin, et minul on rohkem vedanud.
Ma arvasin, et mul on Brad.
Lõpuks vajusin, nagu viimastel nädalatel ikka, rahutusse unne. Unenäod olid katkendlikud, killud inimestest ja kohtadest, mis hajusid nagu suits iga kord, kui ärkasin. Kuna luugid olid tihedalt suletud, valitses magamistoas täielik pimedus ja oli võimatu ära arvata, mis kell on.
Aga kui ma siis lõpuks tegin silmad lahti ja olin täiesti ärkvel, teadsin, et miski oli mind rahutust unest üles raputanud. Vaatasin kasvava paanikaga võõras toas ringi, aga siis tuli mulle meelde, kus ma olen, ja süda hakkas rahulikumalt lööma. Jäin voodile istuma ja kuulatasin, kas majas on kuulda kellegi kohalolu. Aga kõik oli vaikne, keegi ei paistnud olevat sisse murdnud mind mõrvama. Seega tõusin ja hakkasin luuke lahti tegema. Luugid kriiksusid ärevust tekitavalt ja kõikusid hingedel, aga suutsin nad siiski vastu seina kinnitada.
Olin arvanud, et on alles öö, aga oma hämmastuseks nägin, et taevas on lillakassinine ja seal sõuavad kohevad valged pilved. Soe õhk lõhnas apelsiniõite järele. Õrnas tuules sahises vaikselt jakarandapuu.
Heitsin pilgu käekellale. Peaaegu kaheksa. Juba nädalaid polnud ma pärast kuut enam kuigi kauaks voodisse jäänud, niisiis olin täna – kuigi rahutult nagu ikka – maganud kauem kui tavaliselt. Ütlesin endale, et see on hea märk.
Vaatasin toas ringi. Mu asjad oli seal, kuhu olin need jätnud – kohver seina ääres, käekott peeglilaual, teksad pleekinudroosa tooli peal. Teksade jaoks oli juba liiga soe. Vinnasin kohvri voodile ja pakkisin lahti. Jätsin voodi peale valge puuvillase pluusi ja lühikesed teksariidest püksid. Seejärel panin tosina T-särke ja kolm paari lühikesi pükse peeglilaua sahtlisse, riputasin teksad kappi, kus need tõenäoliselt veedavadki järgmised kolm kuud, ja viimasena panin suvekleidid riidepuudele pükste kõrvale.
Võtsin teel maja teise otsa vannituppa pesukapist käteräti. Minu üllatuseks oli vannitoas aken vaatega mägedele. Eemalt paistis ka majadekobar, mis oli minu arvates Beniflori linnake. Kui keegi ei tahtnud just binokliga vannituppa vaadata, oli seal hoolimata aknast piisavalt privaatne. Ja oli väga meeliülendav seista duši üllatavalt tugevate veejugade all ja ennast seebitades kaunist vaadet nautida.
Kakskümmend minutit hiljem läksin alumisele korrusele, puuvillane pluus seljas ja lühikesed püksid jalas, tumedad juuksed veel märjad. Olin unustanud ära kustutada põrandalambi, mis põles köökelutoa nurgas. Vajutasin lülitit ja vaatasin siis ringi. Ma polnud seda õhtul märganud, aga köögis olid võrede taga ülesrullitavad bambuskardinad. Kerisin need kõik üles, seejärel läksin elutuppa, et sealgi luugid lahti teha.
Kui päikesevalgus sisse pääses, jäin seisma ja üksisilmi vaatama.
Kohvilaual seisnud tühi klaas oli nüüd põrandal. Sel oli servast tükk ära, aga päris puruks see ei olnud. Ilmselt klaasi kukkumise heli oligi mind enne äratanud. Hingasin järsult sisse. Miks oli klaas maha kukkunud? Kas ma olin selle kätte võtnud, kui ajakirju vaatasin, ja pannud siis ohtlikult lauaserva lähedale? Ma ei uskunud seda õieti, aga nii võis ju olla. Olin olnud õhtul väga väsinud, sain vaevalt aru, mida ma teen. Aga isegi kui klaas oli seisnud ebakindlalt lauaserval, siis mis oli selle sealt maha ajanud? Järjekordne kummituslik asi Villa Naranjas, mõtlesin, kui klaasi kööki viisin. Ükskõik, mida Pilar oli öelnud, ükskõik, kui vähe ma uskusin vaimudesse … võib-olla oli tema vanaema ikka siin. Võib-olla ta ei tahtnud, et keegi tema majas elaks. Võib-olla püüdis ta mind minema hirmutada. Või oli see midagi muud. Keegi, kes otsis minu tähelepanu. Võib-olla siin,
