ulatati Ford Fiesta võtmed, auto pidi töötaja sõnul olema parkimismaja kolmandal korrusel. Tänasin meest ja kõndisin väljapääsu poole. Neljane perekond seisis endiselt leti ees. Väike poiss kolkis oma plastist laserrelvaga nende kohvreid ja pereisa vaidles teenindajaga liiga suure kindlustusmakse üle.
Parkla oli täis. Kontrollisin parkimiskoha numbrit ja hakkasin ühte rida pidi edasi liikuma. Tumesinine auto oli seal, kus ta pidigi olema. Ohkasin kergendust tundes, tegin pagasiruumi lahti ja panin kohvri sisse. Siis avasin ukse ja istusin autosse enne, kui taipasin, et olin kaassõitja poolel. Tulin autost välja ja läksin ringiga juhiukse juurde.
Olin varemgi mandril autot juhtinud, seega parempoolne liiklus mind ei häirinud. Esimest korda – Prantsusmaal koos oma lähimate sõprade Cleo ja Saoirsega – oli olnud veidi hirmus, aga pärast esimesi ärevaid minuteid oli kõik korras. Mõni aasta hiljem koos oma kihlatu Seaniga läbi Euroopa sõites olin mina suurema osa ajast roolis. Pärast seda reisi polnud Sean enam mu kihlatu, aga põhjuseks polnud minu autojuhioskused. Asi oli hoopis selles, et Sean otsustas, et pole veel valmis abielluma. Või vähemalt polnud ta valmis abielluma minuga. Muidugi oli mul katkenud suhteid ka enne Seani, aga ma polnud kunagi varem olnud nii muserdatud kui siis. Kõik unistused ja plaanid selle kohta, millist elu ma hakkan elama, varisesid mu ümber põrmuks. Tundsin end läbipekstu, haavatu ja lootusetuna. Ka alandatuna – kuigi püüdsin endale sisendada, et mina pole sellepärast ju halvem, kui Sean otsustas meelt muuta. Ja parem nüüd kui hiljem, siis, kui juba abielus oleme. Siiski olid järgmised kuud rasked. Aga ma sain sellest üle. Ehitasin oma elu uuesti üles, edenesin tööl ja liikusin edasi. Nüüd oli mu süda taas murdunud ja seekord oli asi ikka palju hullem. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas sellest üle saada, ei teadnud, kas ma üldse kunagi veel paranen.
Hingasin sügavalt, panin Fiestale tagasikäigu sisse ja sõitsin parklast välja. Oli hea millelegi keskenduda, hea, et miski tõmbas mu mõtted eemale tumedatest paikadest, kuhu need ikka kippusid. Pealegi meeldib mulle autot juhtida. Olen parem juht kui Sean. Olen tähelepanelik ja kindel, ei lase sõiduteel endale liiga teha. Sellepärast panidki Cleo ja Saoirse alati mind rooli, kui puhkusel käisime. Ja ausalt, mul polnud selle vastu midagi, sest mulle meeldib, kui ohjad on minu käes. Oskan juhiseid anda palju paremini kui neid kuulata.
Kui hakkasin Seaniga käima, ei läinud ma enam koos tüdrukutega puhkusele. Aga pärast Bradi küsis Cleo, kas ma tahaksin temaga nädalavahetuseks kuhugi sõita. Ta pakkus, et spaasse. Tõeliselt kõrgetasemelisse. Kohta, kus võin lasta ennast hellitada.
„Ma pole hellitamist ära teeninud,” vastasin talle, hääl pingul, et mitte nutma puhkeda.
„See polnud sinu süü,” vaidles Cleo.
„Ma tean. Aga ikkagi tundub see justkui hinnang.”
„Sa pead aja maha võtma, Juno,” leidis Cleo.
„Nemad seda ju ei saanud,” ütlesin.
Rohkem ei öelnud Cleo hellitamise kohta midagi.
„Ringteel keera teiselt mahasõidult alla.” GPS-i naishääl oli mõtetele teretulnud vaheldus.
Keskendusin GPS-ile ja järgisin juhtnööre. Suurema osa maad Beniflori sai sõita mööda kiirteed, nii et see oli võrdlemisi lihtne. Mulle meeldib kiirteel sõita. Meeldib gaasipedaalile vajutada ja lasta autol lennata.
Aga Fiesta gaasipedaalile ma ülearu kõvasti ei vajutanud. Kartsin liiga kiiresti sõita. Oli ju võimalik, et purskan nutma, ja ma ei tahtnud sõita kiirusega 120 kilomeetrit tunnis, kui see juhtub. Siiski leidis tibatilluke osa minust, et teelt välja unustusse sõitmisel on omad plussid.
Kinnitasin pilgu teele enda ees. Ma ei hakka nii mõtlema. Mustematel päevadel oli mul selliseid mõtteid olnud küll, aga olin ju kõigile rääkinud, et mul on nüüd palju parem. Tegelikult ei olnud mul üldse parem ja seepärast ei tulnudki ma tööga enam korralikult toime. Olin tundnud, et pean esitama lahkumisavalduse, enne kui saan hakkama mingi tõelise lollusega. Enne kui mind lahti lastakse.
Varem tegin oma tööd väga hästi. Tean, et naised ei tohiks ise oma saba kergitada ja öelda, et nad on milleski suurepärased – näiteks autojuhtimises või töös. Peaksime olema enesekriitilised ja tagasihoidlikud, panema kõik lihtsalt vedamise arvele ja mitte pidama ennast ülivõimekaks. Aga ma olin üks paremaid radioloogiatehnikuid selles erahaiglas, kus ma töötasin, ja ma teadsin seda. Teadsin, sest patsiendid ütlesid nii. Kaastöötajad leidsid seda ka. Ja mulle meeldis mu töö väga, püüdsin alati ennast täiendada ja paremini töötada.
Patsiendid on mu töö kõige tähtsam osa. Uuringule tulles on nad närvis või valudes või mõlemat. Suur osa minu tööst on panna nad lõdvestuma. Aga kuidas ma sain panna kedagi lõdvestuma, kui olin ise vedruna pingul? Kuidas ma sain olla patsientidega rõõmus ja positiivne, kui ma ei suutnud kerkida pinnale omaenda kannatuste sügavikust?
Ma püüdsin küll, tõesti püüdsin. Aga ma tahtsin liiga palju. Ühel päeval, kui olin just teinud ultraheliuuringu kõhuvalu kurtvale noorele naisele, puhkesin sealsamas tema kõrval nutma. Patsient arvas üsna mõistetavalt, et olin tema ultrahelis näinud midagi kohutavat, ja hakkas samuti nutma. Ta oli täiesti lohutamatu ega uskunud, et ei hakkagi surema.
Pärast kutsuti mind osakonnajuhataja juurde. Drina O’Driscoll on üle viiekümne, ta on rahulik, professionaalne ja radioloogiaosakonnas kõigile eeskujuks. Ta vaatas mulle sõnagi lausumata otsa. Ulatasin talle kirja ja ta asetas selle enda ette lauale.
„Ma tean, et sul on olnud isiklikke probleeme, Juno.” Drina hääl kõlas kindlalt. „Näen, et need on mõjutanud sinu tööd.”
Haarasin kätega tooliservast, püüdes rahulikuks jääda. Mõtlesin, mida ta teab minu isiklikest probleemidest, ja kust ta seda teab.
„Palun väga vabandust,” ütlesin. „Ma poleks tohtinud lasta eraelul ennast tööalaselt mõjutada.”
Drina vaatas mind oma hallide silmadega, pilk lahke ja pehme.
„Me ei ela mingis mullis, kuhu tööle tulles võib siseneda ja kõik muu välja jätta,” lausus ta. „Oleks ju tore, kui nii saaks. Aga ei saa.”
„Tekitasin patsiendile tõelise trauma,” ütlesin. „Ta võiks meid kohtusse kaevata.”
„Loodetavasti on tal väga hea meel, et ultraheli ei näidanud midagi halba, nii et ta ei kaeba.” Drina naeratas pisut. „Kui oled tervisega seoses ehmatuse üle elanud, hakkad asjadele hoopis teisiti vaatama.”
„Aga ikkagi,” ei saanud ma rahu. „Käitusin täiesti ebaprofessionaalselt.”
„Ja praegu?” küsis Drina. „Kuidas sa ennast praegu tunned?”
Osutasin ümbrikule, milles oli minu lahkumisavaldus.
„Minu peale ei saa enam kindel olla,” väitsin. „Sa ei saa lubada mul meeskonnas olla.”
„Ma näen, et sul on vaja siit natuke ära olla.” Drina lappas laual mingeid pabereid. „Aga ma ei taha mingil juhul kaotada nii kvalifitseeritud töötajat nagu sina.”
„Selles asi ju ongi.” Haarasin istmest veel kõvemini. „Ma pole enam kvalifitseeritud. Olen oma oskused kaotanud. Võib-olla ma ei saagi neid enam tagasi.”
„Sa pole midagi kaotanud, seega pole midagi tagasi saada,” arvas Drina. „Pakun sulle kolm kuud palgata
