talle.
Molly ohkas raskelt. „Noh, igatahes mul on kahju. Sa olid ära teeninud, et sel päeval koos meiega leinata. Keegi ei tundnud Declanit nii nagu sina.“
„Sinu vend oli väga eriline poiss,“ vastasin vaikselt. Mõtlesin endiselt Declanist üsna sageli, ent polnud temast kellegagi aastaid rääkinud. Tundsin end veidralt – enam kui ebamugavalt.
„Isal oli eelmisel aastal südamerabandus,“ ütles Molly ootamatult.
„Seda on kahju kuulda,“ kortsutasin kulmu. Olin ka üllatunud, et polnud sellest varem kuulnud, arvestades, et tema isa oli omal alal tuntumaid nimesid.
„Jah. See oli omavahel öeldud. Isa ei tahtnud, et aktsionärid sellest teada saaksid, nii et…“ Molly ohkas väsinult ja hõõrus otsmikku, siis vaatas ta mulle otse silma. „Asi on selles, et isa sai südamerabanduse ja Declan suri oletatavasti varem diagnoosimata südamehaiguse tagajärjel. Oleks ehk loogiline arvata, et isa laskis arstidel Declani haiguse tagamaid täpsemalt uurida, olemaks kindel, et see pole pärilik, eks ole?“
Vastust oodates vaatas ta mulle otsa, niisiis avasin suu, et midagi öelda, ent ühtegi sõna ei tulnud kuuldavale. Molly tundus minu varjamatust šokist kummalisel kombel rahuldust tundvat. Ta pani käed rinnal risti ning vaatas mulle otsa, jätkates vaikselt: „Millal iganes ma selle teema jutuks võtsin või Declani nime mainisin, hakkas isa karjuma ja ema nutma. Miski siin ei ole kunagi tundunud loogiline olevat, ent – kuigi mul on piinlik seda tunnistada – kuni isa südamerabanduseni oli mul lihtsam teeselda, et ma pole seda tähele pannud. Kas Dec tappis end ära, Leo?“
Molly tõi selle viimase julma küsimuse kuuldavale justkui täiesti emotsioonitult, ent talle otsa vaadates nägin, kuidas ta end minu vastust oodates halvimaks valmis pani.
„Ei… taeva pärast, ei! Ei tapnud.“
Molly jäik kehahoiak lõdvenes, ent vaid õige pisut.
„Nii? Ilmselgelt ei olnud see mingi suvaline südamehäda. Nii et millest ma siis aru ei saa?“
„Lihtsalt…“ Hingasin sügavalt sisse ja põrnitsesin lauda. „Anna mulle lihtsalt hetk aega, eks?“ Mõtlesin hetkeks, et mind päästis kohvi saabumine, ent avastasin peagi, et mul on aega vaid nii palju, et korraks oma latet vaadata, sellal kui üritasin välja mõelda, mida öelda.
Teadsin, et Laith ja Danielle Torrington olid kogu maailmale Declani surma kohta valetanud – ja ma sain isegi peaaegu aru, miks. Teadsin ka, et Molly ei teadnud venna eluajal tema haigusest midagi. Declan oli meil kõigil palunud seda õe eest varjata – ja sain ka sellest aru. Declan tundis hirmu sellepärast, et Molly võiks temast seetõttu halvasti mõelda.
Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et Molly kaitsmiseks mõeldud valed võiksid jätkuda ka pärast Declani surma. Põlgasin Laith Torringtoni ja kõike, mida ta esindas, ent ma polnud hetkekski arvanud, et ta võiks nii madalale langeda.
„Leo?“ Molly viipas mulle kergelt. Ta üritas mind kohelda õrnalt, oletades, et sõbra kaotus tegi mulle ikka veel haiget. Ent ei teinud – mitte päriselt. Kümme aastat oli mööda läinud ning olin nende aastate jooksul näinud hulganisti muid õudusi, mis olid mind tugevamaks muutnud. Kõhklesin vaid seetõttu, et olin sattunud olukorda, millest oleksin oodanud esile kerkivat kurbust, avastasin aga hoopis eetilise miinivälja. Ma ei joonud tavaliselt kohvi suhkruga, ent nüüd sirutasin aja võitmiseks käe suhkrutoosi järele ning panin kohvitassi pool lusikatäit, seejärel segasin aeglaselt, enne kui taas pilgu tõstsin ja talle otsa vaatasin.
„Mul pole aimugi, mida sulle öelda, Molly,“ tunnistasin.
„Aga kas sa tead midagi, mida mina ei tea? Kas sa tead, et ta oli haige?“
Segasin taas kohvi, sest pidin mujale vaatama – midagi turvalist, mitte tema anuvaid siniseid silmi. „Jah,“ pomisesin. Sel korral oli see lihtne sõna tõest kantud. Jah, ma teadsin, et Declan oli haige – ta oli haige, koletu sõltuvuse haardes, mis võitles vastu igasugusele ravile, mida keegi meist sai sellele pakkuda. Olin oodanud, et Molly küsib minult üksikasju tema sõltuvusse langemise ja allakäigutee kohta, mis juba iseenesest oleks piisavalt raske olnud, praegune stsenaarium oli keerukuselt aga hoopis teine tase. Köhatasin kurgu puhtaks.
„Sa peaksid neid küsimusi Laithile ja Danielle’ile esitama, Molly.“
„Ma ei saa – ma olen proovinud, ausalt – olen neile nii kõvasti peale käinud, kui olen suutnud. Nad ei taha – või ei saa – sellest rääkida. Nad ei taha temast üldse rääkida.“
Minu hirm oli kasvanud tormiks. Lükkasin kohvi endast eemale, laua keskele, enne kui tooli tagasi lükkasin ja püsti tõusin. „Vaata, mul on väga kahju, et ei saa sind aidata, ent peaksid neid asju arutama oma vanemate, mitte minuga.“ Tõmbasin rahakoti taskust välja. Pärast piinlikku kotirihmaga kohmitsemist, viskasin lauale rahatähe, mis katnuks mõlema kohvi hinna; seejärel julgesin Mollyle veel viimast korda otsa vaadata. Ta silmad olid kissis ja huuled kokku surutud – Molly Torringtoni kannatus oli katkenud. See polnud esimene kord, kui ühe Torringtonide pere liikme sellises seisus endast maha jätsin, ent seekord tundsin siiski kahetsusetorget.
Molly tõusis samuti, vaadates mulle pingsalt otsa. „Leo,“ teatas ta rahulikult, ent tuntava otsustavusega. „Mul on õigus teada, ent mitte keegi peale sinu ei räägiks sellest mulle.“
Mõtlesin viimasele vaidlusele, mis meil Laithiga haiglas olnud oli. Mäletan, kuidas Declani keha haiglavoodil jahtus, Danielle oli üle selle viskunud ja ulgus. Mäletan, et tundsin enda näol Laithi hingeõhku ja siis ta süljepritsmeid nahal – kui ta lõpuks oma emotsioonide üle kontrolli kaotas. Mäletan, millist lahingut pidasin ka mina iseendaga, võideldes vastupandamatu kihuga oma viha tema peale välja valada – oleksin temast jagu saanud. Ühe rusikaobaduse või hästi sihitud jalalöögiga oleksin saanud vaigistada need julmad sõnad, mis tungisid ogadena minu ehedatesse, leinast kantud emotsioonidesse.
„Sa igavene saast! Sina tegid seda talle! Ta poleks iialgi teadnud, kust seda paska osta, kui poleks olnud sinu värdjatest aborigeeniperet!“
Aga see polnud minu probleem. Ei olnud minu asi Mollyle rääkida. See teadmine ei oleks teda kuidagi aidanud. Tundsin kiusatust lihtsalt välja marssida ja ta sinna seisma jätta. Ent siis vaatasin Mollyle otsa ja nägin tema silmis torkavat meeleheidet. Ohkasin. „See ei ole kohvikujutt.“
Molly krimpsutas nägu, ent see oli vaid põgus emotsioon – ta viipas kiiresti kelnerile.
„Kas saaksime need kohvid kaasa võtta?“
3. PEATÜKK
Molly – juuli 2015
Leo ärkab uuesti pärastlõunal ning sel korral on hetkest, mil ta silmad avanevad, ilmselge, et ta on palju ärksam. Talle prille ette libistades meie käed kohtuvad ning see puudutus tundub kummaliselt piinlik. Saan aru, et ta tahab oma prille ilma kõrvalise abita sättida ning naeratan endamisi: see jonnakas ja iseseisev mees on Leo, mees, keda ma olen tundnud ja armastanud.
„Hei, Leo!“ pomisen õrnalt.
„Tere!“ ütleb ta ning olen sellest kähedast ja kummaliselt formaalsest sõnast veidi ehmunud. Leo hingab sügavalt välja ning hetkeks tema silmad sulguvad. Ta käed langevad näolt kõrile ning uuesti silmi avades ta kraaksatab: „Kurk kuivab. Vett?“
„Ma ei tea,“ ütlen ning vajutan
