olen muutunud eksperdiks, tuvastades tugeva aktsendiga öeldud ingliskeelseid sõnu. „Ja ta räägib,“ ütlen. Korraga mõistan, kui hämmastav ja imeline see on, ning tunnen, kuidas pisar mööda mu põske alla veereb. Pühin selle käeseljaga ära, ent poleks pidanud vaevuma: enda emotsioonide suhtes on Leo küll abitu, ent pisarad ei ole temas kunagi ebamugavust tekitanud. Veetnud suurema osa oma täiskasvanueast rindeajakirjanikuna, on ta kannatustega liiga harjunud.
„Kas ma saaksin vett?“ küsib Leo.
Alda noogutab entusiastlikult. „Oh, härra Stephens… uurin järele. See on väga hea!“ ütleb ta ning kaob siis ukselävelt.
„Kus ma olen?“ Leo vaatab mulle taas otsa.
„Me oleme Roomas, Leo.“
„Ei,“ vastab ta kohe. „Liibüas.“
„Liibüas? Sa jäid Süürias lõksu. Sind evakueeriti pärast autoõnnetust siia. Kas sa ei mäleta?“
„Ei, ei…“ raputab Leo pead, kuid see liigutus teeb talle ilmselgelt haiget – ta nägu tõmbub krimpsu ning käsi tõuseb pea poole. Vaatan kella ja saan aru, et tal on aeg ravimeid saada.
„See on üsna tõsine vigastus… sellest pole midagi, et sa segaduses oled,“ pomisen, ent olen juba mobiili haaranud ning saadan grupisõnumi meie sõpradele ja kodustele.
Leo on ärkvel ja räägib. Ta on segaduses, aga ärkvel!! Ja räägib!!
Kui vajutan saatmisnuppu, tunnen võidurõõmu. Ma tean, et temaga saab kõik korda – lihtsalt tean seda. Leo Stephens on mees, kes on alati teiste inimeste ootused välja naernud.
„Ma ei ole segaduses. Ma tunnen end hästi… kui peavalu välja arvata,“ ütleb ta ning vaatab mind kulmu kortsutades. Ta nihutab end voodis ja teeb parema õlaga ringe. Ta sai sinna kuuli, ent see oli nelja aasta eest ja imestan, miks see vigastus peaks talle praegu tunda andma. „Ma olin Liibüas. Tean, et olin.“
„Praegu pole sel niikuinii tähtsust,“ ütlen nii õrnalt, kui suudan. Sydneys on praegu aeg väga hiline, ent mu telefoni ekraan lööb särama, kui inimesed heale uudisele Leo edusammudest kiirelt reageerivad. Leo ohkab korraga ärritunult ning tema pahuruse peale mu võidurõõm kahvatub veidi.
Ma ei peaks üllatuma, et Leo, olles just tõsisest peavigastusest tulenenud koomast ärganud, eeldab ikkagi, et tema teab paremini, kuidas ta viga sai. Tegelikult oli isepäisus ju üks esimesi asju, mis mind tema juures võlus. Seesama iseloomujoon on mind meie abielu ajal aga ka peaaegu hulluks ajanud.
„Miks sa üldse siin oled?“ küsib ta ja ma ei saa sinna midagi parata, et teda jõllitan.
„Tõsiselt, Leo?“
Ta kirtsutab nägu ja raputab pead ning tõmbab siis valust näo taas tugevasti kipra. Üritan oma masendust alla suruda. See on küll ebaoluline küsimus, aga – jumal küll –, kas ta poleks võinud kuskile siia vahele torgata „tänan, et tulid“?
„Ma ei mõelnud…“ ta köhatab. „Anna andeks.“
„Ei tundunud õige, et sa peaksid siin üksinda olema,“ ütlen hetke pärast. „Ma võin ära minna, kui tahad.“
„Kas sa elad nüüd siin?“
„Mida sa silmas pead?“ Poetan telefoni käekotti ja nõjatun talle lähemale, kui mulle kohale jõuab: „Kas ma elan Roomas? Ei, muidugi mitte. Ma elan endiselt Sydneys.“
„Niisiis,“ Leo köhatab kurgu puhtaks ning ma märkan kohmakust viisis, kuidas ta mu pilku väldib. Ta vahib mõnda aega lakke, siis vaatab mulle otsa ja ütleb ettevaatlikult: „Ma mõtlen, et aitäh… aga…“
„Anne ei saanud tulla, Leo,“ ütlen õrnalt. Ta ema kardab paaniliselt lendamist ning isegi siis kui näis, et Leo ei tule sellest välja, ei suutnud ma veenda teda lennukisse astuma. Ma ei taha Leole sellest rääkida – see teeks talle kindlasti haiget, niisiis valetan talle ema puudumise kohta. „Ta tahtis tulla, aga Teresa tõesti vajab teda – tal on praegu poistega väga rasked ajad ning me ei teadnud, kui kauaks sa siia jääd. Ja Andrew… tal on keskuses nii palju tegemist ning tal on minu äraolekul ka Tobiasega nii palju tegemist, et… Niisiis ei saanud me kahtlemata mõlemad korraga ära olla…“
Ma puterdan, kuni vaatan Leole otsa ning näen, et tema silmad on pärani lahti ning ta jõllitab mind, nagu oleksin teda millegagi šokeerinud. Käin mõttes kiiresti öeldud sõnad taas läbi ja olen segaduses – kuigi olen kindel, et ta on pettunud, et mina olen ainus, kes siin on, ei tohiks ta sedavõrd üllatunud olla. Tema pere on küll tore ja abivalmis, ent kellelgi selle liikmeist pole töökohta, mille nad saaksid hetkega sinnapaika jätta ja siin tema kõrval istuda.
„Leo? Kas sinuga on kõik korras?“ kummardun voodi poole, et ta kätt puudutada, ning ta tõmbub silmapilk tagasi. Tean, et see on loogiline, ent see mõjub endiselt piitsalöögina. Ajan selja sirgu ja vaatan kõrvale, lootes, et Leo ei näe, kui palju tema reaktsioon mulle haiget teeb.
„Kas sa kutsuksid õe?“ küsib ta jäigalt. Oletan, et midagi on meditsiiniliselt valesti, nii küünitan kellanupu poole ning vajutan seda tungivalt.
„Mis on, Leo? Kas sa saad mulle öelda, mis viga on?“
Leo vaatab ukse poole ja tunneb ilmselgelt kergendust, kui õde nähtavale ilmub. Ka mina tunnen kergendust, sest see on Edmondo, kelle inglise keel on suurepärane. Tal on käes Leo valuvaigisti ja suur klaas veega.
„Vabandan viivituse pärast, härra Stephens – me pidime arstidega üle kontrollima, kas võite juba suukaudseid medikamente võtma hakata. Kas kõik on korras?“
„Jah, tänan… ja palun…“ Leo vaatab mulle otsa ja köhatab. „Kas ma saaksin õega omavahel rääkida?“
Ma saan aru, et see on loogiline, ning tuletan endale meelde, et Leol on õigus privaatsusele. Minu sisekõnest pole kasu – olen endiselt solvunud ja nüüd veel ka pahane. Olen peaaegu kaks nädalat tema voodi kõrval istunud ja selsamal hetkel kui ta üles ärkab, palub ta mul lahkuda? Tõbras!
„Olgu,“ ütlen ja tõusen püsti, ent enne kui jõuan sammugi teha, heidan talle terava pilgu juhuks, kui ta ei pannud mu sarkastilist hääletooni tähele. Kui olen jõudnud ukse juurde, heidab Edmondo omakorda mulle uudishimuliku pilgu. Mõtlen, mida ta sellest kõigest küll arvata võib – kui veider see kindlasti talle tundub.
Tunnen piinlikkust, et minu ja Leo isiklikud suhted võiksid siinse personali seas avalikuks saladuseks muutuda. Leo ütleks, et sel pole tähtsust ning et mulle läheb see korda vaid seetõttu, et mul on krooniline vajadus heakskiidu järele. Ja ilmselt on tal selles osas õigus – tunnen piinlikkust personali oletatava hukkamõistu pärast juba enne, kui nad millestki üldse kuulnud on!
Lähen palatist välja, ent seisan ukse lähedal, nii et saaksin pealt kuulata. Leo võib ju arvata, et vajab privaatsust, aga tal on tõsine peavigastus ning tahab ta seda või mitte, olen ma siiski endiselt tema abikaasa – ja ainus, kes tal siin Roomas toeks on. Kuni ma pole kindel, et temaga on kõik korras, ei lähe ma kuhugi.
„Kuidas te end tunnete, härra Stephens?“ Kuulen askeldamise helisid ning surinat, kui Leo voodit paremasse asendisse seatakse.
„Minuga on kõik korras.“ Hetkeks valitseb vaikus ja kuulen,
