kõhklemist ja sammukest tagasi jään kangelt seisma, rusikas käed vastu reisi surutud. Ootan, et Leo astuks esimese sammu.
„Mul on tõesti kahju,“ ütleb ta korraga. „Varasema pärast. Oli see täna varem või oli see eile?“
„Paari tunni eest. Ja palun, sa ei pea vabandama, tõesti.“ Takerdun sõnadesse, kui soovin teda rutakalt lohutada. „Kas sa ei mäleta meist mitte midagi?“ Ta raputab pead. „Meist kuulda pidi sinu jaoks küll üsna hämmastav olema.“
„Ma olen endiselt hämmeldunud,“ ütleb ta vaikselt. Kuulen tema hääles ebakindlust – ta ei ole endiselt veendunud, et talle tõtt räägime. Astun Leo voodi kõrval oleva väikese öökapi juurde ning tõmban oma käekoti välja, seejärel otsin sealt passi, löön selle lahti ning istun voodile, tema reie kõrvale.
„Näed? Molly Torrington-Stephens.“ Näitan talle nime kohustusliku stampfoto kõrval, seejärel tõstan tema poole vasaku käe, et ta tähelepanu oma sõrmusele tõmmata. „Ja see – olen kindel, et sa seda mäletad – oli sinu vanaema kihlasõrmus. Sa lasid siia uued kivid panna, sest vanad olid purunenud, ent disain peaks tuttav olema.“
Ta põrnitseb vaikselt mu sõrmes olevaid sõrmuseid. Me pole sellest kunagi rääkinud, sest Leo ei nuta ega räägi nutmisest – aga olen kindel, et nägin ta silmis pisaraid, kui ta selle sõrmuse meie laulatusel mulle sõrme libistas. Tegime teineteist õnnelikuks, vähemasti tol päeval. See oli sedasorti õnnelikkus, mis kasvab inimesest või paarist suuremaks ning neelab enda alla igaühe, kes selle tunnistajaks on. See oli mu elu parim päev.
Hoolimata kõigest, mis sellele järgnes, tundub uskumatuna mõte, et mälestused sellest, kes me koos olime, võivad tema jaoks igavesti kadunud olla. Olime teineteise vastu head… sobisime teineteisega… vähemasti mõnda aega. See paneb mind Leole taas otsa vaatama ning näen, et ta vaatab endiselt passi, tema ilmest ei suuda ma aga välja lugeda kõige vähimatki.
„Kui see on tõsi,“ küsib ta korraga. „Miks siis minul sõrmust pole?“
„See on kodus,“ vastan. Tema sõrmus on hõbedast nagu minulgi, sile, kui keskel olev graveeritud joon välja arvata. „Lõputa joon,“ oli ta täheldanud, kui vaatasime mõned tunnid pärast pulmi õndsalt väsinuna oma käsi. Ent see mälestus puruneb kiiresti kildudeks ning selle asemele ilmub mu pähe mõte viimasest korrast, kui ma Leo sõrmust nägin. Olin astunud vannituppa, et otsida kapist jumestustarbeid, mille olin unustanud pakkida. Sõrmuse nägemine oli nagu rusikahoop kõhtu ning see võttis mind täiesti hingetuks. See seisis vannitoa valatud tööpinnal väikesel seebialusel – otsapidi väikeses, ent endiselt vahutavas seebiveelombis. Tol ööl olin veetnud tunde, üritades end veenda, et ehk oli Leo sõrmuse lihtsalt kogemata sinna unustanud – tundus võimatuna, et ta oli tahtnud selle nii kiiresti sõrmest võtta.
„Nii, järelikult võtsin selle sõrmest enne, kui läksin Liibüasse,“ ütleb Leo. Ta vaikib ja parandab end hoolikalt: „Süüriasse – et seda turvalises kohas hoida?“
Tean, et pean talle tõtt rääkima ning praegu tundub selleks õige hetk olevat – ma pole lihtsalt kindel, kuidas ta sellele reageerib. Kõhklen, ning kuni selle üle juurdlen, jätkab Leo minu vastust ootamata.
„Ei,“ ütleb ta ning raputab raevukalt pead. Näen, kuidas seda tehes valu ta näolt vastu peegeldab, siis tõstab ta pilgu ning tema pilk esitab mulle otsusekindlalt väljakutse. „Ma ei usu seda. See pole loogiline. Mis siin tegelikult toimub?“
Köhatan ja istun kangelt voodil, pass kõrval teki peal. Nii Leo lähedal, ent samas hoolikalt tema puudutamist vältides. Üritan oma tormlevaid mõtteid maha rahustada, nii et saaksin parima vastuse välja valida. Siin ma siis olen – muretsedes, kuidas oma mehele öelda, et meie abielu on põhimõtteliselt läbi, samas kui tema ei usu, et seda kunagi üldse olnudki on.
„See on pikk jutt,“ ütlen. „Aga luban, et see kõlab loogiliselt, kui sulle ükskord vahepealsed aastad meelde tulevad. Ja miks peaksin ma üleüldse selle kohta valetama? Miks muidu ma siin olen? Ja tegelikult saan ma sulle ka tõestada, mis aasta praegu on. Või, ma mõtlen…“ Võtan taas passi kätte ning näitan seda talle. „Sa arvad, et on aasta 2011, eks? Aga vaata, see pass anti välja aastal 2014.“
„Asi pole selles, et ma ei suudaks kuupäeva uskuda,“ ütleb ta kannatamatult, peaaegu et mulle nähvates. Ta žestikuleerib meie vahel kätega. „Asi on selles: ma tean, et ma poleks sinuga abiellunud!“
Leo veendunud hääletoon teeb haiget ning kuigi olin kindlalt otsustanud, et ei hakka temaga vaidlema, ei olnud mingit võimalust, et lasen tal endaga niiviisi rääkida. „Ja mida see peaks tähendama?“ küsin tema väitele osutades. Leo krimpsutab pisut nägu.
„Ilmselgelt oleme me liiga erinevad. Kui ma oleksin kellegagi abiellunud – ja ma ei teinud seda –, siis mitte sinuga.“
„Kui sa ei mäleta alates 2011. aastast midagi, siis sa ju isegi ei tunne mind,“ kergitan tema poole vaadates kulmu. „Pealegi, praegu on liiga hilja seda teemat tõstatada. Sest isegi kui sa seda ei mäleta, oleme tänaseks peaaegu kolm aastat abielus olnud.“
„Ma ei pea sind tundma, teadmaks, et me ei sobi kokku. Sina oled Torrington. Muud mul polegi vaja teada. Ma poleks Torringtonidega kohtunud.“
„Leo, sa oled üks ülbe tõbras,“ ütlen. Need sõnad ei ole pingestatud sellepärast, et minu stereotüüpimine mind solvas, vaid olen tema ülbusest marru aetud ning võitlen tugevasti, et hoida tagasi oma loomulikku kalduvust talle nähvata.
„Ma ei tahtnud sind solvata…“ alustab ta, ent tema hääletoon on nii üleolev, et ma nähvan lõpuks. Virutan passi kinni ja viskan selle oma käekotti voodi peal.
„Kui sa tõesti ei taha mind solvata, siis lõpeta eeldamine, et tead, kes ma olen, pelgalt selle põhjal, et tead minu neiupõlvenime. See on siis kõik, mis sul minust meeles on, jah? Kuidas sa julged mulle öelda, et kellelgi sinusugusel on võimatu abielluda kellegi minusugusega lihtsalt selle pärast, kes on minu perekond. Kujutle, kui meie rollid oleksid vastupidised ning mina ütleksin seda sulle!“
Leo suu on endiselt lahti. Ta paneb selle aeglaselt kinni ning vaatab oma sööki. Ma hingan välja ja hõõrun väsinult otsmikku, eeldades, et see vestlus on nüüd lõppenud – kuni ta pomiseb: „Ma olen sinu jaoks kaugelt liiga vana.“
„Leo!“ oigan. „Jumal küll! Kõigest kümme aastat ning see ei ole kunagi probleemiks olnud.“
„Mis meil üldse ühist on? Kuidas me üleüldse kohtusime?“ Ta lükkab tühja õunapüreetopsi eemale ning kortsutab mulle taas kulmu. „Ma isegi ei taha abielluda.“
Naeran selle peale pisut, sest tean, et ta muretses alati sellepärast, kuidas abikaasa peaks tema pingelise töögraafikuga sobituma – ja praegu, tagantjärele tarkusena näen, et tal oli täielikult õigus. Ta kergitab kulme, kui minu poole vaatab, ja ma kinnitan talle: „Ma tean, et sa ei tahtnud. Ent ilmselgelt muutsid sa meelt, sest palusid mu kätt ning läksid siis veelgi kaugemale – abiellusid minuga.“
„Aga kuidas? Miks ma oleksin pidanud meelt muutma?“ Leo žestid on kannatamatud ja mu naer vaibub. Näen, et ta on jälle väsinud, ning jätan endale mõtteis meeldetuletuse, et pean Craig Walkeriga üle vaatama, kui palju peaksin Leod stressi eest kaitsma. Kui ta vajaks pigem täielikku rahu, siis pean oma töö siin ära lõpetama. Hingan paar korda sügavalt sisse, libistan end siis voodilt maha ning istun uuesti tema kõrvale toolile. Leo lihtsalt peab sellega leppima, sest ma olen ainus, kes tal siin Roomas on. Siin pole kedagi teist
