kohaneb, Molly,“ ütleb Craig vaikselt. „Niisamuti teie. Ja nagu ma ütlesin, on üsna suur tõenäosus, et õige teraapia ja kõva tööga saab ta sellest üle. Palun, ärge sattuge veel paanikasse.“
„Kui see oleksin mina, võiksin täisväärtuslikku elu elada. Aga Leo ei saaks sellega hakkama.“
„Te mõlemad leiate sellele lahenduse. Ning sel teel on teil võimalik leida väga palju abi.“
Hõõrun rusikatega silmi ja ohkan, ning siis meenub mulle, et see ei ole veel kõik. Krimpsutan nägu: „Ja ülejäänu? Miks ta arvab, et praegu on 2011. aasta?“
„See tundub olevat seisund, mida me nimetame osaliseks retrograadseks amneesiaks. Kas Leod tulistati Liibüa kodusõja ajal?“
„Jah, õlga.“
„Tegelikult on see viimane asi, mida ta mäletab. Talle tundub, nagu oleks see juhtunud täna hommikul, ja ta just ärkas koomast,“ ütleb Craig. „Ilmselgelt te ei tundnud Leod 2011. aastal?“
Tundsin teda juba lapsena, ent mul ei olnud praegu energiat, et seda selgitada, niisiis ainult noogutan.
„Tegelikult kohtusime vahetult pärast seda,“ üritasin välja mõelda, mis võiks olla Leo viimane mälestus minust, ning taipan, et see on Declani matustelt. Pole siis ime, et ta sattus hämmingusse, kui mind nägi. „Kas te ütlesite talle?“
„Jah.“
„Mis ta ütles?“
Craig naeratas kaastundlikult. „Ta ei uskunud mind. Pidin guugeldama, et näidata talle teist kahest mõnd paparatsode tehtud fotot. Ta ütles, et peab selle üle mõtlema. Olen üsna kindel, et ta arvab, et teeme tema kulul nalja.“
„Jumal küll!“ oigan ja hõõrun otsmikku. „Kas see ei muuda kõike veelgi keerulisemaks? Nii et ma olen tema jaoks võhivõõras?“
„Proovige mitte paanikasse sattuda,“ ütleb Craig vaikselt ning soovin korraga teada, kui palju kordi on ta neid sõnu mulle lausunud sest saati, kui esimest korda kohtusime. Kahtlustan, et see number peaks praeguseks sadadesse ulatuma. „Ta on ootenimekirjas, et spetsialistid annaksid talle täieliku neuroloogiaalase hinnangu – homme või millalgi, ent üritan asju kiirendada. Igal juhul on üsna ebatõenäoline, et selline amneesia oleks püsiv. Loodetavasti taastub tema mälu kiiresti ning senikaua anname endast parima, et ta oleks rahulik ja paranemisele keskendunud, eks ole?“
„Kui palju ma peaksin talle rääkima?“
„Ta võib veel mõnda aega üsna unine olla, nii et arvan, et te ei peaks liiga palju muretsema tema takkakiirustamise pärast. Kui ta esitab spetsiifilisi küsimusi, vastake neile – ent ärge arvake, et peaksite talle mälestusi silme ette maalima. Hoidke kõike piisavalt ebamäärasena, andmaks talle võimalust kõike taas ise mäletada.“
„Olgu,“ ohkan. Nii palju siis Leo kojusaamisest ning oma eluga edasiminemisest. „Arvasin, et asjad ei saa enam hullemaks minna.“
„Oh, Molly,“ naerab Craig ja patsutab mind pisut üleolevalt seljale. „Uskuge mind, asjad võiksid veel palju hullemad olla. Loodetavasti on see viimane raskusteseeria.“
Nagu soovitatud, püüan mitte paanitseda, ent põrun sajaga, ning minu energiahulk on jõudnud läbi aegade kõige madalamale tasemele. Sunnin end Leo palatisse naasma ning tunnen kergendust, nähes, et ta on juba uinunud.
Mul pole aimugi, mida peaksin talle ütlema. Mida on üldse öelda sellist, mis võiks anda vastused küsimustele, mis tal tekkida võivad, ning aidata tal sama ajal rahulikuks jääda? Leo teab, kes mina olen, aga mitte seda, kes meie oleme. Kuidas valgustada kedagi kogu suhtest – eriti nii komplitseeritust nagu meie oma? Niisiis – me kohtusime, armusime ülepeakaela, abiellusime ja siis…
Ning siis tuleb kõige hullem osa – meie viimase kooseluaasta segased kuud. Seda on liiga palju, et sellest isegi mõelda, ning pärast kogu seda pinget ja stressi tundub Leo mälukaotus nagu veel üks hoop minu elu juba niigi kõige hullemal eluperioodil.
Kui Leo teaks, kui kahju mul endast on, nähvaks ta mulle: „Hangi endale mingi perspektiiv, Molly! Süürias surevad lapsed nälga, nii et sina suudad siin koos minuga kindlasti paar kummalist nädalat üle elada.“ Üritan end kokku võtta ja kahe jalaga maa peale jääda ning suudan lõpuks end ka pisut rahustada, sest… olukorral on ju tegelikult ka väga positiivseid külgi: hoolimata vastupidistest arvamustest, on Leo elus. Ta suudab end liigutada – noh, peaaegu – ja rääkida. Sellel õnnetusel oleksid võinud olla palju hullemad tagajärjed.
Olen Leo voodi kõrval vististi tukkuma jäänud ning ärkan liikumise peale. Avan kõhklevalt silmad ning näen Aldat Leo kõrval seismas ja liikuvale lauale kandikut valmis panemas.
„Tunnen end aina paremini iga kord, kui üles ärkan,“ kuulen Leod vaikselt pomisemas.
„See hea, härra Stephens.“
„Palun, kutsuge mind Leoks. Teie olete Alda, eks ole.“
„Si, jah, Leo,“ kinnitab Alda.
Istun oma toolis ja vaatan toimuvat eemalt ega tea üldse, mida tegema peaksin. Kas voodi juurde minema või tahab Leo privaatsust? Viimastel nädalatel ei olnud abis, mida ta vajas, mingisugust väärikust, ent ta polnud sellest ju ka teadlik. Nüüd on tema teadvus jõudnud uuele tundlikkuse tasemele, milles pean alles ettevaatlikult orienteeruma õppima.
„Ma olen uskumatult näljane ja janus,“ ütleb ta nüüd ja Alda naerab vaikselt.
„Teie mitte süüa ja juua kaks nädalat – ma pole üllatunud!“ itsitab õde. Kuulen, kuidas ta söögipakendit lahti tirib. „Ma toidan teid?“
„Ei, jumal küll, ei!“ hüüab Leo ja võtab õe käest lusika. „Kuigi ma ei suuda oma jalgu liigutada ega meenutada, mis aasta praegu on, suudan ma kahtlemata ise süüa.“
Sel hetkel vaatab ta minu poole ning meie pilgud kohtuvad ja jäävad teineteisel pidama. Olen kulutanud lugematul hulgal tunde oma elust, vaadates neisse ilusatesse pruunidesse silmadesse. Mäletan ähmaselt ebamäärast ärevustunnet meie kohtamaskäimiste algusajast, ärevustunnet, et võiksin need miskil moel kaotada. Sellist põhjavajumise ja uppumise aistingut, tundes samas end nii õndsalt rahulolevana, minnes koos temaga ja läbi tema silmade mõnda hoopis teistsugusesse paika. Leo silmad olid näinud maailma viisil, mida ma enne temaga kohtumist ei suutnud ettegi kujutada, ning kõigil neil intiimsete silmavaatamiste täiuslikel hetkedel jagas ta osa sellest ka minuga.
Praegu ei ole üks neist hetkedest. Tegelikult on juba kogu viimase aasta jooksul sellised hetked meie elust täielikult kadunud olnud. Ma ei suuda isegi meenutada, millal viimati päriselt teineteisele otsa vaatasime – noil päevil oli meie silmside taandunud põgusateks pilkudeks ja üleolevaks altkulmu põrnitsemiseks. Nähes Leo silmis avatust ja uudishimu, tunnen tugevat kiusatust kas või ainult üheks hetkeks ka iseenda jaoks teeselda, et kõik on nii, nagu oli olnud varem. Seda mõtet saadab kohe süütunne, nagu kasutaksin Leod ära sellal, kui ta on haavatav – kasutades teda ära juba ainuüksi sellegagi, mil viisil teda vaatan. Rebin oma pilgu tema omast lahti ja vaatan põrandale, enne kui teda tervitan.
„Hei.“
„Tere, Molly,“ ütleb ta vaikselt. Vaikime sellal, kui Alda lükkab väikese voodilaua Leo
