koljuluumurd.“
„Ja miks mul kurk valus on?“
„Hingamisaparaadist. See läheb ajapikku paremaks.“
„Rääkida on raske.“
„See oli üsna tähelepanuväärne vigastus, härra Stephens. Olen rabatud, et te üleüldse rääkida saate.“
„Molly… kui kaua ta on siin olnud?“
Leo hääletooni jäisuse peale hammustan huulde. Kuidas on see kõik nii kaugele läinud? Olen lennanud ümber poole maakera, et koos temaga siin olla: kas pole ma selle eest pisutki soojust ära teeninud?
„Kogu aeg, sir. Ta saabus päev pärast teid.“
„Ja… kas te teate… miks?“
„Mis mõttes miks, härra Stephens?“
„Miks ta siin on?“ küsib Leo. Tema sõnu saadab kannatamatus. Kortsutan kulmu ja nõjatun uksele lähemale, mõeldes, kas võisin tema sõnadest valesti aru saada. Loomulikult saab ta vähemasti aru, miks ma tulin. Hoolimata kõigest tean, et tema oleks sedasama teinud, kui olukord olnuks vastupidine.
„Kas te teate, kes ta on?“ küsib Edmondo.
„Muidugi ma tean, ta on Molly Torrington,“ ütleb Leo. Märkan, et ta on minu perekonnanimest Stephensi välja jätnud, ning punastan. Vaene Edmondo, oleksin pidanud teda vähemasti hoiatama. „Ma tean, kes ta on, ma ei saa lihtsalt aru, miks ta siin on.“
„Mis teie nimi on, härra Stephens?“
„Ma tean enda nime.“
„Tehke mulle seda rõõmu?“
„Leonardo David Stephens.“
„Ja teie sünniaeg?“
„10. märts 1975.“
„Ja kas te teate, mis kuupäev täna on?“
„Mis te ütlesitegi – kui kaua ma koomas olin?“
„Poolteist nädalat, sir.“
Leo ei kõhkle. Ta vastab õele väga enesekindlalt. „Siis on praegu veebruar.“
Ma peaaegu kahtlen endas, kui seda vastust kuulen. Olen väsinud ja olen ehk veidikeseks ajataju kaotanud… aga ma tean, et praegu ei ole veebruar!
„Ja aasta?“
Valitseb pingeline vaikus ning mida pikemaks see venib, seda rahutumalt end tunnen. Mõne hetke pärast tuletab Edmondo küsimust Leole leebelt meelde.
„Palun, tehke mulle seda headmeelt, härra Stephens. See on lihtsalt üks tavaprotseduur, mida tehakse, kui keegi ärkab tõsise peavigastuse tagajärjel koomast.“
„Kaks tuhat üksteist,“ ütleb Leo kannatamatult ohates. Ootan, et Edmondo teda parandaks, ent kostab vaid trükkimise klõbinat ning seejärel klaviatuurisahtli kriuksumist, kui see lükatakse oma kohale arvuti alla.
„Te võiksite nüüd puhata,“ ütleb Edmondo. „Arst tuleb varsti.“
„Ma olen lihtsalt segaduses, miks ta üldse siin on,“ ütleb Leo. „Ma vaevu tunnen teda. Ta rääkis ka minu perekonnast. Miski ei ole siin õige.“
„Ma palun tal väljas oodata, kuni uurime välja, mis siin toimub.“
Mu süda taob, kui Edmondo uksele ilmub, ning selleks ajaks kui ta minu juurde koridori astub, värisen juba üle kere.
„Kas te kuulasite?“ noomib ta mind vaikselt, kui enda järel ukse sulgeb.
„Mis see oli. Millest ta ometi rääkis?“
„Tema vigastus on tõsine; ta on segaduses. See on normaalne.“
„Normaalne?“ kordan seda sõna uskmatult.
„Olgu, võib-olla mitte normaalne,“ möönab Edmondo. „Aga see ei ole midagi ootamatut. Arst vaatab ta üle.“
Edmondo rahulikkus ärritab mind. Suudan vaevu paigal püsida – tunnen närvipinget kogu kehas, varvasteni välja.
„Kas kohe praegu?“
„Ma arvan, et Craig Walker on siin, Molly. Palun tal teha kognitiivse läbivaatuse niipea kui võimalik, sobib? Aga kuna Leo on nii suures segaduses, on parem, kui ootate siin väljas nii kaua, kuni arst on lõpetanud.“
Craig Walker, emigreerunud ameerika intensiivravispetsialist, on siin minu jaoks olnud tõeline jumala kingitus. Ta on Leod sageli läbi vaadanud ning isegi mõnikord pärast oma vahetuse lõppu minu juurest läbi astunud ja mulle tehtud protseduure selgitanud. Kõnnin oodates mööda koridori edasi-tagasi ning kui Walker nähtavale ilmub, tervitan teda nagu ammukadunud sugulast.
„Kas Edmondo rääkis teile?“
„Muidugi,“ vastab ta. Tal on märkmetahvel kaenla all ning ta tõmbab selle välja, et mulle küsimustikku näidata. „Teen Leole nüüd kognitiivse hindamise ning teie võtate ette jalutuskäigu, et midagi süüa ja värsket õhku saada. Sellega siin läheb aega.“
Läheb üle tunni, enne kui Craig Leo palatist välja tuleb. Ma ei läinud välja sööma ega värske õhu kätte – selle asemel istun koridoris pingil ja muretsen. Kui Craig enda järel ukse suleb, on ta nägu morn. Ta võtab minu kõrval istet ja küsib õrnalt: „Kuidas te vastu peate, Molly?“
„Hästi. Minuga on kõik hästi, muidugi. Kas temaga on kombes? Kas temaga saab kõik korda?“
„Noh, loodetavasti, ma arvan. Mõned asjad ei tööta veel päris nii, nagu peaksid. Kõigepealt on tal alakehaga mõned motoorikaprobleemid. Ta läks sellest küll pisut endast välja, aga mina ei oleks üleliia murelik – kõik on alles alguses.“
„Ta ei saa kõndida?“
„Kardan, et ta on kõndimisest veel väga kaugel,“ selgitab Craig. „Tegin alles mõned eeluuringud – et aru saada, mis seal päriselt toimub, läheb veel veidi aega. Ta tunneb alajäsemeid, ent kontroll lihaste üle on kahjustada saanud – põhimõtteliselt on tema liikumisulatus piiratud. Ma ei tahaks teid liiga palju muretsema panna enne, kui oleme rohkem teada saanud. On palju häid märke ning kõik tema ülejäänud füüsilised võimed on korras. Pisut taastusravi ning on suur tõenäosus see probleem lahendada.“
„Kas see tähendab, et ta jääb ratastooli?“
„Mõneks ajaks, jah.“
Mõtlen selle üle ja raputan siis pead – nagu see oleks mingi ettepanek, millest saan Leo asemel keelduda. Nagu – tänan, ei, Leole ei meeldi munapuder, või tänan, ei, ta ei loe kollaseid ajalehti, kas saaksime kvaliteetlehe? Selle asemel on lihtsalt – tänan, ei, Leo ei tuleks eluga ratastoolis toime, kas saaksite ta selle asemel lihtsalt kokku lappida? Leo on välisajakirjanik, kes on spetsialiseerunud tööle sõjalistes kriisipiirkondades; ta ei saa seda tööd ratastoolist teha. Ning vabal ajal on ta fitnessifanaatik ja
