vaatas üles ja naeratas. Seni, kuni personal oli jalul ja ringi kõndis, ei saanud olukord väga halb olla. Stjuardessi nimesildil seisis „Anette“. Ta kükitas vahekäiku, nägu istme poole. Tess vaatas veidi ringi.
„Teate, turbulents iseenesest ei ole ohtlik. Ja see siin pole midagi, ütlen ma teile. Eelmisel aastal lendasin Costa Ricas. Seal võime me turbulentsist rääkida.“
Ta pilgutas Tessile silma ja tegi käega lainetavat liigutust, et näidata, kuidas lennuk oli liikunud.
„Õhkutõus ja maandumine on need, mille puhul peab ettevaatlik olema,“ sosistas ta ja tõusis püsti.
Nad pidid maanduma veerand tunni pärast. Tess proovis mõelda, kui õudne pidi olema Costa Rical. Lennuk rappus veel mitu korda. Pärast eelmist õhuauku jäi salongis täiesti vaikseks.
Tiivatipul välkus lamp ja ta nägi kaugel ühte teist, vastassuunas lendavat lennukit. Pilvede vahelt eristas ta ühte ovaalset järve. Lennuk rappus jälle, nagu vana kinni jäänud lift.
Tess vajutas nuppu, et seljatugi jälle püsti tõsta, tundis ennast kangena ja soovis, et oleks jõudnud hommikul jõusaalis käia.
Lennukimootorite mürin vaibus ja stjuardessi hääl täitis salongi. „Daamid ja härrad, oleme alustanud laskumist Sturupi ja Malmö lennuvälja poole. Meeskond ja kapten ...“ Mootor võttis hoogu ja lennuk tegi järsu kaare üle Skåne külmunud niitude, järvede ja alleede.
Nüüd tuleb kõigepealt vihasest Rutist läbi saada, mõtles Tess. Piloot keeras ja võttis sihikule Sturupi tasase ümbruse.
Tugevad tuuled tekitasid uue turbulentsi, kui nad vajusid läbi esimese õhema pilvekihi. Kui maa nähtavale ilmus, hakkasid lennukimootorid aeglustuma. Tugev pidurdus tekitas tunde, nagu oleksid nad alla kukkumas. Maandumistelik lasti välja ja lennuk hüples.
Tess nägi vilksamisi Skåne lõunatippu, kuni Smygehukini välja. Rootsi kindel lõpp oli mähkunud kompaktsesse halli massi. Enda taga kuulis ta ühte beebit ootamatu rõhumuutuse tõttu täiest kõrist karjumas. Reisijad, peamiselt meessoost ärimehed, valmistusid kiiresti lennukist lahkuma. Varsti hakkas karjuma veel üks beebi.
Plastpudel Tessi ees toolitaskus oli rõhu tõttu kokku tõmbunud. Ta haigutas, et lukus kõrvadele leevendust saada. Lennuk jõnksatas uuesti tugeva tuule käes. Maapinnani oli ikka veel paarsada meetrit.
Tess tõmbas sõrmedega läbi oma blondeeritud juuste. Need kaldusid nii paremale kui vasakule nagu hõljuksid külg ees mingis hiigelkiiges. Ta nägi, kuidas lennuk läheneb maapinnale ja hakkas loendama.
Viis. Neli. Kolm. Kaks. Üks.
Maandumisrattad lõid tugeva põntsuga vastu maad, lennuk hüppas kolm korda üles-alla, samal ajal, kui üks pagasiluukidest pauguga lahti läks. Tess surus ühe käe enda ees olevale seljatoele. Vöö hoidis teda tagasi ja ta lootis, et maandumisrada ei saa otsa enne, kui piloot jõuab masina seisma saada. Isegi range ärimees teispool vahekäiku nägi vaevatud välja ja nende kergendunud pilgud kohtusid, kui lennuk lõpuks parkimistaskus paigal seisis ja turvavöö märguandetuli kustus.
Tess lülitas mobiili sisse, viis uut sõnumit. Üks kolleeg Marie Erlingilt: „Ootan väljas parkimisplatsil.“ Ja neli Elenilt. Tessi kehasse sigines väsimus, kui tema sõnumeid nägi. Eleni oli ennast salvestanud nime all Agapimo, „mu kallis“ kreeka keeles. Ta vaatas sõnumid kiiruga läbi.
Aknast tulvas sisse nõrk hall pärastlõunavalgus. Tess sai esimesena lennukilt maha. Tagumise väljapääsu juures raputas ta lamedaks tõmbunud plastpudelit stjuardess Anette ees ja naeratas veidi kõveralt.
„Kokku surutud, nagu minu kõrvad.“
„Jah,“ vastas naine. „Kapten tegi täna veidi toore maandumise, nii see sellise tugeva tuulega on. Aga peame olema rõõmsad, et me üldse tohtisime maanduda, nad panevad lennuvälja ilma tõttu varsti kinni.“
Tess tõmbas musta nahkjaki selga, ronis lennukitrepist alla ja kõndis maandumisrajal ümber tiiva. Väikesed kõvad vihmapiisad peksid vastu ta nägu ja ta hoidis ajalehte enda kaitseks tugevas haardes pea kohal, kui ta trepist üles terminalide poole astus.
*
„Hjalmarsson.“
Kriminaalinspektor Marie Erling rebis pilgu telefonilt.
Tess tõmbas tugeva tuule käes autoukse kõvasti kinni.
„Die nächste Möglichkeit links zum großen Gegenstein nehmen.“
Marie Erling vajutas kinni GPS-i, mis oli saksa keele peale jäänud, ja sõitis parkimisplatsilt välja, ise midagi intensiivselt närides. Põrandal vedelesid kommipaberid ja plastkarp krevetivõileiva jäänustega.
Ta rebis järgmise kommipaberi lahti ja keeras autokõlarite helitugevuse suuremaks.
„Mida ta õieti seal rannas onnis tegi? See oli vaat et viimase viiekümne aasta kõige tugevam torm.“
„Küllap aeti teda taga. Kohutav vaatepilt tema leidnud naise sõnul, vägistatud, tapetud omaenda pesapallikurikaga.“
„Ja abikaasa oli ...?“
„Sundsvallis konverentsil. Tema kinnitaski, et pesapallikurikas oli naise oma. Ta ütles ka, et naine kartis kohutavalt pimedust ja hoidis kurikat voodi all, kui üksi kodus oli.“
Marie ohkas.
„Täitsa lõpp, milline õudukas.“
„Turvamehed, kelle signalisatsioonifirma välja saatis, olid kohal veidi pärast kuut ja leidsid eest tühja maja. Elekter oli ära. Esimese kohale jõudnud patrulli sõnul oli magamistoas vägivalla ja rüseluse märke.“
„Ja miks arvatakse, et seda tegi taanlane? See Valby-mees, tema viimasest tegevusest on ju mitu aastat.“
„Üks Taani uurijatest, kes selle juhtumiga töötas, helistas kohe ja andis häiret, kui nägi sarnasusi: keskealist naist rünnatakse tema enda kodus. Eramajade piirkond. Varane hommik, kohe enne kella kuute. Ei jätnud endast mingeid jälgi. Täpselt, nagu Valby-mehe juhtumite puhul Kopenhaagenis. Vägistamistest kaks lõppesid mõrvaga.“
Marie pani suhu järgmise iiriskommi.
„Issand jumal, kõik lähevad pärast seda arust ära.“
Tess vaatas talle otsa.
„Magusaisu?“
„Mul on sellised neetud kõrvetised, pean kogu aeg sööma,“ vastas Marie ja pööras järsult E65 peale Malmö poole. „Kui meil veab, on nad tee jälle lahti teinud, üks sõiduridadest teel siia oli kinni, suur koormakate ja osa koormast oli veoauto pealt maha lennanud.“
Marie kirus ametiauto viletsat kiirendust ja otsis esitlusloendeid, üks käsi iPhone’il.
Tess raputas pead. Pärast peatust Höllvikis kavatses ta juhtimise üle võtta.
Kõlaritest hakkas kostma mingi lugu Marie’ Spotify esitlusloendist. Läbilõikav kitarrisoolo täitis auto mälestustega needitud nahkvöödest ja V-kujulistest kitarridest.
„Krokus
