„Motörhead. Death or Glory“.
Tessi enda tätoveering kaelast allpool, keldi armastusesümbol A-tähega, oli sellega võrreldes süütus ise. Ja nüüd, kui ta tagasi vaatas, üsna läbimõtlematu. Ta oli selle teinud mitu aastat tagasi koos Angelaga Kopenhaagenis. Angelal oli samasugune, aga T-tähega. Kui see veel alles oli.
Nad sõitsid vaikides ja Tess vaatas tasast maastikku Malmösse viiva tee ääres. Äsja pügatud köndistatud pajuallee viis ühe suurema talu poole. Rohi väljal oli maadligi ning puud ja põõsad paindusid kõva tuule käes. Ta mõtles oma emale, tema uuele majale, mis asus siin läheduses ja mida ta polnud veel pärast ema-isa lahutust vaatamas käinud.
Tumesinine pilvesammas kõrgus auto ees ja peagi tabas esiklaasi intensiivne rahesadu.
Mõne minuti pärast oli see läbi ja nad jõudsid Höllviki. Ringtee juures astus üks mees otse tänavale auto ette.
Marie pidurdas järsult, lõi autoukse lahti ja kargas välja.
„Kas sa näed siin kusagil ülekäigurada? Viimati, kui ma kontrollisin, seda siin, kurat mind võtku, polnud.“
Mees taganes hirmunult.
„Või oleme mina ja mu auto nähtamatud? Mis?“
„Ei-ei, vabandust.“
Tess avas ukse ja kutsus kolleegi käeviipega sisse tagasi.
„Tule nüüd,“ ütles ta ja raputas pead.
Suur osa Höllviki rannast oli sisse piiratud. Tehnikud uurisid rannaonni ja kammisid rada läbi.
Metsatukk nägi pärast öist tormi välja nagu lahinguväli, murdunud puud vedelesid risti ja põiki maas. Tuul, mis oli ikka veel tugev, raskendas tööd ja jälgede otsimist.
Tess pidi türkiissinise valgete servadega onni verandabalustraadist kinni hoidma. Ta kujutas ette, kuidas naine oli ennast punase ukse ette kägarasse tõmmanud, otsides mehe eest varju. Hirm, mida ta pidi tundma, meeleheitlik lootus, et võib-olla õnnestus tal mees maha raputada. Puitlaudadel oli ikka veel näha rünnakust jäänud vereplekke.
Mobiiltelefon helises. See oli nooremkonstaabel Adam Wikman, uustulnuk rasketes kuritegudes, kes lootis kindlat kohta ja pingutas selle nimel.
„Kas me teame naise kohta midagi veel?“ küsis Tess.
„Linnea Håkansson, kolmekümne seitsme aastane. Töötas Malmö Clarion hotellis turundusjuhina. Korrapärane elu, kaks last, kes ööbisid vanaema juures, palju aastaid abielus Matsiga. Oli käinud eelmisel päeval Umeås tööreisil. Kuriteoregister puudub, teadaolevaid vaenlasi pole. Treenitud, meeter seitsekümmend kuus pikk. Kas boss vajab veel infot?“
Tess oli jupp aega vait, enne kui sai aru, et see küsimus oli suunatud talle.
„Ei, see on kõik, aitäh.“
„Kohutav vaatepilt,“ jätkas Adam. „Ma käisin tund aega tagasi sealt läbi.“
„Käisid või? Miks?“
„Me olime nagunii autoga väljas, nii et tahtsin sündmuskohta oma silmaga näha. See on uue juhtumi puhul tähtis.“
Tess tänas ambitsioonikat nooremkonstaablit ja vajutas kõne kinni. Ta silmitses jälle onni.
Kõik juhtus alles mõni tund tagasi.
Piirkonna elanike ustele koputamine ei olnud veel midagi andnud. Üks naabrites arvas, et kuulis naishäält hüüdmas, aga ilma tõttu oli võimatu kindlaks määrata, kust see hääl tuli. Kui ta aknast välja vaatas, nägi kõik tavapärane välja.
Linneat pidi olema rünnatud tema enda kodus. Kas mõrvar teadis, et naine on üksi kodus? Mis oleks juhtunud, kui lapsed oleksid kodus olnud?
Silme ette kerkis Timi nägu. Tess sundis mõtted temast eemale. Mitte praegu.
Ta pööras ringi ja vaatas merele. Kõik rääkis selle poolt, et Linnea põgenes randa ja et mees tuli talle järele. Mida ta ise oleks teinud, kui ta oleks ühel saatuslikul tormisel hommikul tagaajamise käigus siia sattunud? Meri oli nagu tume ja läbitungimatu sein onnide ja ranna ees. Ta mõtles läbitud katastroofikursustele. Kui olla politseinikuna relvastamata või kui vastupanu on liiga suur, peab esmajoones põgenema. Teisisõnu leidma peidupaiga. Ründamine oli viimane väljapääsutee.
Arvatavasti oli Linnea olnud sunnitud tegema kolmandat asja kõigepealt, alustama rünnakuga. Seejärel oli ta põgenenud ja lõpuks proovinud ennast peita.
Tess sulges silmad. Tal oli pilt Linneast võrkkestal, nägi tumedajuukselise naise põgenemist läbi metsa. Ta leiti ilma jalatsiteta, ta pidi paljajalu külma ja tuule käes edasi komberdama.
Võib-olla oli ta onnide juures tundnud korraks lootust tärkavat. Siis ilmus mees välja ja ta ei saanud enda kaitsmiseks enam midagi teha.
Pesapallikurikas oli onni juures alles, kui naine leiti. Kurjategija ei olnud sellest vabanemiseks jõupingutusi teinud. See saadeti analüüsi, aga Tess kahtlustas, et nad ei leia midagi.
Onni ees nägi Tess kustunud lõkke jälgi.
„Uus või vana?“ küsis ta onni juures tegutsevalt kriminaaltehnikult ja osutas lõkkekohale.
„Vähemalt mõned päevad vana,“ vastas Ljungströmi-nimeline kriminaaltehnik. „Ühes onnis veidi eemal oli vandaalitsetud, arvatavasti saadi lõkkes kasutatud puit sealt. Kallis lõbu. Selle piirkonna onnid maksavad üle kümne tuhande krooni.“
„Kui kaua ta siin vedeles?“
„Surnukeha oli üsna jahtunud, ent oletatavasti maksimaalselt pool tundi, enne kui suri. Koera jalutav naine leidis ta poole kaheksa paiku.“
Nad seisid vaikides onni juures. Taamal tungisid jäljekoerte haugatused läbi valju merekohina.
„Esimene vereplekkide analüüs näitab, et rünnak ise toimus verandal, naine proovis ennast kaitsta, ent sai oletatavasti ühe hoobi juba seal. Siis vedas mees ta liiva sisse, kus toimus vägistamine.“
Ljungström näitas lohistamisjälgi.
„Verejäljed pesapallikurikal. Kurjategija lõi naist pähe ja vedas ta verandale, kust ta leiti.“
„Surma põhjus?“
„Selged kägistamisjäljed kaelal.“
„Kingajälgi?“
„Raske pinnas, millel neid kinnitada, liiga lahtine liiv. Aga me saatsime ühe poolpiduse kipsijäljendi teele. Vaatame, mis analüüsid annavad.“
„Kas tal oli telefon kaasas?“
„Ei, ja majas lauatelefoni pole. Tema mobiil on välja lülitatud ja kadunud.“
„Kes selle onni omanik on?“
„Perekond Sandberg. Elavad siin ühes majadest, aga nad läksid kaheks nädalaks Taimaale reisile.“
Tess
