Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud. Tina Frennstedt

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud - Tina Frennstedt страница 7

Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud - Tina Frennstedt

Скачать книгу

noorest naisest, kes kadus kuusteist aastat tagasi ühel öösel teel Simrishamni tantsukohast koju. Sinine metallkäevõru, mis leiti ühelt metsarajalt ja hägusad tunnistused. Ja siis vaevatud omaksed, süütud kahtlustatavad ja kohutavalt halvasti läbi viidud uurimine. Lahendus oli kusagil seal olemas, kõikide nende paberite seas, kiilutud kuhugi ülekuulamisse või kahe silma vahele jäänud detaili, selles oli ta veendunud. Ta kohtas tüdruku pilku kirjutuslaual ja tundis, kuidas süümepiinad kõhus keerasid. Kust paberikuhjast ta peaks otsimist alustama?

      Vastaspoolel oli Liedbergide juhtum. Foto punasest talust Råå lähedal. Talunikupaar Kerstin ja Gunnar Liedberg mõrvati, pealtnäha täiesti põhjuseta, ühel päikeselisel sügishommikul üksteist aastat tagasi. Kui Tess istus eelmisel nädalal selle suure uurimisega kirjutuslaua taga ja käis kõik kesksed detailid läbi, kasvas temas veendumus: Liedbergid tundsid kurjategijat. Pensionäripaari polnud mõrvanud mingid Baltikumi röövlid, nagu varasemad uurijad kahtlustasid. Kaheksal juhul kümnest oli ohvri ja kurjategija vahel mingisugune suhe ja mida rohkem Tess luges, seda rohkem sai ta aru, et sama kehtis ka seekord. Kerstin polnud mitte ainult teinud kohvi ja pannud koogid külaliste jaoks lauale. Tal olid ka pidulikud kingad jalas.

      Pidulikud kingad olid kõige võti. Kelle jaoks oli ta ennast ilusti riidesse pannud? Ja Gunnari mängusõltuvus, kuidas see pildiga sobitus, kas keegi tuli võlgu sisse nõudma?

      Otsustav hetk oli kusagil seal ja Tess kavatses selle üles leida. Veel enne aasta lõppu sõidab ta nende tütre Fredrika juurde ja räägib talle, miks tema vanemad leiti õue pealt tapetuna. Miski ei muuda juhtunut, aga seletus on leinaga hakkama saamiseks oluline ja annab võimaluse edasi minna. Selle nimel ta töötabki, et saaks lõpuks minna ja omastele teate edastada. Ringi sulgeda.

      Vähe on neid asju, mis frustreerisid Tessi sama palju kui lahtised niidiotsad, kontekstivabad esemed ja sündmused. Sellepärast ta arvatavasti oligi politseinikuks hakanud. Mis võiks olla veel lõplikum kui kellegi vahistamine, tõendite ette ladumine, kohtuotsuse langetamine ja paberite, peal tempel „Lahendatud“, ladustamine keldrisse?

      Timi ema mõrv, niinimetatud Lena-juhtum, ei saanud kunagi seda templit. Aga seda ei olnud ka tema kuhjas, sest politsei mõistes peeti seda lahendatuks. Süüdlaseks peeti üsna kindlalt peigmeest, aga tõendeid polnud piisavalt.

      Tess tõusis laua tagant püsti. Kas ta õpib kunagi süütundega elama? Kustutama tehtud vigu? Ta oli viimastel aastatel käinud mitu korda Timil külas ja poiss tundis ennast, nii palju kui tema aru sai, paremini kui varem. Aga kui ta poisile silma vaatas, oleks nagu miski seal sügaval ennast peitnud ja Tess soovis, et poiss talle ühel päeval sellest räägiks. Nii poiss kui tema surnud ema olid ära teeninud ringi sulgumise.

      1 Võileib (rootsi k)

      REEDE,

      9. VEEBRUAR

      SUSANNE TULI AEGLASELT jälle meelemärkusele. Avas ettevaatlikult ühe silma, kuid nägi ainult pimedust. Ta oli juhtunust täielikult teadlik. Enda all tundis ta esiku kivipõranda kütte­spiraale. Keset hirmu oli põrandasoojendus midagi turvalist, mille külge klammerduda. Ta jalad olid paljad ja kollane hommiku­mantel oli tema alla libisenud. Ta väänas käsi, mees oli tal need üle pea sidunud ja ta lihased olid piimhappest krampis.

      Ta pööras ettevaatlikult pead, et proovida silmakatet eemaldada. Et ta ainult poleks ülemisele korrusele jõudnud, mõtles ta. Ükskõik mida, aga mitte seda. Ta proovis seotud jalad lahti põtkida, aga tulemuseks olid ainult väikesed jõnkslevad liigutused. Võimetus segunes vihaga.

      Elutoa parketi vaikne nagin rahustas teda. Ta oli endiselt all. Puhtast enese alalhoiuinstinktist lebas ta põrandal täiesti vaikselt, mängis minestanut. Mängid surnut. Võib-olla huvitab korjus koletist vähem. Vastupanu paistis meest sütitavat. Ja veel ühe korra, seda Susanne üle ei elaks.

      Ta ei uskunud, et see on tõsi, kui mees kogu keharaskusega jälle tema peale heitis. Vaevalt pool tundi pärast esimest korda. Seekord tagant. Ta tundis noatera omakõril. Mehe niiske hingeõhk lõõtsutas ta kuklas. Lõpuks lülitus ta välja, keha pidi rünnakuga üksi hakkama saama.

      See oli siiski vabastav tunne, et kõige valu keskel saab kehast lahkuda, ära hõljuda.

      Kui kõik oli läbi, kuulis ta nõrka oiet ja seda, kuidas mees ohkas. Lõpuks tõusis mees püsti, tõmbas püksid üles. Tundus, et ta pesi teda sealt alt käterätikuga, reite vahelt nirises. Jalad valutasid, nagu oleks ta proovinud spagaati teha. Mees lõhnas sigaretisuitsu järele ja ta aimas ikka veel tema haisu.

      Ta tundis jälle iiveldust. Maohape oli teel üles, sokk ta suus peaaegu lämmatas ta.

      Maskeeritud koletis käis nende kodus toast tuppa, tõmbas välja sahtleid ja avas uksi. Mida ta otsis?

      Susanne’ist vasakul oli töötuba. Pead keerates nägi ta nõrka valgust, nagu oleks päikesekiir ta otsmikule langenud.

      Väljas tänaval kuulis ta ühte autot peatumas. Ta keskendus ikka veel töötava mootori helile. Vali ja agressiivne tuututamine pani ta võpatama. Ei, palun, ära tuututa. Ei mingeid helisid. Ta pani silmad kinni ja lootis, et auto jääb vaikseks.

      Parkett nagises uuesti, seekord tuli heli köögist. Tee minuga, mida tahad, aga ära mine üles, karjus ta sisimas. Võib-olla ei olnud ta neid veel avastanud. Teismelised tüdrukud ülakorrusel tundusid ikka veel magavat. Iga heliga, mida mees tekitas, kasvas hirm, et nad ärkavad ja hakkavad rääkima. Et nad tulevad trepist alla ja imestavad, mis toimub. Siis on liiga hilja. Siis ei saa ta neid kaitsta.

      Ta väänas ennast uuesti soojal kivipõrandal, hõõrus kukalt vastu põrandat. Silmakate tuli veidi lahti, tal oli õnnestunud saada väike pilu silmanurka. Ta nägi, avaus oli ainult mõne millimeetri suurune, aga ikkagi. Läbi prao nägi ta kööki, mis peegeldus suurelt esikupeeglilt. Mees seisis küljega ja oli külmkapi lahti teinud.

      Külmkapi kõrval seisis mikrolaineahi ja ta kissitas, et näha, palju kell peegelpildis näitas. Lõpuks eristas ta näidu: 07.20. Ta abikaasa oli tööl ega teadnud midagi sellest, mis tema kodus sel hommikul toimus. Kohe pärast kella kuut, ainult kümme minutit pärast seda, kui mees oli lahkunud, oli uksekell helisenud. Maskeeritud röövli­maskis koletis viskus Susanne’ile peale, kui ta ukse avas.

      Mees pööras ennast Susanne’i poole ja naine pani silmad kinni. Kui ta lõpuks jälle üles vaatas, oli tal õnnestunud pilu veidi suurendada ja ta nägi mehe pead paremini. Too oli maski ära võtnud ning jõi seistes otse koolapurgist. Paksudest mustadest juustest tungis esile terav valge laik, hele nelinurk kõrgel pealael. Susanne neelatas tugevalt. Mehe nägu oli mustaks värvitud.

      Mees pani külmkapi kinni ja vahtis ust. Kummardus, paistis ühte fotot uurivat. Siis asetas ta koolapurgi köögilauale ja vaatas ringi. Alguses Susanne’i ja siis jälle külmkappi. Mees astus tema poole. Seisis peagi otse tema ees esikupõrandal. Naine nägi läbi pilu, et mees oli riietunud nagu sukelduja. Kindad ja kingad, kõik oli hoolikalt kinni topitud. Ta pani silmad kinni ja lootis jumalat anudes, et mees ei märkaks lahti tulnud silmasidet.

      Kui ta kuulis mehe samme trepil, lõi ta silmad jälle lahti. Mees astus sammu korraga, vaadates tema paanikat ja meeleheidet kasvamas. Ta rabeles ja proovis karjuda. Aga suure kangapalli tõttu suus tuli sealt ainult väikesi lämmatatud helisid. Mees kallutas pea tahapoole ja naeris korinal tema üle, ise reibaste sammudega ülemisele korrusele minnes. Susanne kasutas kogu oma jõudu, et ennast lahti rebida, aga teip ja köis olid liiga kõvasti kinni. Ta proovis seotud käed kõrvadele suruda, et helisid summutada. Veidi aja pärast kuulis ta ülevalt

Скачать книгу