koju jätta. Pressiosakond on täiesti ülekoormatud.“
Ta pani telefoni lauale.
„Detailid levivad ilmselt naabrite vahel nagunii. Meedia on kõikjal.“
„Jah, aga igal juhul ei tule see info meie käest,“ ütles Jöns. „Ja me peame vältima paanikaolukorda Malmös.“
„Selleks on juba liiga hilja. Isegi mu vana ema, kes ei aja ennast asjata elevile, helistas äsja ja küsis, kuidas ta peaks julgema nüüd hommikuti üksi olla.“
Makkonen tõmbas käe läbi kammitud juuste.
„Kalk raibe, see Valby-mees. Ootab alati, kuni mees on hommikul tööle läinud. Alati hommikul, kella kuue paiku. Eelistab selgelt keskealisi naisi, meeleldi jõukate piirkondade väikeste laste emasid. Ja tal on hea maitse, nad on tihti ropult ilusad. Nii et vaata ette, Hjalmarsson.“
Tess vaatas talle väsinult otsa.
„Ma pole mingi jõukas väikelaste ema, nii et küllap ma saan hakkama.“
„Ma ei viidanud sellele.“
Makkonen tegi talle silma.
Tess tõusis püsti.
„Kas oleme lõpetanud?“
„Ma ei tee nalja, Hjalmarsson. Viis aastat tagasi murdis ta sisse ühe Taani naisuurija juurde.“
„Luban, et panen täna õhtul ukse lukku. Kui ta välja ilmub, oled esimene, kes teada saab, see sulle ju meeldib. Esimesena teada saada, ma mõtlen.“
Makkonen noogutas rahulolevalt.
Tasku vibreeris ja Tess võttis telefoni välja. Veel üks SMS „Agapimolt“.
„Õhtusöök kl 19? Kas jõuad? Musi.“
Per Jöns kuivatas salvrätikuga otsaesist.
„Me peame taanlased eemal hoidma,“ ütles Makkonen. „Hetkel on see meie juhtum. Tõsiselt, eelmine kord lõppes see peaaegu kaklusega ülekuulamisruumi ees. Arvad, et oled jõudnud milleski kokkuleppele, et meil on ühine strateegia, aga siis ajavad nad su selja taga ikkagi oma asja. Kurat, Rootsi on viis korda suurem ja ikkagi kujutavad nad endale ette, et on suurvõim. Ilma meieta poleks neid olemaski.“
Tess seisis, selg vastu seina.
„Küllap paneb torm täna õhtul silla kinni, nii et see laheneb iseenesest,“ kostis ta.
Jöns pöördus nende poole.
„Carsten Morris tuleb homme Kopenhaagenist siia. Kui nad on jõudnud silla jälle lahti teha.“
Makkonen kirtsutas nina.
„Morris, see masendunud poisiklutt? Kas ta mitte psühhiaatrilises ei istu?“
„Ei, paistab, et ta on jälle kombes. Kui keegi teab Valby-mehe kohta midagi, siis on see tema.“
Jöns vaatas küsivalt Tessi poole.
„Jah, muidugi ma tean, kes ta on,“ ütles Tess. „Legend.“
Makkonen raputas pead.
„Kas see on ikka hea mõte? Selline profileerimine siia ja sinna, ohtralt psühholoogilist jura. Milleni see viinud on? Kui kaua ta Kopenhaagenis asjaga tegeles? Kolmteist aastat ja nad ei saanud teda kätte.“
Jöns pigistas ennast jälle toolile.
„Ilmselt on taanlased pidanud Morrist veenma. Ta pole veel midagi lubanud, ta oli haiguslehel ja võttis määramata ajaks aja maha.“
Makkonen lõi peopesadega vastu põlvi.
„No siis peame lootma, et see väike psühh Morris peab seekord kauem vastu. Viimati proovis ta ennast elutuppa üles puua.“
Ta tõusis ohates püsti.
„Nonii, sinna läks suusavaheaeg. Lapsed lähevad hulluks,“ lausus ta ja lahkus ruumist.
Jöns sõrmitses üht pastakat ja vaatas põrandale.
„Täna õhtul on ametiühinguga kriisikoosolek,“ ütles ta. „Kakskümmend kaheksa tuhat kuus, kui oled mitu edukat aastat ametis olnud. Muidu kakskümmend neli. Issand, kuidas me alguses nii halbade tingimustega nõustusime?“
Ta koputas lauale.
„Ka kõige osavam matemaatik ei saanud seda eelarvet klappima. Eile istusin Exceli tabeliga laua taga ja kleepisin ja lõikasin. Täielik nali. Kuidas ma asja ka ei pööraks ega käänaks, on meil kümme meest puudu. Kümme meest, keda meile lubati viimati sügisel. Ja kolm uut autot. Aga need, kes selle eelarve koostasid, on nüüdseks lahkunud.“
Lahendamata juhtumite osakonna poole liikudes kuulis Tess, kuidas Jöns sügavalt ohkas.
Tess istus kirjutuslaua taha. Enne Stockholmi-reisi jagas ta juhtumid erinevatesse rühmadesse selle põhjal, kui usutav nende lahendamine oli. Ta tõmbas endale ligemale need kolm juhtumit, mida ta oli viimastel kuudel hakanud läbi käima, pani käest „Supervõmmi“ sildiga kohvitassi. Selle, mille ta sai pärast seda, kui oli lahendanud Arlövi surnuaiamõrva. Marie Erling sai sarnase tähtedega kaunistatud tassi, aga tekstiga „Sidekick“. Ja Lundbergi kaunistati prillidega, mis pidid olema tema järeleandmatu eeluurimismaterjali sukeldumise sümbol.
Tema, Marie ja Lundberg said hakkama sellega, mida keegi ei olnud pidanud võimalikuks. Nad puhusid elu sisse kaheksateist aastat vanasse juhtumisse, Sofie Axelssoni mõrva uurimisse, pöörasid selle pea peale ja pesid lõpuks välja väikese kullatera, kaotatud sõidumeeriku, mis viitas veoautojuhile, kes oli algusest peale kahtlusalune. Sensatsioonilist lahendust kajastati kolmeleheküljelises reportaažis ameti enda ajalehes, Polistidningenis, milles ülistati armastatud nõudlikku politseiprofessorit ja teisi selle valdkonna inimesi. Tess Hjalmarson nimetati Skåne supervõmmiks. Ajaleht Kvällsposten tegi temaga suure intervjuu pühapäevalisas, ta esines nii Expresseni teleajakirjas Brottcentralen kui ka „Nädala kuriteos“ ja ta oli ära öelnud jumal teab kui paljudele teistele päringutele.
Aga Tess teadis, kui kiiresti see kõik võib muutuda, ta on ainult nii hea nagu tema viimane juhtum. LJ-rühm pidi jälle tulemusi näitama, kui tahtis ellu jääda. Malmö hetkeolukorra – kõikide tulistamiste ja viimaste aastate politseikriisi – valguses oli lahendamata juhtumitel oht kõrvale jääda. Neid peeti kalliks, ressursimahukateks ja juhtumeid lahendati vähe. Politsei juhtkond ei arvestanud aga omaste aastatepikkuse kannatusega.
Tess ärritus iga kord, kui mõtles vabalt ringi kõndivatele mõrvaritele. Tihti tundis ta ennast üksi, nagu oleks ta ainus, kes tõstis häält peaaegu unustatute nimel, keda see õudus oli tabanud ja kes jätkasid elu lahendamata traumaga.
LJ-rühm tuleks kaitse alla võtta ja sel peaks olema võimalus töötada oma juhtumitega metoodiliselt, aga see tundus hetkel kauge tulevikuna. Taas kord langes Tessi pilk dokumentidele ta ees. Kusagil nendes materjalides on lahendus.
Jarmo, uksevalvur, kes pussitati Malmös surnuks kakskümmend aastat tagasi. Relva ei leitud ja miski ei rääkinud selle poolt, et vanu tehnilisi
