rannaonnid. Tess teadis, et need olid ihaldatud. Falsterbo-Skanör oli nagu tirp meres ja Näset, nagu seda siin kutsuti, oli rikka rahva paradiis. Probleemid, millega siin maadeldi, hoiti koduseinte vahel varjus.
Kui Tess ümber pööras, nägi ta Marie’d metsast välja tulemas.
„Koerad aitasid välja selgitada, kuidas ta läbi metsa liikus,“ ütles ta hingeldades. „Seal näeb välja nagu mingi neetud katastroofipiirkond kõigi mahakukkunud okste ja puudega.“
Nad lahkusid rannalt ja kõndisid auto poole.
Nooremkonstaabel Adam Wikman helistas jälle.
„Me saime esimese kohtumeditsiinilise raporti, nad usuvad, et ta proovis naise genitaale pärast pesta.“
„Pesta?“ küsis Tess. „Miks küll?“
„Jah, mul pole aimugi. Aga Taani kriminaalpolitsei sõnul on samu jälgi nähtud Valby-mehe varasemate ohvrite juures. Kas boss tuleb siia?“
Tess osutas telefonile ja naeratas Marie’le.
„Jah, boss on teel tagasi.“
Marie kergitas kulme, kui Tess kõne lõpetas.
„Adam Wikman? Issand jumal, ta peaks proovima maha rahuneda.“
„VAALIUMIRANNIK,“ ÜTLES OLA Makkonen ja naeratas.
Tess Hjalmarsson ja kriminaalkomissar Per Jöns vaatasid teda küsivalt.
„Tuntud hüüdnimi, mida tihti kasutab Vellinge sotsiaalamet,“ selgitas Makkonen häält tõstes.
Malmö politseihoonet renoveeriti parajasti ja vali puurimislärm täitis ruumi ees oleva koridori.
„Höllvikeni prouad krõbistavad vaaliumit süüa, et igavust välja kannatada.“
Jöns sügas kergelt oma punakat habemetüügast.
„Sellest Linnea Håkanssoni kodus jälgi polnud,“ ütles ta.
„Ei, ta oli sinna alles kolinud ja noor, polnud veel jõudnud retsepti välja osta,“ ütles Makkonen.
Ta nägi välja, nagu oleks otse jõusaalist tulnud. Paksud blondid juuksed olid korralikult küljele kammitud.
„Ma elasin ise mitu aastat seal,“ jätkas ta. „Reede pärastlõunati näevad Ica Toppeni poe töötajad kurja vaeva, et kõiki kaupu tagasi oma kohale panna, teate, miks?“
Tess ja Jonas vaatasid jälle teineteisele otsa.
„Nojah, naised korjavad korvi homaare, vähke ja kallist liha, et üksteisele muljet avaldada. Siis poetavad nad kassale liginedes kaubad siia-sinna, et mitte nende eest maksta. Kõige tähtsam on fassaadi hoida.“
Tess Hjalmarson niheles rahutult toolil. See, et Jöns oli uurimisse kaasanud kriminaalinspektor Ola Makkoneni, keda osa kutsus ka Mackaniks1, oli oodatav, ta oli raskete kuritegude alal üks kogenumaid uurijaid. Ja Per Jöns, raskete kuritegude uurimisrühma uus juht Lõuna politseipiirkonnas, vajas enda kõrvale praegu nii Makkoneni kui Tessi. Aga Tess ei usaldanud Makkoneni, kellele meeldis liiga palju end meedias näidata ja koos oma advokaadist abikaasaga Malmö üksikutel punase vaiba üritustel käia.
Tess kahtlustas, et Makkonen oleks võinud sama hästi töötada näitleja, saatejuhi või kellegi muuna, kelle koht on rambivalguses.
Ent eelkõige erines tema ja Tessi arvamus selle kohta, millele Malmö politsei oleks pidanud ennast pühendama. Makkoneni arvates oleks pidanud kõik jõud panustama tulistamis- ja mõrvajuhtumitesse, mille taga oli Malmö organiseeritud kuritegevus. Hetkel oli nende nimekirjas viisteist mõrva, neist enamik seotud jõukudega ja lahendamata.
„Need tulistamised on, kurat võtaks, demokraatlik probleem,“ oli Makkonenil kombeks koosolekutel pasundada. „Ja me hakkame kontrolli nende üle kaotama.“
Aga ta ei olnud sunnitud kohtuma kõigi nendega, keda Tess lahendamata juhtumite rühma juhina kohtas. Inimestega, kelle omaksed tapeti mitu aastat tagasi ja kes pole siiani ühtegi seletust saanud. Makkonen polnud istunud nendega vastamisi, näinud leina, mis oli nendesse sööbinud. Need pildid vaimusilmas, teadis Tess, mida esikohale seada.
Juhtkond oli mitu aastat proovinud teda veenda liikuma organisatsioonis ülespoole, panustama juhiks pürgimisele. Ametivõimud otsisid naisjuhte. Aga Tess loobus. Tal polnud midagi peainspektori ameti või palgakõrgenduse vastu, mis sellega kaasnes, aga mitte iga hinnaga.
Ta ei tahtnud tegeleda administratiivtöö ja personaliküsimustega suuremas ulatuses, kui ta praegu oli sunnitud tegema Marie Erlingi ja Lundbergiga. Ta oli oma väikese rühmaga täiesti rahul ja talle meeldis teha päris politseitööd. Eriti siis, kui olukord Malmö politseis nägi välja selline nagu hetkel. Lõdvalt seotud kriminaalsed grupeeringud, kes olid Malmös kanda kinnitanud ja linnas märatsesid – selle lahendamine oli lootusetu ülesanne, tohuvabohu, milles keegi politseiga ei rääkinud ja koostööd ei teinud. Päeval, mil politsei juhtkond otsustab suunda muuta, kavatseb tema lahendamata juhtumite osakonna uurijana lõpetada, seda oli ta juba otsustanud.
Raskete kuritegude uurimise juhina oli Per Jöns ka Tessi ja lahendamata juhtumite rühma otsene ülemus. Aga traditsioonide, ja vajaduse tõttu, nagu nad ise tihti viitasid, pidi LJ-rühm toimima võimalikult iseseisvalt. Kui neid kistaks pidevalt uutesse aktuaalsetesse juhtumitesse, ei oleks neil võimalust süveneda kõigisse aega nõudvatesse uurimistesse, mis ootasid läbivaatamist. Tess tundis ennast papagoina iga kord, kui juhtkonnale seda meelde tuletas.
„Kolmteist vägistamist kolmeteistkümne aastaga Kopenhaageni piirkonnas,“ jätkas Per Jöns ja proovis toolil oma asendit kohendada. „Esimesed kaks sooritas ta Valby linnaosas, sealt ka tema hüüdnimi. Tema südametunnistusel on vähemalt kaks mõrva. Valby-mees oli aktiivne intervallitaja, siis katkestas ta järsult kolm aastat tagasi.“
Makkonen pani käed pea taha ja kiikus toolil.
„Kõige rohkem mäletan ma sellest mehest seda, et ta võis jätkata tundide viisi. Keegi ei saanud aru, kuidas.“
Ta naeris veidi.
Taani kriminaaltalitus oli Tessi rühmaga mõned aastat tagasi ühenduses olnud pärast ühe prostituudi mõrva Landskrona lähistel. Uurimine ei viinud kuhugi, aga tal olid head teadmised selle kohta, kuidas Valby-mees tegutseb ja ta oli lugenud mitme Taanis ohvriks langenud naise tunnistusi.
„Ta pole kunagi endast jälgi jätnud,“ ütles Tess. „Ta koristab kõik äärmiselt hoolikalt ära, on tunnistajate sõnul pealaest jalatallani maskeeritud, teibib väiksemadki praod varrukate ja püksisäärte juures kinni, ei jäta midagi juhuse hooleks. Ja nüüd öeldakse, et ta on pesnud pärast oma ohvrite genitaale.“
„Haige värdjas,“ pahvatas Makkonen. „Nagu arvaks ta, et see kustutab tegelikud jäljed?“
Jöns ajas ennast toolilt üles ja läks taarudes akna juurde. Nende viie kuu jooksul, mis ta oli raskete kuritegude uurimise juhi toolil istunud, oli ta omajagu kilosid juurde võtnud.
„Me peame korraldama pressikonverentsi,“ ütles ta. „Aga ma tahan, et kõik võimalikud sarnasused Valby-mehega hoitaks praegu vaka all. Detailid, nagu kellaajad ja pesemine, hoiame enda teada.“
