Originaali tiitel:
Catherine Bybee
Doing It Over
2016
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See teos on väljamõeldis. Kõik nimed, tegelaskujud, organisatsioonid, tegevuskohad, sündmused ja juhtumid on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Reet Piik
Korrektor Inna Viires
Text copyright © 2016 Catherine Bybee
This edition is made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com, in collaboration with Synopsis Literary Agency.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11407
ISBN (PDF) 978-9949-845-12-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-940-6
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Pühendatud Karile.
Sest mõnikord on sõbrad ainus pere, mida sa vajad.
Eellugu
Ta oli nelinurkse vormimütsi igati ära teeninud – rüü niisamuti – ja Melanie ei kavatsenudki neid enne ära võtta, kui ta lõpuks õhtul voodisse vajub. Kui ta oleks mütsi õhku visanud, oleks keegi teine selle kinni püüdnud, nii et kui River Bendi keskkooli direktor Mason lõpuklassi välja hõikas, kargas Melanie toolilt püsti, vehkis lihtsalt käega ja karjus kõigest kõrist.
Mitu tundi hiljem surus Melanie aastaraamatut vastu rinda ja pühkis pisaraid, mis ähvardasid loodetud rõõmsa tähistamise enda alla matta. Ta tuli autost välja ja traavis Zoe ema treilerist ümber ehitatud kodu ukseni, tagus sellele ja lipsas siis sisse. Nagu oligi arvata, olid Jo ja Zoe muusika juba põhja keeranud ja pitsakarp seisis kahe vahel lahtiselt.
„Te hakkasite ilma minuta peale!“ Melanie vehkis parimate sõbrannade suunas süüdistavalt rusikaga.
Jo tõstis Jose Cuervo pudeli õhku: „Kork on veel kindlalt peal, vaata ise.“
Melanie ei tahtnudki teada, kuidas JoAnne’il oli õnnestunud saada täiesti avamata pudel jooki, mis nende jaoks oli kõrgem sort. Samas on ju igal enesest lugu pidaval abituriendil vajalikud sidemed, mille kaudu pudel kangemat soetada.
Zoel oli rüü ikka veel seljas, tema müts lebas aastaraamatu kõrval, mida nad koos Joga uurisid. Jo oli oma rüü välisukse kõrvale visanud, tema müts on tõenäoliselt mõne võõra abituriendi või veel hullem, koristaja käes.
„Too klaasid,“ käskis Zoe Melanied, enne kui too tuppa jõudis.
Tüdruk pidi ainult kolm sammu tegema, et jõuda Zoe tuttavasse kööki, mis oli enam-vähem puhas, hommikusöögi jäänused kraanikausis mustade nõude külge kuivamas.
Toonud kaks plasttopsi ja ühe klaasi, põlvitas Melanie diivanilaua ette ja patsutas Gaasiballooni, Zoe kääbusspitsi ning shih-tzu segu. Krants oli oma nime aastate vältel mitmeid ja mitmeid kordi tõestanud.
„Kas nägite pärast tseremooniat Mitchel Gieslerit?“ küsis Jo.
Melaniel oli hea meel, et keelepeks tema mõtted kõrvale juhtis. „Ta oli juba maani täis.“
Zoe keeras aastaraamatu lehte ning vajutas hambad vorsti-juustupitsasse. „Ta on alati maani täis.“
„Mina olen ka, aga mul on vähemalt nii palju mõistust, et ma ei ilmu niimoodi lõpetamisele kõigi silma alla.“ Jo liialdas, ent Zoe ja Melanie pidasid paremaks temaga mitte vaielda.
„Pealegi oleks su paps su maha löönud.“
Jo pööritas silmi, sirutas käe pudeli järele ja keeras korgi nagu tõestuseks maha.
Melanie nuusutas oma topsi ja vaatas teiste poole. „Kas me joome seda tõesti lahjendamata?“
Jo valas Zoele tema osa välja ning pani pudeli lauale. „Kui ma oleks kodust sidruni ja soolaga välja tulnud, oleks see natuke liiga ilmselge olnud.“
„Ja tekiilaga kodust välja tulla ei olnud ilmselge?“ küsis Zoe.
„Mida iganes.“ Jo tõstis klaasi õhku. „Keskkooli lõpetamise terviseks. Ei mingit härra Edwardsit ja tema susistamist enam.“
„Ei mingit proua Koirohtu ja tema läpatanud kapi haisu enam,“ lisas Zoe.
„Ei mingeid ootusi puhastele viitele enam, et kolledžisse sisse saada.“ Melanie jaoks oli see ootus eriti hingelähedane.
Nad kallasid tulivee kõrist alla ja panid klaasid lauale.
Jo valas juurde, samal ajal kui Melanie kurgus põleva juti leevendamiseks pitsatüki haaras. Ta sõi tüki ära, selle maitset eriti tähele panemata.
Nüüdsest muutub kõik.
Kõik.
Kogu see planeerimine ja õppimine… tema kolledžiunistus saab peagi reaalsuseks.
Zoe ja Jo lugesid parajasti teisi aastaraamatu sissekandeid, kui Melanie silmad vett täis valgusid.
Esimene nuuksatus pani Jo pilku tõstma. „Püha issand, ära nüüd hakka.“
„Pole midagi parata,“ purskas Melanie. „Ma hakkan teist puudust tundma.“
„See on ainult kolledž. Sa tuled vaheaegadeks ja suveks koju tagasi… tõenäoliselt näed meid rohkemgi kui uusi sõpru.“
Melanie huuled hakkasid värisema.
Ta raputas pead. „Ei… ei näe.“
Zoe ja Jo põrnitsesid teda. „Mis mõttes?“
„Ema ja isa… nad kolivad ära. Maja pannakse järgmisel nädalal müüki.“
Sarkastiline muie Jo näol suri.
Zoe raputas sirged mustad juuksed kogu nende pikkuses selja taha. „Kuhu nad kolivad?“
See oli veel kõige raskem osa. „Ema ütleb, et Connecticutti… isa, et Texasesse.“
„Kumb siis?“ küsis Jo.
Pisarad voolasid nüüd
