Ta hoidis hinge kinni ning otsustas gaasi veidi järele lasta.
Hääl ei kadunud.
Pärast järgmist kurvi jäi aeg-ajalt vilkunud „kontrolli mootori tööd“ signaallamp punaselt põlema. Melanie koputas vastu armatuurlauda, lootes, et näidik valetab.
Kakskümmend miili veel. Ainult kakskümmend veel.
Hope’i unine hääl raputas Melanie tema vaiksest mantrast välja. „Emme?“
„Jah, kallike.“
„Kas me oleme juba kohal?“
„Peaaegu.“ Ta saatis tütrele üle õla nõrga naeratuse.
„Millal pimedaks läks?“
Hea küsimus… Siis, kui ma parajasti tähele ei pannud. „Mitte väga ammu.“
„Mul on kõht tühi.“
„Ma tean… me oleme kohe kohal.“
Autoloks hakkas uuesti turtsuma ja kaotas kiirust. „Ei, ei, ei…“
„Kas autol on jälle paha olla?“
„Ei… jah… ainult natuke veel.“ Nüüd langesid esimesed vihmapiisad ja Melanie tundis, kuidas närv tema selgroo külmaks tõmbab.
Ta sirutas käe telefoni järele ning vandus endamisi. Levi puudub.
Muidugi puudub. Miks peaks River Bend uute mobiilimastidega mässama, kui kahesuunaline lühilaineraadio toimis täpselt sama hästi kui alati?
„Hope, kallike, hoia emme mobiilil silma peal ja ütle mulle, kui levi tekib.“
Hope võttis mobiili ning pani selle endale sülle.
Vähem kui miili pärast sõnas ta: „Üks pulk… oota… ei, nüüd kadus.“
Armatuurlaual süttis veel üks signaallamp. See vilkus, nagu peaks Melanied edasi sõitmise pärast lollakaks. „Mul ei ole valikut,“ urises naine uuesti vastu lauda virutades.
Tundus, et auto solvus selle peale ja turtsatas viimast korda, siis andis mootor lõplikult alla.
„Oi ei. Ole nüüd… ei!“
„See küll hea ei ole,“ tähendas Hope.
„Üldse mitte.“ Melaniel õnnestus tubli poole meetri jagu teelt kõrvale tõmmata. Ta lükkas käigu välja ja püüdis mootorit uuesti tööle panna.
Klõps.
Klõps.
Naine toetas pea roolile ja pani silmad kinni. Veel kaheksateist miili. Rohkem polnudki vaja. Soov ennast kerra tõmmata ja kogu olukord ära unustada oleks peaaegu tema kaine mõistuse välja lülitanud.
„Pole midagi, emme. Me võime jala minna.“
Melanie lasi kuuldavale õnnetu naerupahvaku. „Ei, kallike… liiga pime on.“ Ja liiga kaugel ka.
Ta üritas naeratada ja kiikas oma telefoni.
Levi puudub.
Ta liigutas telefoni pea kohal siia-sinna.
Ei midagi.
Ta lükkas ukse lahti, ronis välja pimedale teele ning vehkis telefoniga läbi õhu. Ekraani taustavalgus andis ta näole kummitusliku kuma, aga levi puudub mõnitas teda ikka edasi.
Melanie küünitas uuesti autosse ja tegi pagasiruumi lahti.
Ta otsis oma kohvrist välja kampsuni ning Hope’i erklillast kotist teise veel, samal ajal kui vihm ägedamaks muutus.
Ohutuled sisse lülitanud ja kapoti üles tõstnud, märgiks võimalikele möödasõitjatele, et neil on abi vaja, ronis Melanie tagaistmele tütre juurde. Ta raputas vihmamärgi juukseid ning tõmbas Hope’il kampsuni üle pea. „Siin läheb väheke külmaks.“
„Me võime ju kütte sisse lülitada.“
„See töötab ainult siis, kui mootor töötab, kallike.“
„Ah soo.“
Melanie otsis kaasa võetud toidu viimased riismed välja ja pakkus tütrele paari ülejäänud juustukreekerit ning kummikarukesi. Küll keegi tuleb, kinnitas ta endale.
Ta valis hädaabinumbri ning vajutas sisestusklahvi õrnas lootuses, et levi puudub teade oli rivist sama väljas kui tema autogi.
Telefon kutsus ühe korra ja jäi siis tummaks. Melanie proovis veel paar korda ning andis lõpuks alla.
„Kas sa tead, kus me üldse oleme?“ uuris Hope kreekereid täis suuga.
„River Bendi on siit ainult paar miili.“
Hope nühkis akna särgivarrukaga kondensveest puhtaks ja piilus välja. „Siin on palju puid.“
Melanie avastas, et naeratab. „Jep. Ma tundsin neist päris puudust.“
„Meie puud on väiksemad.“
„Sinu vanuses ronisin ma selliste puude otsa nagu need siin.“
Hope’i sinised silmad läksid suureks. „Sina ronisid puu otsa?“
„Mul läks nädal aega, et vaik kätelt maha saada.“
„Ma tahan ka puu otsa ronida.“
„Minu sõbrannal Zoel oli maja juures põllul parim ronimispuu.“
„Arvad, et see on ikka veel seal?“
„Väikelinnas ei muutu aastatega suurt midagi. Ma usun, et see on ikka veel seal ja ootab mõnd teist väikest tüdrukut, kes tema otsa roniks.“
Vihma trummeldamine vastu autokatust muutus tugevamaks. Mõlemad vaatasid üles ja Hope hakkas nihelema.
Oi ei.
„Emme.“
Melanie pani silmad kinni…
„Ma tahan pissile.“
Nagu tellitult sähvatas taevas valgeks ja kõuemürin raputas autot.
Melanie ootas seni, kuni Hope hakkas mööda autoistet vingerdama, ning toppis seejärel mõlemale jope selga ja lükkas metsapoolse tagaukse lahti. Mitte et seal oleks vahet olnud – viimase neljakümne minuti jooksul, mil nad seal istunud olid, polnud mitte kedagi mööda sõitnud.
Üks samm autost välja ja Melanie oli pahkluuni märga soppa vajunud. Teisel pool autoust oli mitte niivõrd lomp kui soo.
Ta tõstis tütre autost välja ja tegi oma parima, et tõsta
