„Tule, kallike, otsime sulle mingeid hommikusöögihelbeid ja teleka.“ Et tüdruk püsiks vait ja rahul, kuni Melanie kusagilt duši leiab.
Enne veel, kui nad allkorrusele jõudsid, ajas värske kohvi lõhn naise meeled erksaks.
Jo oli kannutäie kohvi keetnud ja neile teate jätnud.
„Tundke end nagu kodus. Ma olen jaoskonnas, te Hope’iga võiksite läbi astuda. Sinu auto on Milleri juures... jah, see on ikka veel Milleri töökoda ja asub samas kohas. Võid minu autot kasutada, see must-valge. Mul on hea meel, et sa siin oled.
Jo“
Teadet lugedes veeretas Melanie sõrmede vahel autovõtmeid. „Mul on ka hea meel, et ma siin olen.“
Telekast multikakanali leidnud ja Hope’ile hommikusöögi teinud, otsis Melanie vannitoa üles.
Tund aega hiljem hoidis Melanie Hope’il käest ja mõlemad suundusid läbi linna. JoAnne’i auto seisis ikka veel garaažis. Pärast viimaste päevade tundidepikkust sõitmist oli hea vahelduseks natuke rahulikumalt võtta. Läbi linna kõndides voolasid mälestused ojana tagasi, tuues talle naeratuse suule. Valge puupaviljon seisis tillukese rohelise pargi keskel linna südames. Meenutades, kuidas tema ja Mark lastena seal kulli mängisid, kuulis ta jälle poisi naeru. Kuuma popkorni lõhn, mis alati sellessamas kohas veedetud pühadega kaasas käis, oli peaaegu tunda. Melanie osutas poodidele, jutustas Hope’ile, mis tema lapsepõlves igas sellises kohas olnud oli. Enamik neist polnud muutunud. Värsked värvikuued, siin-seal uuendatud fassaad, ent kõik oli ikka veel tuttav.
Nad pöörasid Teisele tänavale ja jõudsid Milleri autoremonditöökotta. Ühe parkimiskoha võttis enda alla puksiirauto, selle kõrval seisis vana Fordi pikap. Ühes töökoja kahest boksist oli tema auto. Kapott oli üles tõstetud, sellest rippus välja esituli, mille mehaanik oli ilmselt sinna jätnud. Töökojas mängis vali heavy metal.
Kuna Melanie kedagi ei näinud, üritas ta üle muusika karjuda: „On siin keegi?“
Vaikus… kui raadio välja arvata.
Melanie astus töökotta sisse. „Halloo!“
„Kannata üks hetk,“ kuulis ta mehehäält.
Naine astus oma auto lahtise kapoti juurde. Ülevaatuse käigus oli sealt juppe lahti võetud ja kõrvale pandud. Auto sisemaailm oli tema jaoks sama tundmatu kui arvuti programmeerimiskood. Tal polnud mootorite tööst õrna aimugi ja ta ei kavatsenud seda ka teesklema hakata.
Muusika keerati vaiksemaks ning kellegi hääl hõikas: „Tervist.“
Melanie pöördus ja nägi tuttavat nägu. „Tere, härra Miller.“
Härra Miller oli seda töökoda pidanud nii kaua, kui Melanie mäletas. Mingil hetkel oli ta iga linnaelaniku auto kallal nokitsenud. Oma meeter üheksakümmend pikk ja paarkümmend kilo ülekaalus Miller oli alati hirmutav välja näinud. Kui ta parajasti ei naeratanud nii nagu praegu. Siis nägi ta välja nagu suur kaisukaru. „Melanie Bartlett? Richardi piiga.“
„Just, härra Miller.“
„Ära sa märgi. Sa oled suureks kasvanud.“ Mees tõmbas Melanie auto küljest kaltsu ja pühkis käed puhtaks. Mitte et plekid oleks tema kätelt isegi viie aasta korraliku küürimisega maha tulnud.
„Kümne aastaga kipub see juhtuma jah,“ muigas naine.
„Ja kes see on?“ Miller saatis Hope’ile naeratuse.
Hope pigistas tugevasti Melanie kätt.
„See on Hope, minu tütar. Ütle tere, kullake.“
„Tere, härra Miller.“
„Ja viisakas ka veel.“ Mees pilgutas silma ning Hope üritas vastu pilgutada.
„Kuidas proua Miller elab?“
„Väga kenasti. Tal oleks kindlasti hea meel sind näha. Sa pead millalgi meilt läbi tulema ja selle nunnukese ka kaasa võtma.“
Võimatu oli selle peale mitte naeratada. Proua Miller oli agar küpsetaja, sellest ka härra Milleri kopsakas vööümbermõõt. Millerite poolt läbi minemine oli Melanie lapsepõlves üks ta lemmiktegevusi ja alati viis ta pärast midagi magusat koju kaasa.
„Seda me teeme.“
Härra Miller tuli tema auto esiotsa juurde. „On see sinu oma?“
„Kahjuks küll.“
Mees naksutas keelt ja tema naeratus hakkas kuhtuma.
„Asi on nii hull?“
„Hea see igal juhul ei ole. Luke uurib asja lähemalt, et päris kindel olla, aga…“
Melaniel võttis aega, et halvad uudised läbi seedida, enne kui härra Milleri nimetatud nimi tema teadvusse jõudis. „Luke on ikka veel siin?“
„Selge see.“
Lõpnud autost hoolimata tõi see Melaniele uuesti naeratuse suule. Vana sõbraga pidi ta igal juhul uuesti kokku saama.
Härra Miller hakkas rääkima midagi õlitasemest ja starterist… midagi mootoriploki kohta. Kõik tema sõnad lendasid naisel kauges kaares üle pea.
Mootorrattamürin tõmbas mõlema tähelepanu töökojaesisele väljakule.
Luke kandis ikka veel musta ja nahka; kümne aastaga oli tema kleenuke kuju toekamaks muutunud, ent tal oli ikka veel see enesekindel hoiak, mis oli Zoe keskkoolis pööraseks ajanud. Melanie arvas alati, et need kaks sõidavad lõpuks mootorrattal päikeseloojangusse.
Elu läheb omasoodu ja neile polnud seda teed ette nähtud.
„Mel?“
Naine lasi tütre käe lahti ja võttis kallistuse vastu. „Luke!“
Mees tõstis ta üles ja keerutas õhus ringi. „Jeesus küll, sa vaata ennast!“
Ta teadis, et ei näe sugugi kehv välja. Kümme aastat olid ka tema kurvid välja joonistanud. Vormis püsida oli kerge, kui su auto pidevalt otsad andis ning jala minna oli lihtsam kui ühistranspordiga maadelda.
Kui Luke ta uuesti maha pani, andis naine vopsu vastu tema käsivart. „Sa vaata mind? Vaata parem ennast! Pärast keskkooli veel kenamaks minna on sama hästi kui kuritegu.“
Luke pilgutas silma, nähes nii täpselt oma isa moodi välja, ja lõi käe ümber Melanie õlgade. „Sind on ka hea meel näha.“ Tema pilk langes Hope’ile. „Ja see on ilmselt sinu tüdruk.“
Pärast vastastikust tutvustamist ning järjekordset Hope’i-poolset üritust silma pilgutada suundusid nad töökotta. „Jo käis siit enne läbi, ütles, et see on sinu auto. Ma võtsin endale vabaduse see koost lahutada.“
Kui oli üldse keegi, keda Melanie usaldas kapoti alla rohkem kui härra Millerit, oli see härra Milleri poeg.
„Sinu
