teistmoodi.“
„Miks?“
Nüüd oli Melanie kord kukalt kratsida. „Lihtsalt on.“
„See on emme-vastus.“
Melanie pööritas ninatarga tütre peale silmi. „Puksiirauto juht on selleks, et sind aidata, kui sinu auto teele jääb. Nemad teevad oma tööd.“
„Nagu politseinik või tuletõrjuja?“
„Just.“
„Nemad ei ole ainukesed, kes võõraid aidata tahavad.“
„Ma tean, kallike. Võib-olla see mees tahabki ainult aidata, aga ma ei tunne ju teda.“ Usaldus teenitakse ära, seda ei jagata igaühele. Ja isegi kui see on välja teenitud, lüüakse see mõnikord kildudeks.
Viis minutit tiksus vaikselt mööda, kuna Hope’il olid küsimused võõraste ja nende usaldamise kohta otsa saanud.
Võõras lülitas automootori välja ja istus oma kabiinis.
Melanie jälgis tema siluetti kullipilgul.
Vähem kui kahekümne minuti pärast hakkas tee punaste ja siniste tulede valguses vilkuma, kui šerifi patrullauto kurvi tagant välja keeras ja Melanie romu taha parkis. „Püsi siin,“ ütles naine teist korda sel õhtul.
Vihm oli vähemaks jäänud ja sadas nüüd ühtlase veekardina asemel lihtsalt tihedalt, mitte et Melanie keha oleks mingit vahet tajunud.
Šerif ronis vihmamütsi pähe pannes autost välja.
„Paistab, et teil on siin väheke probleeme.“ Melanie kuulis naisehäält ja tema õlad vajusid kergendustundes lõdvaks.
„Kuramuse auto.“ Melanie andis välja tulles rehvile jalahoobi.
Šerif valgustas tema autot taskulambiga ning suunas siis valgusvihu naise näole.
„Mel?“
Melanie tõmbas järsult hinge. „JoAnne?“
Jo keeras valgusvihu oma näole, mis tõi Melaniele selle õhtu suurima kergenduse. „Jumal hoia! Ma teadsin küll, et sinust sai šerif, aga… vau! Sa vaata vaid!“
Tema parim sõbranna, relv puusal ja taskulamp pihus, kiljus just nii, nagu üks ammukadunud sõbranna peaks, ning haaras Melanie embusse.
„Tundub, et teil on asi kontrolli all, šerif,“ kõlas võõra hääl vihmasabinas.
„Melanie on mu ammune sõber. Tänu kõne eest, Wyatt.“
Tema nimi on siis Wyatt.
„Äkki selgitate oma sõbrannale, et mitte kõik ei plaanitse teda maha lüüa.“
„Seda ma teen,“ hõikas Jo, samal ajal kui Wyatt tagasi pikapisse ronis ning minema sõitis.
„Mis värk temaga on?“ leidis Melanie end küsimas.
Enne kui Jo jõudis vastata, torkas Hope pea uuesti auto tagauksest välja. „Kas ma nüüd võin välja tulla?“
Melanie viipas tütrele patrullauto juurest ja too tuli joostes.
Teine peatükk
Jo nõudis, et Melanie ja Hope hommikuni tema juurde jääksid. Nõustuda polnud kuigi raske, sest Hope sama hästi kui anus sooja toitu ja köetud öömaja.
Kui Jo oli tagasi tööle läinud, seadis Melanie end sõbranna lapsepõlvekodus sisse. Bangalo põhiplaan oli samaks jäänud, ent mööbel oli teine ja seintel polnud enam lillelist tapeeti.
Pärast seda, kui toidetud, pestud ja surmväsinud Hope oli külalistuppa magama pandud, korkis Melanie veinipudeli lahti ning süütas kaminas tule.
Maja tundus väiksem kui tema mälestustes… ja vaikne. Ta ei olnud kunagi ilma sõbrannata Wardide kodus viibinud. Melanie avastas end ringi vaatamas, oodates, et šerif Ward astub uksest sisse ja teeb tal joomise eest kõrvad tuliseks. Mis sest, et ta oli nüüd kakskümmend kaheksa aastat vana ja ammu alkoholi tarbimiseks seadusega lubatud eas… sinu vanemad, ja isegi sinu sõbranna vanemad, kes tundsid sind veel enne, kui sa esimese rinnahoidja selga said, suutsid su kuidagi ikka end kümneaastasena tundma panna.
Melanie liigutas sokkides varbaid ja lasi tulel iga viimast kui külma lapikest soojendada.
Ta ei mäletanudki, millal viimati kamina ees istunud oli. Tõenäoliselt kohe pärast Hope’i sündi, kui tema ema saatis piletid idarannikule küllalendamiseks. Oli see alles jama. Kõik emainstinktid, mis tema emal Melanie kasvatamise ajal olla võisid, kadusid päeval, mil tema lahutus jõustus. Tasuta reis Connecticutti oli ainult selleks, et ema südametunnistusepiinu leevendada. Melanie läks ainult selleks, et Hope’il oleks vanaema.
Selleks ajaks, kui ta Californiasse tagasi tulevale lennukile istus, olid kõik lootused tütrele normaalne vanavanem saada haihtunud.
Felicia Bartlett saatis talle igal aastal sada taala ja üldsõnalise sünnipäevakaardi, teine tšekk saabus jõuludeks. Kui Melanie oleks saanud endale lubada see raha tagasi saata, oleks ta just seda teinud. Ent uhkusega last ei toida. Kui ta oleks olnud üksi, oleks ta rahast ilmselt keeldunud. Selle asemel pani ta iga dollari Hope’i jaoks säästukontole tallele. Seda ei tule kokku kuigi palju, aga ehk saab ta selleks ajaks, kui tema tütar on autojuhtimiseks piisavalt vana, tüdrukule töötavat autot lubada.
Ta ei tahtnud kolledžikuludele isegi mõelda.
Ukseluku lõgin andis talle teada, et Jo on koju jõudnud.
Melanie tõstis mõlemad käed õhku, veiniklaas jätkuvalt peos. „Mina seda ei teinud,“ ütles ta, kui Jo ukse enda taga kinni tõmbas.
Jo turtsus naerda ja raputas jaki seljast. „Seda ütlevad kõik, kes milleski süüdi on.“
Kui Jo oli pealtnäha kümnekilose vöö maha võtnud ja selle abilauale laotanud, hakkas ta lõpuks välja nägema rohkem Melanie endise kuradile-kõik-ametivõimud-sõbranna ja vähem politseiniku moodi.
„Aitäh, et lased meil siia jääda. Hope oli täiesti läbi.“
„Sa näed ise ka sedamoodi välja, nagu oleksid kuskil kraavis vedelenud.“
Melanie vedas end diivanilt püsti, tõi köögist klaasi ja sortsutas sellesse ka sõbranna jaoks veidi veini. „Eks mul on paremaid päevi olnud.“
„Mul on hea meel, et sa siin oled. Liiga palju aega on mööda läinud.“
Melanie istus uuesti maha ja keris jalad enda alla. „Ma tean… anna andeks.“
„Mille eest sa andeks palud?“
„Ma ei tulnud isegi su isa matusele.“ Tema pilk liikus tahtmatult kaminasimsile tule kohal. Seal, kolmnurkses raamis, oli lipp, mis oli suure tõenäosusega matusel šerif Wardi kirstule laotatud.
Jo maandus tooli tema vastas.
