õnnetuid vanemaid veel koos hoidis.
„Sa kurat.“
„Kahju kuulda, Mel.“
„Nad on juba pikka aega kakelnud. Ma lihtsalt arvasin, et abielu ongi selline, teate küll.“
Jo ja Zoe vahetasid pilgu. Nad mõlemad olid üksikvanema lapsed ega teadnud asjast tegelikult suurt midagi. Jo ema oli noorelt autoõnnetuses hukkunud. Zoe isa kandis relvastatud röövi eest karistust – viisteist aastat kuni eluaegne.
Kõrvalt vaadatuna tundus River Bendi rahvale, et Bartlettide kodus on kõik kena nagu piltpostkaardil. Nagu paljud teised lapsed, oli ka Melanied suunatud kõikidele kolledžiks ette valmistavatele kursustele, sealhulgas ainepunkte väärt kirjanduskursus, ja lisaks osales ta õpilasesinduses. Keskkooli esimestel aastatel oli ta veel kisakooris, aga saatis kogu selle tibinduse seenele, kui nägi kisakoori juhti Margie Taylorit enda poiss-sõpra suudlemas. Melanie jättis mõlemad maha ja käis sellevõrra tihedamalt tõeliste sõpradega läbi.
„See oli kõik nende heaks,“ pomises tüdruk.
Zoe kolis diivanilt põrandale ja pani käe talle ümber.
Pisarad voolasid nüüd lahinal.
„Kolledž. Nad tahtsid, et ma kuhugi kaugele kolledžisse sisse saaks, nii et nemad saaksid eluga edasi minna.“
„California ei ole nii hirmus kaugel,“ tuletas Jo talle meelde.
„Lõuna-California ülikooli on siit tuhat miili, Jo. Siit linnast sõidab juba ainuüksi lennujaama kuradima kaks tundi.“
Zoe togis teda. „Aga sa said sinna ülikooli sisse. See on kõva sõna. Keskendu sellele.“
„Ja sa ei pea otsustama, kumma vanemaga jääda,“ lisas Jo.
Melanie haaras pudeli ja valas endale juurde. „Just. Texases on palav.“
Jo kergitas poolikus naeratuses üht suunurka. „Connecticut tundub umbne.“
„See ongi.“ Tekiila ei kõrvetanud enam nii kangelt. Melanie pea muutus kergemaks ja pisarad hakkasid kuivama.
Jo keeras aastaraamatu teistpidi ja otsis välja lehekülje, mida nad kõik juba väga hästi teadsid.
Pilt nendest kolmest, käed üksteise ümber põimitud: Jo üritamas äge välja näha… Zoe viletsates riietes ja kõik muu sama vilets, aga pea sellegipoolest püsti… ja Melanie, blondid juuksed kõvasti hobusesabasse kammitud, perfektsed hambad naeratuses säramas. Pildi kõrval oli tekst:
Melanie: kindel tulevane edulugu.
Zoe: kindel tulevane River Bendi jääja.
Jo: kindel tulevane vanglakandidaat.
„Isegi need muidu täielikud mölakad teadsid, kuhu sina oma eluga lähed, Mel. Sinul läheb tõesti kõige kindlamini edukalt.“
Melanie lükkas raamatu kõrvale. „Sittagi nad teavad. Sina ei maandu vanglas.“
Ent juba nende sõnade ajal teadis Melanie, et see võib kergesti juhtuda. Enamiku oma teismeliseelust oli Jo üritanud lüüa lahku oma isast ja enam-vähem kõigest, mida too esindas. Väikelinna šerifi ainsal tütrel oli elus ainult kaks valikut: tõsta mässu või käia nööri mööda.
Jo tõstis mässu.
Vaadates õhukesi plekkseinu, mida Zoe koduks pidas, mõtles Melanie oma teisele parimale sõbrannale. Too oli supertark ja tal oli rohkem tugevaid külgi, kui ta ise arvas, ent oli vähe tõenäoline, et Zoe kunagi River Bendist ära läheks. Tema osaajaga töö Sami restoranis, kus Zoe laudu teenindas ja aeg-ajalt köögis abiks oli, aitas tema emal pere vee peal hoida… ja siis oli veel tema poiss-sõber, Luke. Nad olid ammusest ajast koos olnud, üsna kindlalt unustab keegi millalgi kummi peale panemata ja siis sunnib pisike Zoe või pisike Luke nad abielluma veel enne, kui nad legaalselt Jose ja tema sõpradega kokku lüüa saavad.
„Nimelt.“ Zoe tõmbas pudeli oma klaasi poole. „Jo ei lõpeta vanglas… ja mina tahan maailma näha. River Bendi jäädes seda juba ei juhtu.“
„Just!“ Nüüd rääkis juba peamiselt alkohol, kui nad klaasid õhku tõstsid.
„Me veel näitame sellele linnale.“ Jo kummutas klaasi tühjaks. „Anname õige lubaduse – siin ja kohe praegu.“
Kui hirmus dramaatiline.
„Mis lubaduse?“
„Meie klassikokkutulek kümne aasta pärast… me tuleme kõik siia pommiauku tagasi ja näitame kõigile, kuidas nad meis eksisid.“
Melanie pidi juba naeratama. „Oota nüüd…“
„Mitte sina, Mel-Bel… sinul läheb kõõõik kenasti. Me peame lihtsalt oma superrikkad ja -kuulsad… või edukad mistandongi kaasa võtma.“ Zoe hakkas rääkides juba puterdama.
Melanie polnud ikka veel kindel, kas ta tahab selle peale võtta.
„Et näidata sinu vanematele, kui nõme nende ajastus oli,“ pakkus Jo.
„Selle peale võtan ma küll.“
Ja seda nad tegidki.
Esimene peatükk
Kümme aastat hiljem
Granti kuru tegi tema autole otsa peale. Melanie keeras kiirteelt maha ja suundus ranniku poole, teades, et kui päike loojub, on võimalus teisi autosid kohata null. Kapoti alt kostev heli ja aeg-ajalt suitsupahvakuid läkastav summuti ainult tõestasid seda, mida ta juba varem mõistis.
Granti kuru tegi ta autole otsa peale.
„Ole nüüd, musike… kakskümmend viis miili veel.“ Ta patsutas armatuurlauda ja rääkis vaikse häälega, et Hope’i mitte üles ajada.
Melanie kiikas tagaistme poole. Hope surus lemmikkaisulooma enda vastu, jalad istmiku alla keritud ja pea padjal. Tema roosad pruntis huuled olid veidi paokil ja silmad suletud.
Alguses oli nende reis olnud seiklus, aga kui nad olid juba kaheksa tundi teel olnud, tegi Hope seda, mida tema olukorras oleks teinud iga seitsmeaastane: hakkas vinguma.
See oli poolteist päeva tagasi. Nad peatusid ainult selleks, et süüa ja teeäärses motellis öö veeta.
Auto tõi kuuldavale uue turtsuva heli, mis tõmbas Melanie tähelepanu tagasi teele. Männid kõrgusid hämarduva õhtutaeva poole, pilved ja tuttavlik lõhn õhus ütlesid talle, et peagi tuleb vihma.
Ta pidi ainult kuidagi River Bendi välja jõudma. Tal oli piisavalt raha, et paar ööd preili Gina võõrastemajas veeta. Loodetavasti on preili Gina nõus vanade aegade nimel allahindlust tegema, ehk saab ta vastutasuks köögis abiks olla… võib-olla veel tubades voodeid üles teha ja siis saaksid nad kauemakski jääda.
Ta pidi ainult kohe-kohe otsi andva autoga linnani jõudma ja siis lootma, et preili Gina saab ta varem majutada. Nende broneering
