surus mõlema käega purunenud toru, üritades tagajärjetult vett selle sees hoida. „Rätik!“ karjus ta kohe, kui Melanie pea tuppa pistis.
Melanie haaras kaugemast nagist rätiku ja andis selle talle.
Samal ajal kui preili Gina elu eest võitles, et veejuga tapeeti maha ei võtaks, langes Melanie põlvili, et vana Elizabethi-aegse klosetipoti sulgurventiil üles leida.
„See on seal üleval,“ osutas preili Gina lõuaga.
Melanie vahetas suunda, ronis kummutile ja leidis vajaliku kangi.
Selleks ajaks, kui vesi enam ei tilkunud, tilkus preili Gina ise nagu lekkiv kraan, Melanie tundis end nagu teise duši alt tulnu ja Hope seisis suurisilmi ukseavas.
„Kas tagavararätikud on ikka veel koridorikapis?“ küsis Melanie.
„Kuradi toru… ma lihtsalt teadsin, et millalgi see juhtub.“
„Preili Gina, põrand? Meil tuleb see ära kuivatada või fuajee tuleb uuesti üle krohvida.“
Preili Gina oli tilluke naine, kes suitsetas rohkem kui sõi, naeris palju ja vandus nagu patune laupäevasel päeval.
„Jah, jah… koridorikapp.“
Kogu vahejuhtumist täiesti läbi, vajus preili Gina antiikse vanni vastu, samal ajal kui Melanie toast välja kiirustas. Ta ladus Hope’i süle rätikuid täis ja kahmas endale samasuguse kuhja.
Hope järgis tema eeskuju ning aitas vee ära kuivatada.
Neljakäpakil roomates piiras Melanie veeloigud ümber ja viskas läbimärja rätiku seejärel vanni. Hope andis talle üksteise järel kuivi rätikuid nagu spaa teenindaja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
