pusima.
Melanie hoidis tütre käsivart, et too ei kukuks, ja ootas. Pahvakas külma tuult pani ta hambad plagisema.
Ta pidi just Hope’i tagant torkima, et too kiirustaks, kui tüdruk end püsti ajas ja püksid üles tõmbas. Et mitte teist korda läbi muda kahlata, viis Melanie tütre auto tagant läbi ja aitas ta tagaistmele.
Tema kõrvale ronimise asemel läks naine juhiistme juurde ja tegi uuesti pagasiruumi lahti. Neil mõlemal tuleb riideid vahetada, või nende esimene nädal River Bendis möödub siruli haigevoodis.
„Kuradi vihm,“ turtsus ta, kui Hope oli kuuldekaugusest väljas.
Ta viskas Hope’i väiksema koti esiistmele ja läks parajasti teise järele, kui auto ees hakkasid läbi puude tuled paistma. Hetkeks mõtles ta, et tegu on välguvalgusega, ent siis kostis lisaks mootorimürinat.
Melanie kukutas kohvri käest ja samal hetkel ilmus kurvi tagant suurel kiirusel neljaukseline pikap.
Naine tõstis ühe käe valguse eest kaitseks näo ette ning hakkas teisega vehkima. „Palun pea kinni!“ sosistas ta. Ja palun ära ole kirvemõrtsukas.
Tema süda hakkas ägedalt taguma, kui pikap tee keskel olevast lombist läbi sõitis, kastes juba läbimärja Melanie korralikult üle. Just siis, kui ta oli kindel, et juht sõidab mööda, kuulis ta pidurikriginat ning punased pidurituled saatsid öösse kaks valgusvihku.
„Jumal tänatud.“
Ta oli vaevu need sõnad üle huulte saanud, kui pikap tagurdades möiratas ja kandis põhjalikku hoolt selle eest, et mitte üks lapike tema kehast enam kuivaks ei jäänud.
Pimedas võis aimata pika mehe siluetti, kes autost välja tuli ja teda üle pikapi kasti uuris.
„Sul-sul jäi vist üks koht vahele,“ lõdises Melanie.
„Mida põrgut sa seal tee ääres vihma ajal seisad?“ Võõras lausa karjus ta peale.
Vihmamantli kapuutsi all ei näinud naine tema nägu – kabiinis põleva tule valgel oli näha veidike habet, aga ei olnud aru saada, kas see oli „ma olen metsas elav erak, kes üksikuid naisi ja lapsi tükkideks saeb“ tüüpi habe või moeröögatus.
„Ma teen kena väikest jalutuskäiku!“ käratas ta vastu.
„Mis asja?“
Melanie raputas pead. „Mu auto andis otsad.“
Just siis tegi Hope auto tagaukse lahti.
„Emme?“
„Pane uks kinni, Hope.“
„Kas me saame linna küüti?“
Melanie saatis võõra poole kõrvalpilgu. „Pane uks kinni.“
„Aga…“
„Hope!“ See oli Melanie emme-hääl ja tütar tõmbas autoukse kinni.
Naisele tundus, et ta näeb pimedas võõra hammaste välgatust. Mehe silmi ei olnud näha ja mitte miski ei öelnud, kui ohutu neil tema seltsis on.
„Kuule nüüd… ma saan sinu ja tütre autoga linna viia. See ei ole kuigi kaugel.“
Melanie põimis mõlemad käed enda ümber ja üritas kogu keha värinat tagasi hoida. „Ahah… noh… aga kust ma tean, et sa ei ole Sing Singi vabakäiguvang?“
Mees puhkes naerma. „Vabakäiguvang ei oleks kinni pidanud.“
Arvad sa?
„Mu-mulle meeldiks rohkem, kui sa pärast linna jõudmist meile autoabi järele saadaksid.“
„Tahad, et ma teid siia teele jätaks?“
Naine värises jälle. „Autoabi on lähemal kui Sing Sing. Oleksin väga tänulik, kui sa neile helistaksid,“ sõnas ta.
Mees pöördus teed vaatama, seejärel uuesti teda ja käivitumast keeldunud autot. „Eks sa ise tea.“ Sellega hüppas ta tagasi kabiini ja sõitis edasi.
Ainult mõne meetri pärast tõmbas pikap tee äärde ja ohutuled pandi põlema.
Naine polnud päris kindel, mida võõras kavatseb, ent polnud mõtet seda arutades ka kauem vihma käes seista. Tõstnud kohvri tagasi pagasiruumi, ronis ta tütre kõrvale sisse ja tõmbas ukse kaitseks tuule eest kinni. Üle Hope’i küünitades pani ta ukse lukku ja tõmbas märja käega akna puhtaks, et pikapit – või õigemini selles istuvat meest valvata.
„Kas ta kutsub abi?“ küsis Hope.
„Minu meelest küll.“
Melanie hoidis üht silma aknal ja kaevas tütre riiete seast välja kuiva särgi ning retuusid. Kihthaaval õnnestus tal tüdruk kuivadesse riietesse saada, ise kogu aeg värisedes.
Ta loopis parajasti märgi riideid esiistme ette põrandale, kui rusikas temapoolsele aknale koputas.
Melanie võpatas.
Väljas ei olnud mingit märki teisest autost… puksiirist… ega üldse millestki. Ainult võõra pikk kuju. Kuna ta ei saanud mehega rääkimiseks akent alla lasta, arutas ta endamisi paaniliselt, mida teha.
„Kas sa ei teegi ust lahti?“ küsis Hope.
„Ma, noh…“
Mees koputas uuesti.
Naine võpatas… uuesti.
Vihmapladin autokerel tegi läbi ukse karjumise võimatuks.
Melanie tegi ukse lahti, ent hoidis mõlemad käed käepidemel, valmis seda uuesti kinni lööma. Kui mees ei üritanud seda rohkem lahti tõmmata, rahunes naine veidi.
„Puksiirauto tuleb tunni aja pärast. Kindel, et te küüti ei taha?“
Mees oli ikka veel ainult vari pimeduses, ehkki tema hääl oli üsna leebe.
„Terve tund!“ vingus Hope naise kõrval.
„Kuss.“
„Ma ei tee teile midagi paha, proua. Vannun.“ Mees tõstis käed õhku.
„Vean kihla, et Rappija Jack ütles sedasama.“
Mees kratsis kukalt.
„Mine aga edasi. Meiega on kõik korras.“
Mees torises midagi, pöördus kannal ringi ja marssis tagasi oma auto juurde.
Melanie tõmbas ukse kinni, pani selle uuesti lukku ja nühkis akna puhtaks, et võõral silma peal hoida.
„Ta tundus täitsa kena,“ tähendas Hope.
„Võib-olla ongi, aga ma ei hakka sellega riskima.“ Naine märkas pikapi summutist tulevat
