ent pakuvad neile originaalse lahenduse. Esimeses on ainulaadsel viisil kokku viidud märkus kavatsusest tõsta troonile Tab’ali poeg (Js. 7,6) ning Deuterosakarja tekstide hulka kuuluvad prohvetikuulutused Iisraeli naabrite hukust ja Siioni õitsengust ühes uue õiglase kuningaga (Sk. 9). Teises on käsitletud Juuda kuninga Abijami episoodiliseks jäänud valitsusaega ja selle samavõrd lühikest kirjeldust 1. Ku. 15,1–8. On üldteada, et VT Kuningate raamatute Juuda ja Iisraeli kuningate sünkroonne kronoloogia on seotud hulga probleemidega, mis tulenevad nt. erinevatest kalendritest, valitsusaasta pikkuse arvestamise omapäradest, eksitustest, aga ka redigeerijate-täiendajate ja masoreetide teoloogilisest hinnangust. Aastate arvu ümardamine suuremaks või väiksemaks on mõnikord sõltunud vastava kuninga sobivusest kirjutajate religioossete hinnangute skeemi. Taavet ja Saalomon hiilgavad mõlemad 40 valitsusaastaga, mille taga võib näha sümboolseid arve, seega ei ole kindlalt fikseeritud Saalomoni esimese järglase troonilasumise aasta. Masingu arvates on vaid masoreetliku teksti kohaselt Abijami puhul tegemist episoodilise valitsusajaga, tegelikkuses võis see hõlmata isegi 13–16 aastat ja oleks seega võrreldav selliste oluliste kaasaegsete kuningatega nagu Rehabeam ja Jerobeam.
Viimasena nimetagem ilmtingimata mahukamat analüüsi nõudvat artiklit “Tüve wrt sotsioloogilisest arengust”, mis käsitlusviisilt on omamoodi süntees Masingu mõisteuurimustest ja ta eksiilijärgse Juuda ajaloo käsitlustest (vrd. “Prohvetluse saatus V sajandil”). Masingul õnnestub siin rakendada heebrea sõnajuure jrš arengu küsimused ning võrdlus naaberkultuuridega oma teooria teenistusse, et jeruusalemlased olid ka pärast eksiili liigsööjad, ahnitsejad ja türannid ning kasutasid kõikvõimalikke meetodeid enda huvides. Ei põrganud nad tagasi prohvetite tapmisest ega maade omastamisest “pärimise” (jrš) sildi all.
Oleme teinud ülevaate Masingu VT- ja UT-alasest tööst ning peatunud lühidalt käesoleva kogumiku artiklitel. Tõdesime, et mitmed või enamik neist, olgu need tõsiteaduslikud või jutluslikud mõtisklused, on omavahel seotud, nii nagu Masingu mõtteilmaski polnud kohta ripakil ideedel või mõtetel. Jumal, tema loodud maailm, inimene selles, maailmakord, kannatus, surm, ülestõusmine, Lunastaja jne., ning eelkõige Masing ise kui homo religiosus on seotud erilise jõuga ühtsesse tervikusse. Seetõttu ei tohiks meid tema puhul üllatada teadlaste hulgas harvaesinev isiklikkus ükskõik millise teema analüüsimisel.[35] Ta võib nimetada oma teaduslikku käsitlust küll “igavaks”,[36] ent samas keset kõige kuivemat analüüsi torgata märkusega otse elust. Esmapilgul võime sattuda sellest hämmeldusse, ent kirjutise lõpuks oleme veendunud, et see märkus moodustab olulise momendi autori tõestuskäigus. Masingu pessimism, et inimene ei ole viimaste aastatuhandete jooksul paranenud, millega ta väidab risti vastu kõikvõimalikele evolutsionistidele, avaldub väga tihti tema metodoloogias. Nimelt tundub ta vaikimisi eeldavat, et enamik inimest iseloomustavaid momente ei saanud olla vanal ajal teisiti kui praegu. Tänase inimese hingeelus peegelduvad samad eksistentsiaalsed probleemid. Veelgi enam, Jumal kõnetab inimest igal ajal sarnaselt, mis siis, et vastuvõtja tõlgendab seda eri aegadel erinevalt. Just sellise loogikaga asub ta lahkama nt. Jahve-usundit eksiilieelses ja -järgses Iisraelis. Ta näib teadvat, milline pidi Jahve-usund olema, milline see tahtis olla ja milliseks see tehti. Näiteks kaks lauset 5. saj. prohvetluse käsitlusest, mis tõestavad väidetut suurepäraselt ja osutavad lisaks Masingu liberaalsele, protestantlikule vaateviisile sõna tõsises mõttes. Esiteks ütleb ta, et “radikaalsemad ringid väitsid, et Jahve üldse ei vaja ega taha kultust, vaid prohvetite juhistele kuulekas meelsus on ta ainus nõue”. Või kohe jätkuks: “Jahve ei ela reaalselt kuskil pühamus, neile ta vaid ilmutab end, kuid ta võib ilmutada end otse või mõne vaimolendi kaudu kellele tahes kus tahes”.
Masing uskus end saavat osa sellest ilmutusest, pidamata primaarseks oma asukohta, aega, ametit jne. Kui ta kirjutas oma doktoritöö pühenduseks lause: “Oma esiisade, Valgu ja Raiküla nõidade, surematuile südameile ja ülestõusvaile kehile”,[37] siis ei ole meil siin tegemist mitte ainult kogu teadusloo ekstravagantseima pühendusega, vaid osaga Masingu usutunnistusest. Ka see “igav” ja kuiv käsitlus on allutatud tema usule ja ilmutusele. Masing pole ainult oma esiisade vääriline nõid, vaid eksegeet ja hermeneut nende sõnade parimas mõttes. Nagu kuulutasid VT prohvetid Juudale ja Iisraelile, nagu jutlustasid traditsiooni ära kasutades VT tradendid rahvale, nõnda kuulutab meile Masing, mis on õige, mis vale, mis jumalik, mis inimlik, mis religioosne, mis omakasupüüdlik. Just sellepärast ei saa käesolevas kogumikus teadusartiklite kõrvalt puududa jutlused – Masing on jutlustaja, väga isiklikus stiilis jutlustaja. Isegi sel määral, et võiksime Masingu tööde puhul tihti küsida, kas me saame neist rohkem teada uurimuse objektist – inimesest kui religioossest fenomenist – või Masingust endast.
Selle kõigega seoses tuleb vaadelda lühidalt Masingut vast kõige enam paelunud teemade valdkonda: VT prohvetlust ning eksiiliaegse ja -järgse Juuda ajalugu. Need kaks leiavad kokkupuutepunkti mitte ainult ülalnimetatud kõikehaaravas terviklikkuses, vaid ka tõigas, et senist prohvetite pärimust kujundati eksiilijärgsel ajal ümber võrdlemisi vägivaldselt, ning et tõelisi prohveteid sel ajal lausa hävitati, kuni nende kadumiseni.
Lisaks juba nimetatud pisematele kirjutistele tegeleb just nende valdkondadega ka enam kui pool Masingu “Vana Testamendi käsiraamatust”. Kõige rohkem jääb neis kõlama jeruusalemlaste ehk Juuda eliidi upsakus ja kuritahtlikkus, mis ei sallinud enda kõrval vaba religioosset mõtet. Tõeline Jahve-usund, mida esindasid algselt VT prohvetid, oli eliidile pinnuks silmas, sest see piiras nende “õigust” maale, orjatööle, maksudele jne. Neid huvitas vaid kindlalt piiritletud dogmaatiline usund, mille peale võis olla kindel. Ka eliiti teenivat preesterkonda sai huvitada vaid Jahve kasutatavus kultuse abil äraelamises. Preestrite sellise Jahve tahte ärakasutamise liigitab Masing maagia valdkonda. Tõeline religioon Masingu meelest lööb aga inimestel jalad alt, vastandab inimese temast mõõtmatult suuremale. Isegi VT prohvetid, kelle hingeelu on Masing suurepäraselt kirjeldanud “Anatoti prohvetis”, ägavad oma jumaliku koorma all. Prohvet hea meelega elaks rahulikult, aga Jahve nõuab karmi kriitikat ligimeste suhtes ja õnnetuse kuulutamist. See omakorda toob häda kaela nii rahvale kui kuulutajale endale. Nii kujunebki inimese elu nagu ka rahva ajalugu lainetena pessimismi ja optimismi vahel. Kord õnnestub inimesel Jahve unustada ja rahulikult elada, kord ei lase Jahve inimest oma haardest lahti (typos’eks on siin muidugi Iiob).[38]
Sellisesse skeemi koob Masing tuhandeid detaile ja killukesi, ning kasutab kogu VT ja UT teksti tõestuseks sellises ulatuses, mis VT teadlastel õnnestub harva. Jah, ka UT teksti, sest esiteks on selles peidus küllalt vihjeid eelnevate sajandite kuritegudele ja taganemisele Jumalast, ning teiseks, ka UT tekkimise ajal oli olemas analoogseid parteisid, millede hulgas oli religioossemaid ja vähem religioosseid, mille kavatsused ei tarvitsenud alati haakuda jumalike plaanidega, ning mis võitlesid mõnikord ebapuhaste vahenditega. Näeme ju käesolevagi kogumiku UT-d puudutavatest artiklitest, et selle kõige puhtama Jeesuse-usu märke ei pea me automaatselt eeldama neljast kanoonilisest evangeeliumist, vaid võibolla hoopis apokrüüfsetest.
Masingu rekonstruktsioon prohvetlikest parteidest, tradentide kildkondadest eksiiliaegses ja -järgses Juudas on nii kaugeleminev spekulatsioon, et tahes-tahtmata tekib küsimus, kas see saab olla totaalselt konstrueeritud ehk täiesti ilma toetuspunktita reaalsuses. Võime Masingule pahaks panna tema jäägitut jeruusalemlaste kirumist, ent Masing postuleerib suure hulga väga olulisi tõsiasju ning leiab kümneid detaile, mis on õiged. Kõigel on vaid üks puudus – materjali selliste teooriate tõestamiseks praeguse seisuga napib. Võime loota muuhulgas uutele arheoloogilistele leidudele, vana Lähis-Ida kuningakodade kroonikate võrdlusele ning praegu maailmas populaarsust koguvale VT ja Mesopotaamia kultuuride prohvetluse võrdlusele, millest seni kirjutatud vähe.
Siiski, pole mingi saladus, et eksiilijärgse Juuda ja Iisraeli ajalugu on üks suuremaid valgeid
