teame siis jälle, et Jumal on kõik teinud. Ja Jumal on hää ja armastus.
Aga kuidas saame me niikaugele, et me enam ei võitle? Öeldakse ju ikka, et elu on võitlus, ja seda lauset armastavad kõige enam need, kes veel elanud ei ole, kelledele võitlus paistab mingi suur ja kauge eesmärk, elu mõte ja siht, kuigi see lause on mõttetu, sest mis tähendab: elu on võitlus elu eest? On ju nii raske mitte võidelda, nii raske olla rahulik ja seletatud valguses üle kõigi sündmuste. Seda me ise ealgi kätte ei saa, me võime selle tulemisele endasse ainult kaasa aidata. Mis on siis vaja teha meil, et Jumal annaks meile selle rahu, mis jumalariigi toob maa pääle. Me ei saagi midagi muud teha, kui uskuda, meil pole midagi muud Jumalale anda, kui ainult usk. Ja mida peame me uskuma? Peame usaldama kõik Jumala kätte, sest mis Jumal teeb, on ikka hää. Kõik meie tahtmised lõpevad ainult valudesse ja iga me soov kaob lõpuks pettumusse. Meie ei saa ega suudagi midagi teha, ja mis meie teinud arvame olevat, see on nii väike ja tihtigi on ainult Jumal seda meie läbi teinud.
Peame uskuma ja mitte küsima, miks üks asi nii või teisiti on; seda teab ainult Jumal ja mitte meie; peame teadma, et Jumal on hää, ja tundma, et on igavene armastus, kes meid oma käte sisse on üles märkinud, et ükski ei pea hukka minema.
20.–24. II 29
Siis, kui aeg oli täis saanud ja Jumal saatis oma poja maailma, kes pidi lõpetama töö, mis isa talle andnud, inimesed lunastama poolikust maailmast ja patusest maailmast; kes pidi neile andma igavese rahu, mis üle meie kitsapiirilise ja nõrga mõistuse on ja hoidma nii Isa nime sees. Rahu maailma kallalekippumiste eest ja võidu ta üle. Ja Jeesus on teinud selle töö, mis Isa talle andnud, – aga kuidasviisi ja kus on see töö? Kas meie silmad selle töö tagajärgi näevad? Mis mõtles Jeesus maailma all kui inimene? Maailma all, kust ta ära läks, millest ta meid vabastas või vabastada tahtis? Öeldakse: maailm on hädaorg, maailm elab patus ja taevani kisendavas ülekohtus, aga mis on maailm? Ja maailm on Jeesusele iga Jumala loodud asi, mille inimene endale ebajumalaks teeb, ja niiviisi maailm on kurjus. Niisuguseid asju on palju ja niisuguseid ebajumalaid on lõpmatu hulk. Inimesed teevad kunsti kunsti pärast, see on nende ebajumal, mis kord ümber lükatakse; inimesed koguvad raha raha pärast, ja need koid, mis raha ära söövad, need söövad ära ka inimese; – inimesed austavad ja tunnevad aukartust riigi ees, põlvitavad ja kummardavad selle ebajumala ees ja täidavad selle käske, peljates märtrisurma. Ja ükskord kõrvaldab Jumal viimase kui riigi. See on kõik maailm; aga kristlane peab olema maailmas, nende esemete seas, aga mitte nende võimu all – maailmast. Seda tahtis Jeesus. Kas võib kristlane, kas võime nii öelda, ja kui mitte – kus on häda?
Me vaesed inimesed ei või endi kohta nii öelda: “sest maailm on neid vihanud, sest nemad ei ole mitte maailmast, nõnda kui mina mitte maailmast ei ole.” Aga missugust kristlast, kes kristlust kannab, vihkab praegu või aastasadu tagasi maailm? Missugust? Isegi mõrtsukad, liiakasuvõtjad, kõige mustemad kaabakad ei vihka kristlust, – neilegi on kristlus asi, mida ei saagi vihata, sest ta on tühine; ükski teadus ei ole kristluse vaenlane, vaid kõik need ütlevad: sina, kristlus, oled ussike, mille jalaga surnuks tallata võib, sina ei suuda midagi mu vastu, ja kui sa mu vaenlane olla tahad, siis ajab see mu naerma nagu see, kui lapsuke algab sõda vanainimese vastu. – Terve maailm tunneb nii, et ta on kristlusest üle, et see on nagu pilvekene, mis mööda läheb, sellepärast ta ei vihka teda. – Miks? Ja ometi öeldakse: meie usk on see võimus, mis maailma on ära võitnud. Kus on võit? Et teda praegu ei ole, siis ei ole meil usku olnud ega pole ka praegu, seda kõikvõimsat ja kõikiväärivat väge. Aga kuhu ta on saanud? Kuhu ta on jäänud, mis on ta ära hävitanud – nii ära hävitanud, et praegu me ei suuda ega oska uskuda, ja sellepärast ei saagi maailmaga võidelda ega teda võita, ja sellepärast ei vihkagi meid maailm.
2. III 29
Porfyrios heidab kristlastele ette, et apostlid olevat uskmatud olnud. Ja tõepoolest on usu kaotus üsna vara alanud, juba siis, kui leigeks said eshatoloogilised ootused, need iga usu toed; kui ümbritseva paganusega hakati ikka järeleandlikumaid vaherahusid püüdma ja vahetevahel ainult loitis veel tuli, aga kustus viimaks ometi, ja inimeste usu asemele tuli üksikute sügavamate või juhtide usk. Ja viimane samm on see olnud, mida sageli nii taevasse on tõstetud, sest sellest ajast pääle on kirik julgeoleku saanud, ja maid, vilja ja rohkesti raha. Aga see päev peaks olema suuremaks leinapäevaks (õnnetuseks ei tea me seda päeva) kui Suur Reede, sest sellel suurel päeval tuli meie lunastus, sai meie õnnistus, aga teisel päeval tuli meie hukatus, meie usu kättesaamatu kadumine. Ma mõtlen nimelt päeva, millal kõige kristlikum ja kõige sünkretistlikum suur mõrtsukas Konstantin kuulutas ristiusu riigiusuks. See on ristiusu surmapäev, sest siis tungis paganus määratu tugevusega sanktsioneeritud usku, mis ju riigiusuna kõik mahutama pidi, ja riik sai valitsema südamete üle. Ja sest ajast pääle pole midagi paranenud, sest keskajal võrdusid riik ja kirik, usk ja kohtuseadused, ja hiljem Saksa vürstid olid tugevamad kui Luther. Ja praegu – enamasti kõikjal on kirik ja riik lahutatud ja usk pole seadus, aga ometi valitseb seadus usu ja südametunnistuse üle ja ebajumalad Jumala üle. Paistab ju küll, nagu oleks maailmavõim usule järele andnud teda vabaks kuulutades, aga see on ainult sellepärast võimalik, et usk on ise maailmale alluv ja kõigiga nõus, ja maailm käib oma sõpradega väga demokraatlikult ümber, kõige enam iseendaga.
Usk ja usukandja kirik on nõus olnud iga alandava kompromissiga, usk on maailma teenistusse astunud ja maailmaks saanud, kristlus on ainult noore inimese ilusaks õhulossiks veel, ta öeldakse olevat ilus, suur ja sügav, irratsionaalne ja numinoosne. Kõike seda ta on, aga mitte sugugi enam – ta ei ole enam jõud, mis maailma ümber korraldada suudaks, uuesti alata loomist, nagu tahtsid esimesed kristlased, vaid ta on väsinud ja alistunud, ja tahab ja jõuab veel vaevalt oma pää tõsta.
Ja sellest on tulnud, et igal pool ainult mäda ja hukkamõistmist on näha. Tahame kiidelda, et oleme pühitsetud sõnas, mis tõde on, et meie täht ja märk ja usu alus on Pühakiri. Aga me pole kunagi selles sõnas pühitsetud, võib-olla mõned vähesed ainult, kellede inimsuse siis kaasvennad ära närivad ja nad hulluks teevad, või kes endist kunagi kuulda ei lase. Ja mis siis meie? Maailm on meid tingima ja “Geschäfte” tegema õpetanud. Südametunnistus piinab meid, sest tunneme, et meis pole soovi olla SS-kristlane[2] – ja meie ei taha ennast muuta, vaid SS-i. Ütleme: ah, Jeesus mõtles neid asju eshatoloogiliselt, ja ega me ei teagi ju, millal see aeg tuleb, mis me siis endid muidu vaevame! Või mõtleme iga lihtsamagi asja juures: ma tahaks, aga ma ei suuda, ja ütleme selle “tahaks” nii, et isegi teame, et me valetame, et me teps mitte pole tahtnud. Ja niisuguse usklikuks peetud kõneviisi õpivad lapsed oma usklikkude vanemate sõnadest ja elust, ja kuigi see kahekordne raamatupidamine neile alguses imelik näib, võtavad nad ta viimaks siiski omaks, sest nii on kergem, ja nii on hõlpsam sellest hädaorust läbi saada, mis mitte Jumal, vaid inimesed on teinud; on hää teada, et sa oled vaga ja usklik, ja see midagi maksma ei lähe, et seda olles ühtegi suurt ega väikest kaotust vaja pole, ainult kõnelda tuleb vähe, teod – ah, kes siis neid hääks teha jõuab! Ja me oleme kõik nii suured variserid, et me ei tunnistagi: oleme läbi ja läbi uskmatud, halvemad kui kõik paganad, rahvad, kellede nimesid me põlgame, sest sellaine tunnistus enda ees teeks elu ju siiski vähe kibedaks, ja milleks seda siis vaja on, meil on muresid küll ja küll: küll selle täitmatu kõhu, küll selle hästiistuva riietusega ja sellega, kuidas saavutada oma lihale võimalikult suuri ja kestvaid lõbusid. Ja kui need kõik saadud on, teatris, kinos või kohvikus oldud, aga ka jumalavallatut, mõttetut kirjandust ja ajalehti hariduse täiendamiseks loetud, siis istume kusagil ja mõtleme, et Piibel on kirjutatud vägevas stiilis, lapidaarsete võrdlustega, ja leiame mingis esteetilis-erootilises melanhoolitsemises, et see ometi nii suur ja sügav mõte on, et Jumal on armastus, või keerame selle lause koguni ümber. Ja niiviisi hoolitseme selle eest, et tal ikka uskujaid on. – Ja see on meieaegse nõndaöeldud haritud inimese maksimaalne usk. Aga see ei olegi usk, see ei ole õieti mitte midagi, ka ebausk mitte, sest usk peab olema meis ja mitte mingi kosmiline fluidum, mis vahel meie üle tuleb.
5.
