Selleks pole enam kohtagi. Riigid on niivõrd patused asutused, et ime on, et Jumal neid veel ära pole kaotanud, riigid toetavad viinavalmistamist, aga toetavad tihtigi sellega saadud rahaga niiviisi ebakõlbeliseks saanud karskusliikumist; joogikohtade omanikud on nime poolest needsamad kristlased kui joodikud; kohtud tahavad õigust, mida metafüüsiliseks suuruseks peetakse, tuua maa pääle, aga selleks, et õigusetoojad ja -kaitsjad elada saaks, on vaja võimalikult palju ja võimalikult suuri õiguserikkujaid; mõrtsukaid nuheldakse ühel pool vähem või enam raskesti, aga teisel pool tasutakse nende vaeva määratute austustega; võideldakse kõlblusetusega ja selle kaasnähete vastu, teisal aga toetatakse ja armastatakse kirjandust, mis üks selle tooja ja edendaja. Iga asi enese vastu. Niisugune on maailm, ja asjata vaev on sellest katsuda leida kristlust ja usku, ja siis teda ei ole ka kuskil leida; ta on kadunud nende mõningate õigete inimeste juurde, keda keegi ei tunne, nende juurde, kelle avalik arvamine ja pühaks saanud seltskondlikud traditsioonid risti löövad, ja kelle ajalehed, need kõige suuremad maailma ja kuradi teenrid, vigases keeles ja viletsas ja armetus stiilis soppa täis pilluvad. Ja ka neid inimesi on nii vähe – ja nemad on inimesed ja nõrgad, ka nemad tunnevad, et neil ei ole küllalt usku, et maailmas olla ja mitte maailmast, ja nad hoiavad maailmast kõrvale, väsinud ja pessimistlikud, teades, et see kõik siin on koledam kui iga põrgu, ja oodates oma lunastust ja ometi ükskord kohtumõistja tulemist, kes istub paremal käel Isa, ja see on veel nende ainuke rõõm, kui nad sellele suudavad mõelda, et Kristus on jälle lubanud tulla Jumala riigis. Aga maailm ei anna ka neile kunagi rahu, ta toob ühe koleduse teise järel nende haigete silmade ette ja laseb nende kõrvad, mis kurdid tahaks olla, kuulda asju, mis raskemad kui tuli. – Ja kui niisugused inimesed lähevad vahel rõõmsa ootusega ilma, seda Jumala abiga muuta tahtes, siis tapab maailm nad või teeb igavesti vigaseks, sest kõik on siis nende vaenlased: patrioodid, sest usk on enam kui universaalne; kapitalistid, sest kristlus on järsum igast sotsialismist; aga ka sotsialistid, sest kristlus tahab üheõiguslust ja vendlust südame, mitte päevapalga järgi; ja kommunistid, sest kristlus ei taha midagi vägivallaga. Aga inimesed alistuvad vägivallale ja mitte häädusele ja armastusele, kuigi seda öeldakse.
Kristlus on maailma ära kadunud ja ei ole teda mitte soolaseks teinud; kristlased on maailmast; kuigi paistab viimasel ajal, nagu tõstaks kristlus oma pää, ollakse siiski igal pool väsinud, sest maailmamürk on liiga sügavale verre imbunud ja ei ole enam seda jõudu ega kindlat usku, mida vaja oleks. Kirjutatakse ilusaid raamatuid ja loodetakse, et teised selle täide viivad, ise suudetakse ainult mõelda, mis õige ja mis hää on, aga seda mitte teha, ja ei tahetagi seda teha. Maailma patt on igal pool meie ümber ja sees, ja kes teab, kui kaua me paludagi jõuame, et sellest lahti saaksime. Euroopa kultuuri lõpppäevad pole enam kaugel, oleme skeptitsismi ja stoitsismi aegade lävel, lõpp on ligi, ja mida enam lõpu poole, seda koledamaks ja haigemaks läheb kõik, sest jõud saab otsa, ja juba praegu ei tee me enam midagi, valame ainult vanu asju ümber nii ja teisiti, suurema ja vähema tehnilise oskusega teeme ainult teadust. Ja ka usuga on nii läinud, me ei usu enam, vaid mõtleme vähem või enam sügavalt usu üle, arutame ainult ja mõtleme selle juures – nüüd ma usun ja ei tunne ometi mitte, et Jumal meie ligi on. Kas me üldse veel midagi teha jõuame, – Jumal taevas, – mis me peame tegema, et su au ilmsiks saaks, et see maailm tunnistaks alistudes sulle ja meile, et usk on see võimus, mis ilma on ära võitnud?
7. III 29
Ja kuidas me saame siis sellest kurja asetatud maailmast lahti? Kas sellega, et me kuskile pageme ta eest, kloostrisse või maile, kus kõige suurem maailma kandja, Euroopa kaduv kultuur pole veel mitte oma koledaid saavutusi üldiseks teinud, või sellega, et me Jumala abiga algame sõda maailma ja ta korralduste vastu, katsudes läbi viia mingit kristlikult anakronistlikku ilmakorda ja teades, et kui me langeme, siis oleme usutunnistajad? Või peame ennem endast võitma kurja, et seda mujal kaotada?
Aga ükski neist teedest ei vii meid sinna, kuhu tahame. Vahel on ju suur ja ülepääsmatu vajadus eemalduda sellest ilmast, aga selle juures tunneme kohe, et põgenemine on allaandmine, ja et kui me enam maailmale midagi teha ei suuda, elame tuha all hõõguvas vaenus ta vastu, ja siis me pole tast ometi lahti saanud, vaid oleme ikka maailmast, mõtleme enam talle kui Jumalale. Ja Kristus ei taha ka, et meid maailmast ära võetaks niisugusel viisil, vaid et me oleks ta kurja eest hoitud. Aga ükski võitlus ei vii sihile. Ei enda juures ega ilma juures. Me ei tohi võidelda, olgugi et me seda ikka ja alati armastame teha ja seda kristlikuks peame. Öeldakse, et tõsise kristlase elu olevat ainult võitlus vana Aadamaga ja see on igavene ja lõputu, tagajärjetu võitlus. Me teeme nii, aga me ei tohi seda teha, sest sellel pole mõtet: ühegi inimese jõud ei ulatu võitluses enda kurjuse vastu niikaugele, et selle täiesti võita võiks, et oleks rahu südame majas. Just siis, kui me arvame, et ometi oleme sellest nuhtlusest korra jagu saanud ja võitluse pääle puhata tahame, tõstab ta uuesti oma pää, ja isegi Augustinus kaebab, et kui ta oma kurja päeval olevat maha suutnud suruda, siis olevat see ööl teda unes veel enam vaevanud, ja ta oli lõpmata õnnetu selle pärast, ja nii ka meie. Me ei jõua lihtsalt, kuri on meis niisama tugev kui hää või veel tugevam. Ja kelle vastu võideldakse? Keda püütakse suruda ja vaevata – ikka ainult seda, kes meist tugevam on, kes meist kõrgemal on ja meid valitseb. Nii on kurja vastu võitlemine iseendas ainult patutunnistus, oma nõrkuse tunnistus, aga see ei tee meid veel maailmast ega kurjast lahti – ja ükskõik kuidasviisi me mõõga tõmbame, mõõga läbi saame me kindlasti hukka, ja siis oleme olnud vaesed ja õnnetud inimesed, kes ainult endaga sõdivad ja sellepärast ei tee hääd ega kurja, kellede elu on elatud, aga kes pole vilja kandnud, ei vähe ega palju.
Aga kas on võimalik elada ilma võitluseta, ütles mees, keda prohvetiks peetakse paljude poolt; elu ise olevat võitlus – olemise eest. Aga mis vahe on elu ja olemise vahel. Igatahes on see mõte ainult ring. On muidugi raske olla võitluseta, sest siis peab inimene seisma nagu püramiid, mida tuul ja liiv ikka ja alati lõhkuda püüavad, aga ei suuda – siis peab inimene alati tundma, et ta seisab ja et teda miski paigast liigutada ei jõua, ei inglid ega kuradid, siis peab inimene teadma, et ta endas kannab ja kehastab Jumala vääramatut tahtmist. – Ja see on usk, mida meil nii vähe on, usk, mis igast asjast on tugevam, mis asjast üle seisab, ise kellelegi kallale ei tiku, ja kellele hoobid ilma poolt tunduvad sama naeruväärsed kui laps vihas ja pisarates müüri tagudes; see usk, mis tunneb, et kõik on võimetu pääle enda. Ja see usk on usaldus Jumalasse, Jeesuse täielik rõõm meie sees, et Jumal teab ja hästi teeb ja hästi minna laseb, sest kui viimaks see, kui usklik inimene, kellele üksilugu valu tehakse, neid [hoope] enam ei tunne, ega tea, et teda vaevatakse, siis tüdib viimaks ka vaevaja kuri maailm, sest ta näeb, et ta midagi ei suuda – ja siis põgeneb tema. Kurat käib ringi kui lõukoer ja otsib saaki, aga kui ta leiab, et tal midagi suu- ega kõhupärast ei ole, siis peab ka tema ükskord nälga surema, kuigi ta enne valudes hirmsasti märatseda võib. Ja häda sellele, kes üheks silmapilgukski kaotab oma usu ja oma usalduse Jumalasse!
9. III 29
Niisugune elu on tõsine maailmas, aga mitte maailmast olemine; ta on passiviteet küll, aga ta on kõige aktiivsem eluviis, mis üldse võimalik on; kõik murdub ta vastu, kõik kuri, mille olemasolu üle tal enam kibedustunnetki pole, sest niikaua kui see tunne veel on, siis ei ole inimene üle enda ega ilma, siis ei olegi veel kindlat usku, inimene ei naera veel selle üle, mida valudeks nimetatakse. Aga kui ta sellest üle on saanud, siis ta naerab rahulikult nende lapsemängude ja nende mängukannide üle, mis endale nõuavad täielist andumist, sest ta on neist vaba, olgu ka need asjakesed nii kenad kui tahes; ta teeb nendega ehk veel tegemist, aga ta elu sisu ei seisa mitte nendes ja ta võib elada ka ilma nende kõigita, sest tal on rahu, mis on igast üle, üle iga mõistuse, see rahu, mis terve ilma võib mässama panna, aga mis siiski ealeski ei kao; ta teab, et kõik on Jumala tahtmine, ja ükski vaev ega häda ei tundu talle enam vaev. Vaid ta on alati rõõmus, kandes Jeesuse rõõmu, alati õnnelik kõige selle üle, mis Jumal teeb ja teinud on; talle on armsad kõik asjad, iga tillukene rohuliblegi, aga ta armastus on nii suur, et seda ükski asi enda külge siduda ei suuda ainuüksi – kõik asjad jäävad üheväärseiks ja armsaiks, kõik maailmas hinnatud ja absoluutseks kuulutatud suurused on talle sama palju väärt kui
