enam tegeleda.
JUTLUS TEKSTILE JH. 17,11–17 JA MÕTTEID SELLE TEKSTI ÜLE
Püha Hieronymus on korra öelnud, et kristlikul kirikul olevat iga päeva jaoks lugemata arv sündmusi meeles pidada. Ja kui me kõik need sündmused läbi vaatame, siis ei leia me nende hulgast seda, mis me väga otsime ja tähtsaks peame, päeva, mil Konstantin kuulutas ristiusu riigiusuks. Ja kui me seda enam uurime, siis leiame veel imelikumaid asju. Ei ole teada aastat, millal see sündis ega päeva, ega pole ka kindel, et Konstantin üldse Milano edikti on andnud. Ja kõige imelikum on, et katoliku kirik, kes ju kõiksugu päevi tunneb, seda ei tea. Mis on siis ometi selle põhjus? Et see suur päev on unustatud, kus taevani ülistatud Konstantin, kes kirikule raha, vilja ja maid andis, niisuguse sammu tegi?
Ja kahjuks pole seda päeva teada, kus maailm kirikusse tungis, kus riik heitis oma alla need, kes pole ühegi riigi alamad, kes pole maailmast ja ei pea säält olema. See päev peaks olema suuremaks leinaks kui Kristuse surmapäev, sest tema suri meie lunastuseks ja see päev oli meile õnnistuseks; aga teisel päeval tuli hukatus – sellest päevast saadik kristlased maailmas teenivad selle ilma isandat ja nad ei saa enam ta küünte vahelt lahti, sest ajast saadik on otsas tõsine ja puhas ristiusk ja me leiname teda tihtigi taga kui kallist kaotatud vara. Sest kõik, mis meil praegu on, on vaid kompromissid maailma ja riigiga, alistumine teisele isandale kui see, keda me tunnistame, ja oleme kõik nii pimedaks saanud, et me seda ei näe, ja ei tea, et me maailmast oleme.
Ja sellest veel vähe: me püüame sõna, mis on tõde, pöörata, et meil võiks rahu olla südametunnistuse ees ja et see meie kompromissi õigeks tunnistaks; katsume sõnale maailmas anda teist tähendust kui tal Jeesuse suus oli. Ja see on kõige suurem võltsimine, ehk me ütleme, et kõik Jeesuse sõnad on eshatoloogiliselt mõeldud, või arvame koguni, et nendega praegusel ajal midagi pääle pole hakata, et neid võimatu on elus läbi viia. Ja seda viimast õpetavad vanemad sõnaga ja eluga lastele, ja keegi ei taha ega katsugi neid läbi viia. See on esimene viga, mis ühenduses on selle kurikuulsa sammuga – me tahame kanda küll kristlase nime, aga mitte seda olla, sest me tunneme, et kristlane teisiti peaks elama kui meie.
Mis Jeesus mõtles maailma all, on lihtne ja selge: ta mõtles kõike, mis pole veel kristlik, mõtles seda vastandina tõele, mis pidi maailmas olema, aga mitte maailmast, sest siis ei oleks seda enam olemas. Ja mis teeme meie? Ütleme: Halastaja ja armuline Jumal, sa tead, et ma maailma viise vihkan ja põlgan, et ma ei taha temaga tegemist teha, aga mu vana liha… Või me katsume sellest sõnast vähe maha kaubelda, öeldes, et siis ainult äärmus keelatakse (!!!). Ja nii me teeme ja teeme ikka edasi – ja kui maailm meile päälegi tuleb, siis ütleme: see on valitsuse käsk, ja ei mõtle sugugi, et ka valitsus ja riik on maailm – ja et me sellega ütleme: see on maailma käsk, ja nii alla anname maailmale rahulikult ja mitte sugugi mõeldes, miks me nii teeme.[1]
Ja mis on põhjuseks? – Konstantin Suur, suur Konstantin – kõige kristlikum keiser! Sest kuidas võib maailm iseennast vihata, sest ükski linn ja koda, mis isekeskis riius on, ei või seista, ja kristlus on saanud maailmaks. Seda ei peeta kristlaseks, kes tapab – aga seda riigimeest peetakse kristlaseks, ta eest palutakse kristlaskonna kogumiskohas, kes isiklike motiivide ja omakasu pärast alustab teise kristliku rahvaga sõja; joodikud, kes õnnetustele vastu lähevad, tahavad olla kristlased, niisama hästi kui need, kes neid neisse õnnetusisse veavad, ja samuti riigivalitsused, mis omamaa tööstust tõsta püüavad. On ainult mõned õiged kristlased veel, kelle avalik arvamine risti lööb ja maha karjub; kelle ajalehed, need kõige suuremad maailma ja kuradi teenrid, vigases keeles ja viletsas stiilis soppa täis pilluvad; need on veel kristlased ja ainult nende pärast seisab veel ülal maailm. – Mis aitab nimi, kui sisu pole, mis on tegemist õlel viljaga, ütleb Jehoova. Sellepärast ärgu kartku need seda nime, kes kunagi mõeldagi ei taha, mis see tähendab; olgu ligidal see päev, kus visklabidaga juba siinilmas aganad ja terad lahutatakse.
Ja see on kindel, neist ärataganenuist saavad õigeile kõige vihasemad vaenlased, kes neid veavad kohtu ette, ähvardavad surma ja vangistusega ja piinadega, mida alles maailmakristlus leidnud. Vaenlasteks saavad patrioodid, sest kristlus on enam kui universaalne; vaenlasiks kapitalistid, sest kristlus on järsum kui iga sotsialism; vaenlasiks sotsialistid, sest kristlus tahab vendlust südame, mitte päevapalga järgi; vaenlasiks kommunistid, sest kristlus ei taha vägivalda. Aga esimesed kristlased olid Rooma riigi juures just samas seisukorras kui praegu kommunistid. Ja vahe on vaid see, et kommunistid on maailmast, kristlased ei olnud aga maailmast. Ja maksev kord on meile samasugune ebajumal kui igavene Rooma, neil ei ole kriipsugi vahet.
Aga kuidas me saame siis maailmast lahti: kas sellega, et me jookseme metsa üksiklaseks, või et me põgeneme euroopa kultuuri eest kuhugile, kus seda veel pole, s.o. joomist ja suguhaigusi; või sellega, et me tõstame sõda maailma ja kõigi tema korralduste vastu, kusjuures meil igal pool toeks peab olema teadmine, et teeme Jumala meelepäralist tööd ja meiega on Jeesuse rõõm. Mis peame siis õieti tegema, et olla maailmas ja mitte maailmast, ja pühitsetud tõe sees, Jumala sõnas, mille majesteetlik tõde jääb igaveseks ajaks.
Meie ei pea võitlema! See kõlab küll imelikult, sest kas pole tõsise kristlase elu terveni võitlus iseendaga ja selle kurja vastu, mis maailmas on? Aga siiski me ei pea võitlema, sest kellega võideldakse? Lõpuks ainult sellega, mis meist suurem on, tugevam on ja kõrgemal on. Vähemaga ei maksa meil ju üldse võidelda, ta on niikuinii meist all, ja nõrgemaga ka mitte, sest ta on niikuinii meie valitseda, aga ka mitte madalamaga, sest mis võib meile see teha, kellest me kaugelt kõrgemal oleme. – Ja nii, niikaua kui me kurja vastu endas võitleme, siis tunnistame, et ta on tugevam kui hää meis, ja niisama on asi terves ilmas. Tähendab, et olla maailmas, aga maailmast üle, on vaja, et me maailma vastu midagi ette ei võtaks, vaid laseme sündida mis tahes, aga omas maailmas oleme selle eest täielikud valitsejad, kõik kuulab meie sõna enne, kui meil on vaja käskida.
See on raske tee ja seda võib ennem aimata kui täita, aga ei ole teist teed olla kristlane, kui teha seda, mis me peame, ja maailma laskma teha, mis ta hääks arvab, ja kui nende kahe maailma vahel tuleb konflikt, siis võidab kristlik, sest ta on üle maailma.
Ja kuidas avaldub see olemine maailmas, aga mitte maailmast? Muidugi mitte kibedustundega selle üle, et paljugi teha ei saa, mis maailm teeb, ega ka kibedusena selle üle, et maailmas tehakse seda ja teist, mis meile ei meeldi, sest niikaua kui need tunded on, ei ole me veel mitte kristlased, ei ole maailmast üle. Vaid see tunne avaldub rahulikus naeratuses kõigi nende lapsemängude ja mängukannide, mis maailmas on, ja kõige enam selle üle, et nad nõuavad täielikku andumust – olgu nad siis nii kenad kui tahes, ja teadmises, et Jumal ikka on ja jääb meiega; see avaldub rahus, mis ülem on kui mõistus, ja selles kindlas usus, mis mägesid paigast liigutada võib; rõõmus, mis heledaks teeb kõik öö- ja pimeduseajad, ja armastuses iga pisemagi asjakese, iga väikese linnu ja lillekese vastu; inimeste vastu, kes ei tea, mis nad teevad. Ja siis on iga maailmas hinnatud, ülistatud ja absoluutseks kuulutatud suurus ainult mingi tillukene ajaviide ja vaatlusobjekt, kõik need pimedusse eksinud riigid ei ole ühtekokku sugugi kõrgemal kui põõsas lilli, nad on isegi alamal. Meil pole ajalehti vaja, sest meil pole vaja teada kõike, mis see ehk teine maailmas suur mees sööb või joob, ega ka seda mitte, kui paljudele inimesile on õnnetusi juhtunud. Sest milleks peame me seda teadma? Kas toob see meid Jumalale lähemale, kui me teame, et keegi on rongi alla jäänud. Meil ei ole enam vaja teada kõike, mis maailmas sünnib, sest meie pole maailmast, ja meie sees ja juures ei sünni enam midagi, vaid meil on rahu. Meil ei ole vaja kunste, mis tahavad olla kõik ja puhas, nad saavad meile ainult asjuks, mida me vaatleme samuti naeratades nagu suured kunstnikud seda, mida väike laps oma südamest on teinud – ja me ei tunne vahet ilusa ja inetu vahel, need on maailmaterminid, meil pole aga muud kui Jumal ja igavene rõõm iga asja üle, mis Jumal on teinud. Meil ei ole vaja filosoofilisi pikki ja keerulisi ilmasüsteeme, sest me mõistame maailma paremini ja selgemini kui nemad, me teame, mida nemad ei tea. Jõuame sellest
