asjakeste kohta, ja ta teab selgesti, et see talle midagi ei anna, kui ta teaks, mitu inimest kusagil rongi alla jäänud või kus midagi muud halba juhtunud. Ta vaatab sellele maailmas igaveseks ja absoluutseks kuulutatud kunstile nagu kunstnik vaatab väikese lapse abituile, kuigi südamest tulevaile joonistuskatseile. Ta on üle igasuguse filosoofia, sest ta on Jumalale hulga lähemal, tunneb Jumala tahet enda pää üle ja Püha Vaimu vaikset tööd ja segamata rõõmu oma südames; ta tunneb end kõigile inimestele ligi, ei tunne vahet enda ja kellegi muu, oma või võõra rassi inimese vahel; ta saab neist kõigist aru ja mõistab neid kõiki, teades, et ka nemad on samal ülesandel ilmas: saada täielikuks, nagu nende Isa taevas täielik on. Ta on lunastatud, ta ei tunne enam pattu, sest tal pole enam soove mingi maise järgi, sest ta teab, et ta Isa talle ise annab, mis ta lapsel vaja, ja kõigiti ta eest hoolt kannab.
Ja kui ta surema peab, siis teab ta, et see on ainult lühike ja magus uni, mille järel ta üles ärkab veel suuremasse rahhu Isa riigis. Ta on alati õnnelik, sest tal ei puudu midagi, kuna Jumal on temaga, ja ta teab, et ta on Jumala meelepärast, sest ta kannab eneses Kristuse usku ja Püha Vaimu väge.
Aga ta ei ole ometi mitte selline inimene, kes seisab üksi eemal ilmast ja inimesist, ta on küll inimesile arusaamatu, võibolla paistab ta neile liiga hall või läbipõlenud vaimuga inimene. Aga kuhu ta tuleb, toob ta endaga kaasa midagi võõrast ja muinasjutuliselt kaunist, seda, mille järele vaatavad väsinud ja haigete inimeste valutavad silmad; ta toob endaga kaasa selle rahu, mis ülem on mõistusest, selle kindluse, mis kõik kindlused võidab, ja paljudeski inimesis tõuseb soov omandada sama igavest rahu Jumala juures Kristuse läbi. – Aga ometi ei tee ta midagi, see kõik hõõgub ja särab tast välja, nii et ta isegi seda ei tea ja ei aima, ja inimesed tunnevad, et Jumala vaim nende ligi on tulnud, ja neil on määratu palju kergem, neile on taevas jälle selge ja päike on ka nende jaoks, midagi langeb neilt ära ja kaob.
10. III 29
Ja siis tuleb Kristus maailma, siis on kõik inimesed üks, tuleb vaikne rahulik elu, kus igaüks teeb, mis hää on, ja ei tunne enam muresid, sest ta teab, et Jumal tema eest hoolitseb hää ja kurjaga, siis algab uus aeg maailmas, aeg, kus pole kurja, kus enam midagi ei muutu ja ei kao, kus pole enam lõhkikistud ja õnnetuid inimesi, kes iga päev mõtlevad ja paluvad: Issand, võta mind ära sellest ilmast, ma ei suuda, ma ei jõua enam kannatada. Siis on Jumala sõna kõik läbi ja läbi pühitsenud, ja meie usk suurem kui lapsel isa sisse, ja siis teame, et kõik meie usu järgi sünnib, sest me oleme lähedal Jumalale, ja keda ometi see ilm veel kuidagiviisi seob. Aga see kõik on nii kaugel, niisugune õnnis elu on lootus meile, on siht, mida me kõrgel ja kaugel näeme, ja teame ometi, kui valus see ka on, et me silmad enam neid päevi ei näe; teame ometigi, et meie seda aega tuua ei suuda, kui Jumal seda ei taha, kui Jumal meile usku ei taha anda. Usku on vaja, ainult suurt ja tugevat usku, ja siis, kui meil see on, siis võime öelda siit ilmast ära minnes: Issand, nüüd lased sa oma sulase ära minna, sest mu silmad on su õnnistust näinud.
11. III 29
____________
1. Läbitõmmatud osa: Aga sest “nemad ei ole mitte maailmast, nõnda kui mina maailmast ei ole”, maailm on meid vihanud. Missugust kristlust vihkab praegu maailm, vaevalt mõni mõrtsukas. Või varas, liiakasuvõtja. Ja kas on see siis maailm, see protsendike või paar tervest maailmast. Kas tõesti on maailm nii väike? Ei, vaid mõrtsukale, vargale, liiakasuvõtjale on kristlus täiesti ükskõik, nad ei vihka teda, vaid nad naeravad rahulikult nende tõsiste narride üle. 2. SS – scriptura sancta (toim.)
JIPTAHI TÜTAR
I
Jutt Jiptahi tütrest on ainus VT-s, mida võib otseselt seletada nii, et Jahvele on ohverdatud inimene. Teised lood, nagu Gn. 22 ja 1. Ku. 16,34 (vrd. Hs. 20,25j.), milledest saaks lugeda välja midagi taolist, annavad võimaluse ainult oletada inimohvrit Jahvele. Teated Molekist paljude arvates ei kuulu üldse jahvistliku usundi raamesse, vaid näitavad paganastumist ja neid ei tarvitsegi seletada laste ohverdamisena. Nad võivad vihjata isesugust lustratsiooniriitust. Kuigi Eissfeldt[1] väidab, et esisündinu ohver on Dt. ajani olnud “ein legitimer Bestandteil des Jahve-rituals – freilich in der Regel durch die Ablösung nur theoretischen Charakters”.
Just seepärast on selle loo ümber olnud väga palju rääkimist juba muistsest ajast pääle. Josephos[2] noomib Jiptahi, et ta olnud ettevaatamatu, andes taolise tõotuse: ta võinuks täita tõotuse ka kuidagi teisiti või võtta hoopis tagasi: Syngchōrēsas de kata tonproeirēmenon chronon, meta touton dielthonta thysas tēn paida hōlokautōsen, oute nomimon oute tō theō kecharismenēn thysian epitelōn, mē diabasanisas tō logismō to genēsomenon, hoion to prachthen doxei tois akousasi. Targum ju arvab, et kui Jiptah oleks küsinud nõu ülempreestrilt, tal oleks võimalik olnud tütar osta lahti raha eest (Lv. 27,2–5). Vajjiqra rabəa ütleb: jkwl lhpr ’t ndrw wljlk ’ṣl pnḥs. ’mr: ’nj mlk w’lk ’ṣl pnḥs? wpnḥs ’mr: ’nj khn gdwl wbn khn gdwl w’lk ’ṣl ‘m h’rṣ? zh bjn djn ldjnspt hhj’. Kuid karistuseks saanud Jiptah halvatuse ja Pinhasest lahkunud Püha Vaim. Teises suunas on seda arendanud Said Batrik:[3] Jiptah kavatsenud minna, aga üks ingel takistanud, ja samuti Pinhas saanud käsu, et ärgu nõustugu tõotust rahaga lunastama. Talmudis väidetakse, et Km. 10,15 käib just Jiptahi tõotuse kohta, niisiis – ta on patustanud. Kirikuisadel pole temale ainult kiitust (sest Jumala vaimuga varustatud mees Jiptah pidi ju siiski olema). Ambrosius,[4] arvates, et juba tõotus oli patt, ütleb: “Dura promissio, acerbior solutio, quam necesse habuit lugere etiam ipse qui fecit.” Augustinus,[5] pidades tõotust ja selle täitmist patuks, ütleb, et vaatamata Jumala vaimuga valgustatusele “nec ideo peccata eorum dicendum est non fuisse peccata”, sest Jiptah “fecit, quod et lege vetabatur, et nullo speciali iubebatur imperio”. Et ta oma tõotuse pidi täitma, oli temale endale karistuseks ja hoiatuseks tulevastele. Karistust isale rõhutab ka Hieronymus, sest: “In vovendo fuit stultus, quia discretionem non habuit, et in reddendo impius… ut qui inprospecte voverat, errorem votorum in filiae mortem sentiret”. Chrysostomos,[6] Theodoretos[7] ja Hieronymus[8] arvavad, et Jumal leppinud selle patuga, et edaspidi ei juhtuks enam inimesi, kes talitaksid samuti. Teisisõnu, kirikuisad näivad arvavat, et Jumala maailma juhtimises on sellel sündmusel ärahirmutavalt õpetlik mõte. Muidugi, küsida võis ka, miks hoolimata kõigest Jumal ei takistanud selle tõotuse teostamist. Anastasios Sinaita on vastanud sellelegi,[9] miks Jumal pole takistanud Jiptahi nii nagu Aabrahami seepärast, et tõotus ise on olnud “gottlos und nicht bereitwillig gegeben”! Ka Thomas Aquinatus (Serariuse järgi) “peccasse reddendo votum, non autem vovendo”, kuid Summa II, 2, qu. 88, art. 2 nagu Hieronymus “in vovendo fuit stultus, quia discretionem non habuit, et in reddendo impius”.
Kuigi keskajalgi juudi eksegeedid arutlesid asja, tõeliseks probleemiks Jiptahi tütre lugu sai protestantismis. Sest ühelt poolt Kiri näis selge sõnaga ütlevat, et Jiptah ohverdas tütre; teisalt aga Kiri keelab inimohvri, ja hoolimata sellest, et Jiptah on toiminud selle käsu vastu, mainib teda Hb. 11,32 ususangarite hulgas! Seda dilemmat, seda dubium vexatumit kuidagi tuli lahendada. Oli väga mitmeid teid, milledest meile praegu kõige lihtsam näib veel Pfeifferi[10] oma: “Nos peccasse Jephtam
