Kõlu kuld 2. Erkki Kõlu

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kõlu kuld 2 - Erkki Kõlu страница 4

Kõlu kuld 2 - Erkki Kõlu

Скачать книгу

teil siin boss on?” pärib ta

      „Eks ikka mina,” vastab mees.

      „Mul on must hobune ja pruun hobune,” ütleb talumees. „Kumb sulle rohkem meeldiks?”

      „Must.”

      „Ei, võta ikka pruun,” õpetab naine.

      „Siin on teie kanad,” lausub vana talumees.

      ☺

      Poeg sõidab isa juurde maale, veedab seal paar päeva ja ütleb siis:

      „Kuule, paps, korista oma välipeldik aiast ära ja ehita majja korralik tualettruum. Naabrite ees on piinlik!”

      „Ära mind õpeta, poiss! Peldik on keset aeda ja kõrgel jõekaldal, seda pole kuskilt näha.”

      Öösel paneb poeg traktorile saha ette, sõidab aeda ja lükkab peldiku jõkke. Hommikul äratab teda tige isa:

      „Kas sina lükkasid mu peldiku jõkke?”

      „Ei, see ei olnud mina.”

      „Kuule, poiss, aus ülestunnistus tähendab juba poolt andestust. Sinu sõber Tiit sõitis isa õunapuu katki, tunnistas ausalt üles ja isa andestas talle.”

      „Hea küll, paps – mina tegin.”

      Isa annab pojale kõrvakiilu.

      „Mis sa nüüd, isa? Ise ju ütlesid, et Tiit tegi isa õunapuu katki, tunnistas üles ja isa andestas talle.”

      „Kui Tiit isa õunapuu puruks sõitis, siis ei istunud ta isa selle õunapuu otsas!”

      ☺

      Noor hästi riietatud neiu pöördub talumehe poole:

      „Kas ma võin bussipeatusesse üle teie karjamaa minna? Ma jään muidu kolmveerand viiesest bussist maha.”

      „Palun väga!” vastab talumees. „Kui minu pull teid näeb, siis võite isegi kell 16.15 väljuvale bussile jõuda.”

      ☺

      Vanamees põgeneb vihase pulli eest ja saab alles kodumajas hinge tagasi tõmmata.

      „Ah sa tänamatu loom!” paiskab ta nördinult suust. „Kas sa ka tead, keda sa tagasi ajasid? Seda, kes on eluaeg taimetoitlane olnud!”

      ☺

      Ettenägelik mulgi talumees kindlustab oma elu ja upub peagi pärast seda jõkke. Naabertalu perenaine lohutab kadunukese leske:

      „Sinu Jaan oli väga arukas mees, kuigi ei osanud lugeda ega kirjutada.”

      „Ega ujuda, olgu taevas tänatud!” vastab lesk.

      ☺

      Vestlevad kaks mulgi talumeest:

      „Kuule, Jaan, kui sul oleks kaks uut ja viimase peal lisavarustusega mersut, kas annaksid siis ühe mulle?”

      „Mis sa üldse küsid, kallis Toomas! Kaua me üksteist tunneme? Kolmkümmend aastat? Me oleme juba koolipõlvest saati sõbrad. Kui mul oleks kaks mersut, siis annaksin ühe loomulikult sulle!”

      „Aga kujuta ette, et sul on kaks kana …”

      „Vaat see pole enam aus, Toomas! Sa tead väga hästi, et mul on kaks kana.”

      ☺

      Vestlevad kaks talumeest:

      „Ma võtsin veel 20 hektarit põllumaad rendile!”

      „Seda ma täna imestasin, et miks su hobune silmust oksa külge seob.”

      ☺

      Mees põrutab maakohas autoga kraavi. Õnneks satub mõne aja pärast mööda sõitma farmer, tugev hobune vankri ees. Ta rakendab hobuse vankri asemel auto ette ja hüüab:

      „Tõmba, Miira!”

      Hobune ei liiguta.

      „Tõmba, Tarzan!” hüüab talunik.

      Ei midagi.

      „Tõmba, Rommi!”

      Sama lugu.

      Siis hüüab farmer:

      „Tõmba, Väänik!” Ja hobune tõmbab auto kergesti kraavist välja.

      „Ma olen teile muidugi tänulik,” ütleb autojuht, „aga öelge, miks te oma hobust esmalt kolm korda vale nimega kutsusite?”

      „Väänik on pime. Kui ta oleks teadnud, et on üksi, poleks ta hakanud üritamagi.”

      ☺

      Talumees sõidab hobusega üle põllu. Igavusest avab ta suu, hobune aga lausub:

      „Stopp! Pole vaja kogu aeg laulda! Las see olla meie väike saladus!”

      ☺

      Talust, mida peavad isa ja poeg, põgeneb mära.

      „Ei vedanud!” tunnevad naabrid kaasa.

      „Kas vedas või ei vedanud – kes seda teab?” vastab vana talumees.

      Mõne aja pärast pöördub mära tagasi koos metsiku täkuga.

      „Kus ikka vedas!” kadestavad naabrid.

      „Kas vedas või ei vedanud – kes seda teab?” vastab vana talumees.

      Taluniku poeg hakkab täkku vankri ette rakendama, too lööb tagant üles, poiss lendab kukerpalli ja murrab jala.

      „Kuidas küll ei vedanud!” haletsevad naabrid.

      „Kas vedas või ei vedanud – kes seda teab?” vastab vana talumees.

      Nädala pärast tulevad külasse sõjaväelased ja värbavad kõik noored mehed peale jala murdnud taluniku poja armeesse. Kas vedas või ei vedanud – kes seda teab?

      ☺

      Sulane talunikule:

      „Ma tunnen sinu juures töötades pidevalt südametunnistuspiinu.”

Скачать книгу