Gordon. „Sa pead ta laevale viima.”
Sõudja tõusis, heitis kapuutsi peast ja Fiona vaatas mehe silmadesse. Süda hüppas talle kurku, kui ta mehe nägu nägi.
„Ei, ma ei pea,” ütles sõudja.
Gordon tõmbas mõõga välja, kuid sõudja oli valmis. Sama osav ja kogenud sõdalane nagu Gordon, oli tal käsi juba mõõgapidemel keebi all ja kui ta tõstis tera, lõikas see Gordonist läbi.
Fiona ei tundnud ega kuulnud enam tuult. Tema nägemine oli nüüd selge ja kõik, mis ta nägi, oli punane. Terve meretäis punast tema ees...
Teda tabas meeleheide. Ta haaras vöö küljest tupest pistoda ja ründas.
Sõudja karjatas valust ja vihast ning reageeris silmapilkselt.
Fiona ei tundnudki terast, kui see temasse tungis. Ent ta kuulis oma südant. Taguvat, korrapäratut ja kiiret, pumbates välja tema eluverd...
Ta süda karjatas. Malcolm, mu arm, näib, et tegelikult ei lahku me täna üldse teineteisest, sest nende jaoks on taevas, kes on olnud õiglased ja tugevad...
„Ema!”
Tema laps! Tema kallis laps! Ta püüdis hüüda, kuid tal polnud enam hingeõhku.
Kui ta surres lamas, kuulis ta mehe naeru.
Ja siis kostis karjumine. Kuid see heli ei tulnud temalt. Kui maailm aeglaselt hääbus, oli Fiona ebaselgelt teadlik, et sõudja lükkas paadi kaldast lahti ja tema laps, ikka veel nii noor, ent küllalt vana, et mõista ja teada, mis juhtus, pühiti puhta kurjuse poolt minema.
1 Laird – Šoti maaomanik ja aadlik, vastab Inglise lordile. (Tõlkija)
Esimene peatükk
Kariibi meri
Piraatide vetes
1716
„Kahurid vähemuses, purjed vähemuses, mehed vähemuses... neetud! Kurat võtaks seda kõike! Pöörake laev ümber ja tõstke kiirust. Täispurjed!” hüüdis Logan Haggerty hambaid kiristades, silmad kissis, raev teda peaaegu pimestamas, kui ta põrnitses nende poole suunduvat piraadilaeva.
„Kapten, meil on täispurjed ja tohoo tonti! me ju püüame teda praegu ümber pöörata,” kinnitas Logani esimene maat Jamie McDougall. Jamie oli vana merekaru, aus kaubalaevnik, keda mõjutati laevastikku astuma, sealt oli ta edasi liikunud piraatlusse, saanud seejärel andestuse ja naasnud kuninga teenistusse. Kui kusagil oli mõni trikk, mida soolase vee peal mängida, siis Jamie teadis seda.
Kui oli moodus piraadi eest põgeneda, teadis Jamie ka seda.
Kui nad peavad aristokraatia ahnuse ja egoismi pärast uppuma, noh, Jamie teaks seda samuti.
Logan oli hertsogit informeerinud, et selles piirkonnas liiguvad piraadid, ja selgitanud oma ebasoodsat olukorda, tingitud piisava inimjõu puudumisest pardal, juhul kui nende laevale kallale tungitakse. Samuti oli ta selgitanud, et nende lasti raskus mõjutaks drastiliselt laeva kiirust ja manööverdamisvõimet.
Kuid hertsog polnud hoolinud.
Loganil oli kümme kahurit.
Piraadilaeval oli kakskümmend, mida ta võis kergesti üle lugeda, võib-olla rohkemgi, ja Logani pikksilm kinnitas talle, et piraadi aluse meeskond ületas tema oma vähemalt kahe tosina mehe võrra.
Tema reisis kaheteistkümnelise meeskonnaga.
Laev, mis neile lähenes, kandis veripunast lippu ja oli tõeliselt ilus. See oli purjesõjalaev, uhke ja kiire, libisedes üle lainete niisama sujuvalt, nagu hõljuks läbi õhu. Laeval oli kitsas süvis ja ta sai madalikel suuremate laevade eest kergesti põgeneda. Logan võis näha, et laev oli heas korras. Suuremate kahurite kõrval, mis nende suunas sihtisid, paistis ülemisel tekil alusele tõstetud pöördkahurite rida ja neid torusid oli palju.
Laev oli lausa iludus ning kohandatud kuritegelikuks eluks. Kolm masti, kui paljudel purjesõjalaevadel oli vaid peamast, ning purjedega, mis püüdsid kergeimatki tuult. Abipaadid paiknesid pöördkahurite taga, lubamata nõrkusele mingit ruumi. Laev oli väike, uhke ja tugev.
Logan oli teadnud ka varem, et parem oleks piraatide vetesse mitte tulla, kuid uhkus oli teda tagant sundinud.
Jah, tema eneseuhkus oli teda sundinud isegi rohkem kui aadlik, keda ta põlgas ning kes oli teda ahvatlenud sellele hulljulgele merereisile, hoolimata tema algsest ägedast keeldumisest ülesanne vastu võtta.
Ja kuidas oli hertsogil see õnnestunud? küsis Logan endalt pilkavalt. Eks ikka Cassandra pärast.
Armas Cassandra. Ta oli olnud kindel, et suudaks võita naise armastuse, kui tal oleks vaid küllalt raha. Logani vereliin oli piisavalt aristokraatlik, kuid tema majanduslik olukord kaugelt liiga vilets, et Cassandrat endale tahta. Aga kui ta selles missioonis edu saavutaks, saaks ta võidukalt naasta ja tagasi võita kõik, mida tema perekond oli kaotanud. Ei, mis oli neilt röövitud. Kui ta suudaks merele väljakutse esitada ja selle teekonna edukalt sooritada, oleks ta midagi väärt. Cassandra oli oluline auhind, kui ta saavutaks edu selles kaelamurdvas julgustükis tuua Asiopia templi kuld Virginia kolonistidele.
Nüüd ta mõistis, et ta oli olnud tõepoolest narr. Ja miks? Mis oli naises sellist, mis oli teda meelitanud katsetama nii hulljulget ettevõtmist? Ta oli veetnud oma senise elu, teades, et peab ise endale teed rajama, ja ta oli tundnud nii libusid kui suurilmadaame. Ta oli nende kõigi vastu viisakust ilmutanud, kuid kunagi polnud ta tundnud niisugust tunnete tulva või tungivat soovi paigale jääda. Asi polnud selles, et Cassandra oleks olnud õrritaja või ahvatleja, et ta oleks esitanud nõudmisi või isegi ähvardanud valemänguga. See oli naer tema välkuvates, elavhõbedana säravates silmades, ta sõrmeotste kerge puudutus ning eelkõige ausus igas tema sõnas ja teos. Logan suudaks teda armastada; tõeliselt armastada. Muidugi oli siin ka rohkemat, mida ta võis oma südames tunnistada. Cassandra oleks tema jaoks ideaalne paariline. Ta oli lugupeetud ja rikka perekonna ainus laps. Kui Cassandra nimi on tema omaga ühendatud, saaks ta tagasi nõuda kõik, mis oli kunagi kuulunud ta perekonnale, ja Haggerty varanduse taas kätte saada. Cassandras oli olemas kõik, mida ta oleks võinud oma eluaegse partneri puhul soovida.
Logan ei saanud siiski süüdistada Cassandrat oma valmiduses selliselt riskida. Ta ei süüdistanud isegi tüdruku isa, kes tahtis oma ainsale lapsele üksnes kindlust.
Kui siin oli üldse mingit süüd, langes see eeskätt tema õlgadele.
Pilkav sisehääl nimetas teda valetajaks ja petiseks.
Ta oli öelnud, et purjetas teele sellepärast, et vajas raha, kuid see polnud täielik tõde. Ta oli alati innukas merele purjetama. Innukas leidma üht meest.
Ja see mees elas merel väljaspool seadust.
Logan väitis isegi, et ta otsis õiglust, mitte kättemaksu, kuigi endaga aus olles pidi ta tunnistama, et tema meeltes ja südames oli ka kättemaks.
Ta oleks pidanud rohkem kahureid kaasa võtma, ütles ta nüüd endale. Ta oleks pidanud rohkem mehi kaasa tooma, kuid võitluseks, mida ta lootis pidada, vajas ta mehi, keda saaks usaldada, ja niisuguseid
