mingit trikki,” sõnas Logan vaikselt.
„Ära karda, Hagar,” ütles Punane mehele, kes oli rääkinud. „Mingit tehingut ei tule.” Ta pöördus Logani poole. „Siiski siin see on, mida mina pakun. Kui sina võidad mind, siis ei purjeta sa vabalt minema. Lõppude lõpuks, milord, teadsid sa päris kindlasti, et sõidad ohtlikes vetes.” Kui Logan tahtis midagi öelda, tõstis Robert Punane oma käe. „Sinu mehed jäävad ellu. Nad võivad vabalt minema purjetada poolega aardest. Kuid sina jääd meie juurde vabatahtliku vangina, et sinu eest lunaraha saada.”
„Olen sulle juba öelnud. Mu tiitel tähendab vähe.”
„Ja kas ka see hulljulge reis, mida sa täna katsetasid?” pilkas Robert Punane.
Logan seisis midagi vastamata, kuigi ta süda tundus kokku tõmbuvat mõtte juures, et ta Cassandrat enam kunagi ei näe. Siiski jääksid ta mehed elama, et minema purjetada.
Kui ta suudaks võita.
Ja Jumal aidaku teda, see mees oli kõhn, mis tähendab, et ta on kiire. Surmav vastane.
Kuigi õlgadest palju laiem ja sugugi mitte ilma tubli jõuta käsivartes, oli ka tema väle. Ta oli treeninud parimate mõõgavõitlejate juures, keda raha eest saab palgata, kuna perekonna majanduslik seis oli alles hiljuti nii kurva pöörde võtnud.
Tema mehed. Ta peab päästma oma mehed, Jumal aidaku teda. Tal oli õigus mängida omaenese eluga, kuid temast oli vale riskida ka nende omadega. Ja kui ta suudaks seda kaptenit võita...
„Minust saab su vabatahtlik vang. Kuid ma palun, et isegi kui ma kaotan, võtad sa küll aarde, aga annad mu meestele paadid, nii et nad saaksid ohutult kusagil randuda.”
Robert Punane kehitas õlgu.
Pikk tumedajuukseline mees tema kõrval protesteeris: „Ei.”
Kapten saatis talle nii ägeda rahulolematusepilgu, et mees astus tagasi ja langetas pea. „Brendan,” sõnas Punane hoiatavalt.
Kaptenil oli kummaline hääl, mõtles Logan. Ta näis pidevalt vaikselt rääkivat. Veider inimese kohta, kes peab üle tuule käsklusi karjuma. Tema häälel oli mingi kähe varjund, peaaegu nagu sosin.
„Jah, Punane,” vastas Brendaniks nimetatud mees, kuid hoolimata tunnustamisest, et Punane on kapten ja tema käsud on täitmiseks, oli ta jäigalt laitev.
„See on tehtud,” sõnas Robert Punane.
„See on hullumeelsus,” avaldas Jamie Loganile vaikset protesti. „Kindlasti mingi trikk. Nad ei lase meil minna. Nad ei loobu poolest aardest.”
„See on hullumeelsus,” möönis Logan. Lauslollus samast hetkest peale, kui ta oli nõustunud aaret transportima. Rumal tegu? Jah, algusest lõpuni, kuid vähemalt oli tal siin võimalus päästa need, keda ta oli endaga koos sellesse loosse tirinud.
„Hullumeelsus küll, kuid usun, et see piraat peab oma sõna.”
„Minu tekk, milord kapten, on suurem,” ütles Robert Punane. „Me peame oma võistluse siin.”
Piraadilaeva tekilt kostis pominat.
Ja Logani tekilt mõningaid proteste.
Robert Punane tõstis käe. Pomin vaikis. „Me võitleme esimese vereni,” hüüdis ta pahuralt.
„Kas sulle teeb muret lord Haggerty osavus?” hüüdis Jamie.
Logan soovis, et mees vait oleks. Nad olid vaevalt sellises positsioonis, et oma vastaseid pahandada.
„Ma ei kavatse ohverdada kena lunaraha või valmis muskleid aerude jaoks,” vastas Punane häirimatult.
„Noh?” nõudis üks Punase meestest. „Kas me hakkame sellega pihta või mitte?”
Logan ronis nõtkelt laevareelingule, et teise laeva tekile minna. Ta seisis kindlalt üksi jõhkardite ja mereröövlite keskel, vaadates ainiti selle saleda ja kummaliselt esteetilise piraadi poole, ning tegi seejärel sügava kummarduse, tõmmates käega laia kaare. „Sinu käsutuses, kapten.”
„Tekk puhtaks,” käskis Robert Punane ja kuigi see polnud kajav kõuetaoline hüüd, vaid vaikne käsklus, kuuletusid sellele kõik silmapilkselt.
„Ta vajab sekundanti!” hüüdis Jamie McDougall ja hüppas üle reelingu, et Logani kõrvale seisma jääda, näost valge ja käed rusikas.
Jamie McDougall on hea ja ustav sõber, mõtles Logan. Neil oli koos pikk tee läbi käidud. Ilmselt ei suutnud Jamie teda nüüd maha jätta.
Robert Punane tõmbas puusale kinnitatud ilusast tupest oma mõõga ja tegi Loganile samasuguse viisaka kummarduse. „Sinu käsutuses, milord.”
„Ei, isand, sinu käsutuses,” vastas Logan vaikselt.
See võis olla juhuslik kohtumine tänaval. Esialgu tiirutasid nad ettevaatlikult ümber teineteise, kumbki püüdis hinnata teise mehe söakust ja tublidust. Kumbki neist ei paistnud vähimalgi määral muretsevat. Logan nägi naeratust piraadi huuli koolutamas. Nii lähedalt nägi ta, et kapten oli tõepoolest väga noor.
Ta pani imeks, et piraatide kapten, kui tahes noor ja – võib-olla? – kogenematu, polnud oma karmiinpunast kuube seljast võtnud. Ta ise oli rõivastatud särki ja pükstesse, mis andis liigutustele kaugelt suurema vabaduse.
Ent vastane näis end oma kuues täiesti mugavalt tundvat.
Kindlasti ei kavatsenud ta vastasele soovitada see seljast võtta. Milleks vaenlasele mis tahes eelist pakkuda?
„Anna talle, Punane!” hüüdis hallijuukseline Hagar ja piraatide keskel puhkes toetav ümin.
Laskmata end üle trumbata, hüüdis Logani meeskond talle julgustussõnu.
„Anna mereröövlile, milord! Võta ta kinni!” hüüdis Jamie.
„Punane, pea silmas ta jalgu,” hoiatas Brendani-nimeline mees.
„Ta on närune mererott, milord!” hüüdis keegi ta oma tekilt. Richard Darnley, mõtles Logan, tubli noor meremees kindla kavatsusega maailmas oma tahtmist saada.
Noor ja vapper. Mees, kes on ära teeninud pika elu ja oma unistuste täitumise.
Robert Punane jätkas tema takseerimist.
Ja siis nad kohtusid.
Aeglaselt, peaaegu viisakalt. Mõõkade puudutamine. Pilkude kohtumine.
Siis alustasid nad tõsiselt.
Logan tundis terasekõlina vibreerimist mööda kogu käsivart. Kiire vastulöök, veel üks ja veel üks.
Hetkeks ta tundis, et tal on eelis, kuid mõistis kiiresti, et oli liiga vara nii arvanud.
Tema vastane hüppas nõtkelt vastu tüürpoordi keret, lükkas end siis lahti ja oleks teda peaaegu rindu tabanud. Loganil õnnestus vaistlikult kõrvale hüpata ja ta oli kindel, et
