need neetud röövlid tappa,” tõotas Jamie. „Ma ei puhka enne, kui olen kokku ajanud lunaraha, mida see piraat nõuab, ja sa oled vabastatud.”
„Sa oled hea mees, Jamie. Me kohtume jälle.”
„Milord...”
„Ütle Cassandrale...” alustas Logan.
„Jah?”
„Ütle talle, et mul on väga kahju. Kuid ma... ma palun – ei, ma nõuan –, et ta valiks mis tahes raja, mis tema õnnele on avatud.”
„Ei, milord!”
„Sa ütled talle seda, Jamie. Luba mulle.”
„Ma ei saa...”
„Saad. Sa pead. Tõota seda, Jamie.”
Jamie laskis pea longu. „Jah, Logan. Nagu soovid.”
„Mine ja Jumal olgu sinuga, Jamie.”
Jamie, metsik ja kibestunud ilme näol, heitis pilgu kapteni kajuti poole.
„Ma palvetan, et Jumal oleks sinuga, sest kindlasti on ta hüljanud kõik teised mehed siin.”
„Ta aitab neid, kes end ise aitavad, nagu öeldakse, ja ma olen täiesti võimeline end ise aitama, nagu sa tead, mu sõber.”
Jamie noogutas lühidalt, pöördus siis kiiresti ja läks.
Logan jäi tekile.
Ta tundis kerget meretuult.
Meri... õhk... tuule mahe hüüd. Need kõik tähendasid talle vabadust. Kuni praeguse hetkeni polnud ta kunagi taibanud, kui palju. Hämmastav, kuidas ta polnud kunagi varem mõistnud, kui palju ta vabadust armastas.
Kuid...
Sellest oli möödunud kaua aega, kui ta vang oli olnud.
See oli olnud hoopis teine eluaeg. Kuid ta polnud unustanud.
Lõppude lõpuks oli see mälestus üks põhjustest, miks ta selle tobeda reisi ette oli võtnud ja praeguse olukorrani jõudnud.
„Milord kapten?”
Sõnadest kostis üksnes kerge pilkenoot.
Brendan seisis tema kõrval ja jälgis teda. Mees ei naeratanud ega torkinud teda tagant, kui ta jätkas: „Kardan, et nõutakse sinu kohalolekut. Kartseris.”
Logan noogutas.
Ta märkas, et mehel olid käes ahelad.
„Nende järele pole vajadust,” ütles ta. „Näita mulle ainult teed.”
Mees tegi seda, vaadates esiteks oma kapteni kajuti poole ja näidates siis käega trepi suunas, mis viis alla trümmi.
Heitnud viimase pilgu säravsinisesse taevasse, suundus Logan trepi poole.
Need näisid viivat musta tühjusse, kuristikku.
Kuid see polnud tumedam kui tema süda.
Riskimine oli üks asi.
Kõige kaotamine...
Hoopis teine.
Tema mehed olid elama jäänud. Ta tänas Jumalat, et isegi raevust ajendatud hullumeelsushoogudel polnud ta kunagi sundinud teisi hukkuma oma teo mis tahes tagajärjel.
Ta polnud kunagi kavatsenud oma hinge müüa.
Aga kui ta laskus pimedusse, mõtles ta, kas ta pole seda juba kaotanud.
2 Üheksasabaline kass – keskaegsetel laevadel kasutatud karistusvahend, käepidemega piits üheksa sõlmilise köieharuga, iga haru või saba otsas oli samuti sõlm. (Tõlkija)
Teine peatükk
See heli oli kummituslik, jäädes alatiseks mällu...
Kabjaplagin lähenes kui kõu. Esialgu aeglane kõmin nagu maa all pulseeriv värin. Esimese vibreerimise puhul tundus, nagu oleksid linnud kisanud, sellele järgnes tuulepuhang. Kabjaplagin muutus valjemaks, maa värisemine sügavamaks. Seejärel, üksnes südamelöök hiljem, tulid taguvad kabjad sõtkudes läbi rohu ja pori, lüües kividest sädemeid, raputades maailma.
Selleks ajaks, kui hobused vaatevälja tormasid, kostis kõikjalt karjumist. Meeleheitel inimesed jooksid.
Kõuekõmin oli nende kohal. Vali, nagu oleks välgunool maad tabanud ja maasse augu lõhanud.
Siis...
Päikese käes sätendav mõõk.
Veri, verekaskaad, voolav, lendav... muutes sinise päeva punaseks.
Ja laibad...
Punane ärkas hingeldades, jahmunud ja hirmunud, kuid teadlik, et seal oli keegi, keegi tugevate käte ning meeletu ja ometi kuidagi rahustava sosinaga.
„Ole tasa. Ära karju.”
Punane tõi kuuldavale väriseva ohke, ahmis õhku, kuid vaikis.
„Sul ei ole seda luupainajat enam kaua aega olnud.”
Punane noogutas.
„Seda tegi tänane võitlus,” ütles Brendan.
„Ma ei tea, mis seda tegi,” sõnas Punane lühidalt.
„Mina tean,” kinnitas Brendan. „See oli see duell.”
Punane vaikis.
„Kas sa arvad, et ta teab?” küsis Brendan ärevalt.
Punane ajas end sirgu ja tõusis, vältides Brendani puudutust, ning hakkas kaptenikajuti kitsas ruumis edasi-tagasi käima.
„Ma ei tea.”
„Kuule, sa hirmutasid mu peaaegu surnuks,” lausus Brendan ja tõusis samuti püsti. Ta haaras Punasel õlgadest ja vaatas tema rabavalt sinistesse silmadesse. „Sa oleksid võinud surma saada.”
„Mõne viimase aasta jooksul oleksin ma võinud tosinaid kordi surma saada,” väitis Punane.
See oli tõesti tõsi.
Brendan laskis Punase lahti ja hakkas ise edasi-tagasi kõndima. „See mees on tark, liiga tark. Tahan öelda, milline narr, kes veab niisugust aaret, söandaks nii jultunud nüket teha? Jumal teab, et enamik piraate poleks sellise tehinguga nõustunud.”
Punane vajus istuma pehmele sohvale ilusa mahagonlaua kõrval. „Tõesti?” Vastus kostis kuivalt. „Mulle näib meenuvat, et ma kasutasin edukalt samasugust nüket suure Musthabeme enda vastu.”
Brendan
