„Milord, hoia selle näruse mereröövli ees silmad lahti,” hoiatas Jamie.
Logan tungis peale terve rea kiirete torgete ja löökidega, sundides vastase jälle tagasi. Just siis, kui ta arvas, et oli piraadi vastu kapteni kajutit peaaegu nurka ajanud, tegi Robert Punane jälle ootamatu hüppe, mis saatis ta põrgates varudesalvelt maha. Kui ta seekord ründas, oleks ta Logani pea keha küljest peaaegu maha raiunud.
Instinkt oli sundinud Logani küüru tõmbuma, hoides end elus ja kolba tervena. Suurivaevu. Tema vastane oli mõõgaga tõesti nii osav, nagu ta oli väitnud, ning ilmselgelt ei kartnud ta verd valada ega jäsemeid otsast raiuda.
Logan nägi vilksamisi piraadi silmi.
Need olid kitsenenud ja surmatoovad.
Ergutamine, naljad, julgustamine, mõnitushüüded – kõik näis muutuvat üha valjemaks ja valjemaks nagu tõusev torm.
Piraadi nägu punetas. Praegusel hetkel kandis Robert Punane oma nime küll õigustatult, mõtles Logan ja lootis, et näeb selles nõrkuse märki. Võib-olla oli piraat omaenese osavusest veidi liiga mõjutatud. Kindlasti oli see rohkem kui austust vääriv oskus, kuid võidus ei saa ükski mees veendunud olla.
Logan teadis, et peab nüüd selle eelise ära kasutama. Väga suur osa mõõgavõitluse võlust peitus mõtlemises, strateegia loomises, et oma andeid kõige efektiivsemalt kasutada. Raske mees kasutas oma kaalu ja tugevust, kärmas mees oma väledust. Et seda piraati võita, pidi ta hindama juba ette iga hüpet ja libisemist, mida mees võiks teha, ja olla siis kusagil mujal, kui löök tuli.
Taas hüppas piraat õhku, maandudes seekord rummivaadil. Ning sellel sekundi murdosal ootas Logan mehe järgmist käiku, kiiret hüpet, mis tooks piraadi tema selja taha.
Logan keeras välkkiirelt ümber. Ta palvetas sel põgusal hetkel, et tema ootus poleks ekslik ja et piraat ei hüppa tema praeguse positsiooni taha.
Ta ei teinud seda.
Robert Punane nägi liiga hilja, et tema käiku oli ette aimatud.
Ta maandus näoga Logani poole.
Ja Logan asetas mõõgatera otsa vastu piraadi kõri.
Sinised silmad vaatasid teda raevuga, ent Logan oli kindel, et piraat polnud mitte nii palju vihane tema kui just iseenda peale, et oli lasknud end kavala manöövriga üle trumbata.
„Hea arvestus,” ütles Robert, kel õnnestus kokkusurutud hambad vaevu avada.
Logan tõmbas oma mõõgaotsa eemale ja kummardas.
End sirgu ajades leidis ta piraadi mõõgatera oma kõrilt.
Nüüd oli tema kord vihastada.
„Kapten, sa ei ole sõnapidaja mees. Ma võitsin sind.”
Piraat juubeldas. „Esimene veri. Sa ei tõmmanud verd välja.”
„Ainult sellepärast, et ma pidasin paremaks vigastust mitte tekitada. Kuid kokkulepe on tehtud ja ma olen aus mees.”
„Aga mina olen piraat.”
„Räägitakse, et piraadi au on suurem kui tavalise mehe oma.”
„Ja mida tead sina piraadi aust?” nõudis Robert Punane.
„Ma olen purjetanud neil meredel palju aastaid.”
Robert Punase mõõk hakkas langema.
Ikka veel vihane Logan reageeris kohe, lüües tugevasti vastu vastase tera ja saates mõõga lendu. Ta tegi mehe põsele kiire täkke; nähtavale ilmus tilluke verepiisk.
„Esimene veri,” ütles ta jäiselt.
Robert Punane ei pilgutanud silmagi. Samuti ei pühkinud ta verepiiska oma põselt.
Ta pöördus lihtsalt kõrvale ja astus kapteni kajuti ukse poole, kus ta korraks peatus ja vaatas tagasi, rääkides oma meestega. „Milord kapteni laeva last jagatakse võrdselt. Tema mehed võivad jätkata oma teed, kui meie osa kaubast on ära võetud.”
„Mis saab kaptenist endast?” küsis Brendan.
„Vii ta alla kartserisse, muidugi,” vastas Robert Punane. Jääsinised silmad kohtasid Logani silmi üle teki. „Ta on auväärt mees. Olen kindel, et ta läheb vastuhakuta, nagu ta on vandunud.”
„Aga kui ma ei oleks džentelmen? Kui ma hakkaksin nüüd protesteerima?” küsis Logan.
„Sa tõmbasid esimese vere välja, kuid päris kindlasti mõistad, et ma ei liialda oma võimekusega mõõgavõitluses,” vastas Robert Punane jäiselt. „Ma olen samavõrra osav ka üheksasabalise kassiga2. Aga see pole tegelikult enam oluline, eks ole? Sa andsid oma sõna. Ja sa oled aumees.”
Piraadikapten pöördus, et kajutisse minna.
„Oota!” nõudis Logan.
Robert Punane keeras ringi.
„Ma palun ühe hetke oma esimese maadiga. Et talle juhtnööre anda.”
„Nagu soovid.”
„Sa ei kardagi, et see on trikk?” ei suutnud Logan küsimast hoiduda.
„Miks ma peaksin kartma? Ma kordan, sa oled mulle kinnitanud, et oled sõnapidaja mees.”
Robert Punane astus kajutiuksest sisse.
Logan seisis, pikk ja sirge, jälgides ukse sulgumist. Tal oli tunne, nagu väriseks ta seesmiselt, kuid ta ei saanud – ega tahtnud – seda välja näidata. Ta oli saavutanud oma eesmärgi: tema mehed jäävad elama. Nad purjetavad edasi Lõuna-Carolinasse.
„Mu poiss, mu hea isand,” ütles Jamie ja see kõlas, nagu oleks ta lämbumas. Ta ei talunud tseremooniaid. Ta pigistas tugevasti Logani õlgu, vaadates õnnetult ta silmadesse.
„Jamie, mu hea sõber. Minuga on kõik korras. Sina purjetad koos teistega minema ja hoolitsed mu vabastamise eest. Usun, et meie kliendid on rõõmsad, et pool nende aardest on alles, ja sa pead kindlustama, et me saame lubatud osa. Nelikümmend protsenti. Ära vähemaga nõustu.”
„Jah, kapten.”
Logan nägi, et Brendan viis kümnemehelise meeskonna tema laevale.
Isegi sellest kaugusest võis ta näha, et ta oma mehed olid kokkusurutud huultega ja jäigad ning vaevalt liigutasid.
„Aidake jagamise juures!” hüüdis ta tugeva häälega. „Meil on kokkulepe ja sellest peetakse kinni. Ärge takistage piraadilaeva ühtki meest võtmast, mis on tema jagu.”
„Te kuulsite kaptenit!” möirgas Jamie.
„Mine, mu sõber. Hoolitse selle eest,” ütles Logan talle.
Jamie noogutas, sügav kurbus silmades. Vana merekaru nägi tegelikult välja, nagu tahaks ta nutma hakata.
„Ma
