ja Holland olid olnud Hispaania ja Prantsusmaaga sõjas, nägid paljud niinimetatud piraadid end õiglases lahingus võitlejatena. Inglise laeval oleks ta olnud kas Prantsuse või Hispaania laeva meelevallas. Aga kui sõdivad pooled olid 1697. aasta rahuleppe sõlminud, pudenesid kaaperlaevad merele laiali.
Paljudel polnudki kohta, mida koduks pidada.
Paljudel polnud mingit soovi koju minna. Sõjapidamine merel oli muutunud elulaadiks.
Ja paljud nägid, et võib võita varandusi, kui mees on vapper, halastamatu ja valmis oma eluga riskima.
Mitte kunagi varem polnud Kariibi meri röövlitega nii ülekülvatud.
Logan kahetses kibedalt saatust ja kirus näruseid ahneid mehi, kes olid ta peibutanud talitama vastu oma parimat äratundmist.
Pagan neid võtaks, mõtles ta.
Ei.
Pagan teda ennast võtaks.
Ühtki meest ei saa viia sellisesse kohta, juhul kui ta ise oma käiku ei vali.
Nii palju siis kainest mõistusest ja eesmärgikindlusest. Ta oli langenud. Ja ta halastamatud soovid olid ka need tublid mehed, kes olid koos temaga, hukule määranud.
Temast saab siin, Kariibi mere lainetel, nende kõigi surma põhjus. Nad ei suudaks piraadilaeva eest põgeneda ja pagana kindlasti ei suuda nad teda uputada. Logan polnud argpüks, kuid ta polnud ka narr. Lihahimu ja ahnus tapavad ta ja, veelgi hullem, kõik need tublid mehed.
„Milord kapten?” küsis Jamie. „Mida sa käsid teha?”
„Me peame toetuma selle piraadi aule,” vastas Logan, teades, et peab ohverdama eneseuhkuse oma meeste elude pärast.
„Mida?” nõudis Jamie. „Piraatidel ei ole mingit au.”
„Jah, on küll. Rohkem kui paljudel arvatavatel suurtel meestel,” kinnitas Logan. „Tõmba lipp üles. Nõua läbirääkimisi. Ma alustan selle kapteniga läbirääkimisi.”
„Läbirääkimisi?” protesteeris Jamie. „Siin ei saa olla mingit läbirääkimist...”
„Kui ei saa, siis oleme surnud mehed. Tõmba meie lipp poolde masti. Ma räägin meid sellest välja,” ütles Logan.
„Tahad piraatide kapteniga kokku leppida? Ta ajab su vardasse.”
„Ei, kui ta tahab oma meeste lugupidamist säilitada,” rahustas teda Logan. „Jumala eest, mees, meil saab aeg otsa. Tee, nagu ma ütlen.”
Hoolimata Jamie protestist ja ettevaatlikest ilmetest tema meeste nägudel, olid nad kahekümne minutiga piraadilaeva parda kõrval ja ükski kahur polnud tulistanud. Logan seisis koos meestega tekil, vaadates piraadilaeva ilusat taglastust, samal ajal kui kaaperlaeva meeskond neile irvitades vastu vaatas, täiesti teadlikud, et jäme ots on nende käes.
Haardekonksud ja tugev köis sidus nad niisama tihedalt kokku kui intiimses embuses teineteisesse haakunud armastajad.
„Teie kapten, tublid mehed!” hüüdis Logan. „Kus on teie kapten? Ma nõuan teie kaptenit.”
„Sa nõuad?” pilkas üks puujalaga mees.
„Tõepoolest. Minu õigus on nõuda läbirääkimisi, ja mitte isegi siis, kui te olete piraadid, vaid just sellepärast, et te olete piraadid. Kui te keeldute, olete neetud ja hukkamõistetud ning te teate seda hästi.”
Logan oli arvestanud ebausuga, millele meremehed on altid, ja ta polnud eksinud. Pahur meeskond pomises omavahel vaikselt ja vaatas ebakindlalt üksteise poole.
Siis sammus läbi meestehulga kapten, sale noor mees puhtaksaetud lõua ja lopsakate tumedate juustega, mis kähardusid laiaäärelise, sulega kübara all. Tema kuub oli punasest sametist ja särk selle all valge kui lumi. Ta oli pikk mees, näojoontega, mis kuulusid pigem Kreeka raidkujule kui merel seiklevale võllaroale. Ta kandis suurepäraseid musti rautatud saapaid ja hoolimata oma välimuse elegantsist, astus ta enesekindlalt, kusjuures püstolid ja laia vöö vahele torgatud tupes nuga tähendasid asjalikkust, samuti pikk mõõk, mis rippus mehe küljel.
„Taevas hoidku, mehed, ärge laske sel härrasel end nii kiiresti relvituks teha. Ta püüab nutikalt omaenese nahka päästa,” noomis piraatide kapten ettepoole astudes. „Aga mitte isegi sellepärast, et läbirääkimine on tema väidetav õigus, vaid sellepärast, et ta end nii targaks peab, olen valmis endale aega võtma, et selle mehega mõni sõna vahetada.”
„Ükskõik, milline on sinu põhjus, olen selle eest tänulik, hea kapten...” ütles Logan, oodates kapteni nime.
„Mu lipp ütleb kõik,” vastas kapten. „Mind tuntakse kui Robert Punast.”
„Sa oled inglane,” märkis Logan, otsekui tahaks piraadile meenutada, et ta on rünnanud üht oma kaasmaalastest. Kuigi niinimetatud kaaperdamise päevad olid seljataga, ei pidanud paljud mereröövlid ikka veel oma kaasmaalastele jahti.
„Võin sulle kinnitada, et ma ei ole inglane.”
Robert Punane oli oma hindamise ilmselt juba teinud.
Selle piraadi nimi, mõtles Logan, oli paljudes tavernides suust suhu lennanud. See oli nimi, mis pani isegi vapra värisema, sest jutud, mis ringi käisid, olid hirmuäratavad.
Ta polnud oodanud, et mees nii noor välja näeb. Ent piraadid elasid harva kuigi vanaks, vähemalt mitte piraatluses. Nad kas tapeti või nad võtsid rikkuse, mille olid hankinud, muutsid oma nime ja lõid uue elu kaugetel saartel või kõrvalistes linnades.
Logan jätkas rääkimist, teades, et tal tuleb seda teha teatud kõneosavusega, kui kavatseb saavutada eesmärki – hoida oma mehed elus, olgu ta enese saatus siis milline tahes.
Ta astus sammu ettepoole. „Mina, hea kapten Robert, olen Logan Haggerty, Loch Emery lord, kuid ma ei rõhuta põrmugi seda tiitlit, sest oleks see maad või rikkusi väärt, ei leiaks sa mind siit ulgumerelt. Mida ma taotlen, on õigus võitlusele mees mehe vastu.”
„Hm, eks räägi,” ütles Robert Punane.
„Kui sa võidad mind oma mõõgaga, oled võitnud hea laeva ja suured rikkused, valamata untsigi muud verd kui minu oma, või riskimata aarete kaotamisega merepõhja ning oma meeste elude ja jäsemete kaotusega.”
„Ja kui sina võidad mind, milord?” küsis Robert Punane viisaka lõbususega.
„Siis me purjetame minema.”
Robert Punane näis tema sõnu tõsiselt kaaluvat. Ent siis ta ütles: „Sa heidad kindlasti nalja.”
„Kas sa kardad?” nõudis Logan, silmitsedes hindavalt piraadikapteni saledat kogu ja ilmset noorust, mis moodustas tõepoolest kummalise kontrasti teda ümbritsevate mereröövlite karedusega.
„See ei ole amet inimese jaoks, kes kardab,” vastas Robert Punane hooletult. „Ära lase end mu noorusest petta, lord Haggerty. Ma olen oma relvadega rohkem kui osav.”
Keegi lihaseline mees, kes piraadikapteni kõrval seisis – mitte kuigi palju vanem, kuid kaugelt tugevam ja laiem –, sosistas
