Ta jooksis tagasi vaatamata, kartes, et kuuleb iga hetk nende hääli, oodates, et jõuk tuleb talle järele, saab ta kätte ja rebib tükkideks.
Kuid nad ei tulnud.
Palliplatsi taga oli väike kivihoone, sama ebareaalne kui muinasjutu metsavahionn, kuid selle tuli ei põlenud ja ta ei teinud katset selle poole joosta. Selle asemel suundus ta maantee poole. Kui ta maanteele jõuab, ei sure ta täna.
Poolel teel maantee suunas puhkas ta veidi ragbiposti najal ja söandas tagasi vaadata. Nad ei olnud talle järele jooksnud.
Nahkrihm laksatas talle vastu külge ja talle tuli meelde, et mingil hetkel olid nad pannud talle kaela koerarihma. Ta kiskus rihma kaelast ja viskas minema.
Teel oli peatunud üksik auto, selle tuled põlesid ja mootor töötas.
Keegi oli teda märganud.
Ta komberdas auto poole, lehvitades, hüüdes ja karjudes, et auto teda ootaks, et see ei sõidaks ära, ning jooksis piki võrkaeda, otsides selles auku, palliplatsi märg muru selja taga ja jalge all asfalt. Siis ronis ta aiaaugu kaudu välja ja jooksis mööda maantee karedat katet, karjudes, et auto ei sõidaks ära. Kuid siis avanes juhi kõrvalistme uks ja välja tuli paks poiss, see, kes oli olnud kõige hullem ja kelle nägu ei olnud enam naerul, vaid kandis mõrvaraevu grimassi, ning esimest korda teadis tüdruk, et sureb siinsamas ja täna.
Neid tuli autost veel.
Paks tegi lahti pagasiruumi ja selle must auk haigutas talle vastu nagu haud.
Mingi osa ta teadvusest registreeris, et keegi karjub auto tagaistmel ja kriiskab oma silma pärast.
Seda meest oli ta vigastanud. Oli teinud ta ühest silmast pimedaks.
Ta soovis, et oleks vigastanud neid kõiki. Soovis, et oleks viimse kui ühe neist pimedaks teinud. Seda nad tõepoolest väärisid.
Kuid oli juba liiga hilja. Temaga oli lõpp. Ta tundis nõrkust ja kurnatust kehas laiali valguvat ja temast võitu saavat. Nad olid ta võitnud.
Tigedad käed ta keha kallal, kobavad sõrmed, mis pigistasid temast viimset elumahla, ja siis needsamad käed tõstmas teda maast lahti ja tõukamas auto pagasiruumi.
Kaas paugatas kinni ja ta kadus pimedusse. Auto aga veeres aeglaselt suursuguse kooli poole, nii et ta pidi ikkagi surema madratsi peal keldris, kus tal polnud ette nähtud surra.
Elu viimastel hetkedel kangastus talle ta pere, kes ei pidanud teda enam kunagi nägema ja perekonnaliikmete taga justkui korraks ka teekäänak, kuhu ta ei suundunud. Ta nägi väga selgelt abikaasat, keda ta kunagi ei kohta, ja lapsi, keda ei sünnita, ja head elu, mis on täis armastust ja mis kohe pidi temalt võetama.
Kui ta hing jõudis teisele kaldale, oli ta viimne ohe hääletu raevu ja leinakarje kõige selle pärast, mis temalt ta surmaööl rööviti.
1
Ma ootasin meest, kes kavatses surra.
Olin parkinud vana BMW X5 pisut maad edasi raudteejaama viival teel ja jõin kolmekordset espressot, jälgides tööle tormavaid pendelrändureid. Jõin kiiresti.
Varsti peaks ta olema siin.
Panin kolm fotot armatuurlauale. Üks naisest ja tütrest. Kaks tükki mehest, kes kavatses surra. Siseministeeriumi passipilt ja sisetelevisiooni stoppkaader.
Libistasin perekonnafoto rahakoti vahele ja rahakoti nahktagi põuetaskusse. Siis kinnitasin kaks pilti surra kavatsevast mehest kleeplindiga oma auto armatuurlauale.
Jälgisin tänavat.
Olin parkinud nii, et olin seljaga jaama poole ja rahvarohke tänav oli mu silme ees. Tänavat valgustas nõrk sügisene päikesepaiste, mis oli kui suvepäevade pleekinud mälestus. Sada meetrit eemal seisis noor naine, seljas trenniriided, ja uuris ajalehekioski akent, suur saksa lambakoer kannatlikult kõrval, kaelarihm lõtv, intelligentne nägu naist hoolikalt jälgimas, täiesti lõõgastunud olemisega koer tipptunni rahvahulgas.
„On see aga ilus koer,” ütlesin ma.
Naine naeratas ja sügas mu sõnade peale koera kõrvatagust, siis aga kostis mu kõrvas mehe hääl, kuigi ta ei rääkinud minuga.
„Delta 1 vastuvõtt hea.”
Mu kõrvas kostis veel hääli, kes kontrollisid teiste raadiosaatjate kutsungeid ja üle kogu valvepomina kuulsin ma väljatreenitud rahu, mida politseis peab säilitama äärmise pinge seisundis, nagu oleks piloot rääkinud reisijatega, kui kõik mootorid põlevad. Te ei tarvitse millegi pärast muretseda, lugupeetud reisijad.
Ma libistasin pilgu üle jälitusbusside, märgistamata autode ja tsiviilriides politseinike, kes liikusid jalgsi. Kõik olid oma töös laitmatud. Ja kõik, mida ma suutsin näha, oli ilusa saksa lambakoeraga naine.
„Delta1?” ütles valveohvitser mulle. „Me näeme ja kuuleme teid, Max. Teil on põhivaade. Ootame visuaalset isiku kindlakstegemist, kui Bravo 1 ilmub haarangutsooni. Püsige autos.”
Bravo 1 oli mees, kes kavatses surra.
„Arusaadav,” vastasin mina.
Ja siis hääl, mida ma tundsin: „Uurija Wolfe, teiega räägib peasuperintendent.”
Peasuperintendent Elizabeth Swire. Ülemus.
„Jah, proua,” ütlesin ma.
„Õnn kaasa, Wolfe,” ütles ta. Ta häälde ilmus väike naeratus, kui ta pilgu rõdu poole pööras. „Te kuulsite käsklust. Püsida autos. Las suured poisid teevad musta töö ära.”
Ma vaatasin tänavat. Enam ei tohiks minna kaua.
„Just nii,” vastasin ma, viisakalt ja rahulikult nagu saksa lambakoer.
Kui ma kallutaks tahavaatepeeglit, võiksin näha jaamahotelli suurejoonelist viktoriaanlikku fassaadi. See oli nagu muinasjutuloss, mille tornid ja tornikesed tõusid sinitaeva poole, mis oli täis valgeid kuhikpilvi. Koht, kus sa pilgutad silmi ja sada aastat läheb mööda. Ma ei näinud ühtegi suurt poissi. Kuid jaamahotelli sees oli neid rohkem kui küllalt, et alustada väikest sõda.
Kusagil pitskardinate ja külgkardinate taga. Metropolitani politsei relvastatud erikriminaalüksuse liikmed olid ootel. Iga mees pidi olema relvastatud Heckler & Kochi automaadiga ja kahe Glock SLP 9-mm püstoliga. Aga kui teraselt ma ka ei vaadanud, ei suutnud ma neid näha.
Kohal pidi olema ka pommiüksus, mida julgestas majasisene Kuningliku Lennuväe üksus. Läbirääkijad. Keemia- ja bioloogiarelva spetsialistid. Ja keegi, kes tellis pitsat. Ka meil oli oma 20 inimest ümber jaama, kuid ma nägin neist ikka vaid koeraga naist. Valvepomin jätkus.
„Kõik üksused, ette kanda. Echo1?”
„Objekt pole nähtav.”
„Victor 1?”
„Ei midagi.”
„Tango
