näen Bravo 1,” ütles sama hääl. „Objekt on nähtav.”
Ja siis kohutav vaikus. „Võimalik,” ütles naisehääl, „ma kordan: võimalik, et objekt on nähtav.”
„Võimalik?” küsis valveohvitser. „Kontrollin. Mitte tegutseda.”
Hääl oli nüüd juba pingsam.
Ja siis jälle naisehääl ning sellesse pugenud suur kahtlus: „Võimalik. Punane seljakott. Möödub Briti Raamatukogust. Liigub jalgsi ida suunas jaama poole. Läheneb haarangutsoonile.”
„Delta 1?”
„Kuulen,” ütlesin ma.
„Nähtavus kadus,” ütles Tango 1, soovides öelda, et oli sihtmärgi silmist kaotanud.
Vaatasin vilksi kahte fotot oma armatuurlaua küljes. Selleks polnud õieti vajadust, sest ma teadsin hästi, kuidas mees välja näeb. Kuid ma vaatasin korraks ikkagi. Siis tagasi rahvahulga poole.
„Ma ei näe teda,” ütlesin.
Siis veelgi kannatamatum hääl mu kõrvas. Teine naine. Koeraga politseinik. Ma uurisin pingsalt tema liikuvat suud.
„Siin Whisky 1, Whisky 1. Objekt on vist nähtav. Bravo 1 läheneb. 200 meetrit. Tänava vastaspoolel. Punane seljakott. Võimalik, et see on tema.”
Häältemelu ja järsk käsklus vaikida.
„Võimalik. Kontrollime. Kontrollime. Mitte tegutseda. Kõik üksused, mitte tegutseda. Delta 1.”
Järgnes vaid staatikaraginaga vaikus. Nad ootasid mu vastust.
Ma vaatasin otse objekti poole.
Ta oli muutunud.
Vaatasin ruttu kahte fotot armatuurlaual ja ta ei olnud nende nägu. Mustad juuksed olid helepruunid. Hõre habe kadunud. Kuid muutus oli hoopis suurem kui kõik see. Ka tema nägu oli muutunud. See oli lihav, pundunud, peaaegu kellegi teise nägu.
Kuid üks asi oli sama.
„Delta 1?”
„Objekt nähtav.”
Punane seljakott oli täpselt seesama mis sisetelevisiooni stoppkaadril tol päeval, kui ta ostis apteegi hulgilaost vesinikülihapendit.
Seljakott oli tal seljas ka siis, kui ta veeretas 440 liitrit juuksepleegitit kassa juurde. See oli tal seljas ka siis, kui luges viiekümnestes rahatähtedes letile 550 naela. Ja ka siis, kui ta tühjendas oma kaubiku lukustatavasse garaaži, kuhu olid üles pandud meie kaamerad.
Seda seljakotti oli võimatu mitte ära tunda. See nägi välja nagu seljakott, millega ronitakse Everesti otsa. Suur ja ere – sellel punasel toonil on omaette nimi.
Kuid ta nägu ei olnud sama. See ajas mu segadusse. See pidi ju olema sama mees. Talle oli midagi näkku süstitud. Ta kavatses surra, peas kellegi teise nägu.
Aga nüüd tundsin ma ta ära.
Ma ei kõhelnud.
„See on tema,” ütlesin ma. „Objekt nähtav. Ta on endaga midagi teinud. Ma ei tea. Midagi on ta näos teisiti, aga see on tema. Objekt nähtav. Isik visuaalselt kindlaks tehtud. Objekt nähtav.”
„Snaiper 1 on laskeulatuses,” ütles hääl ja teisel pool tänavat nägingi ma nüüd laskureid, kolme kuju, kes liikusid mööda armetute poekeste ja söögikohtade katuseid, relvad päikese käes helkimas. Politsei snaiprid asusid positsioonile.
Nad olid operatsiooni untsu minemise puhul meie viimane lootus. Ja juba oligi see untsu minemas.
„Snaiper 2 on laskeulatuses. Kuid mul pole selget vaadet. Ma ei saa puhtalt sihtida. All on rahvahulk.”
Punase seljakotiga mees oli teisel pool tänavat seisma jäänud, oodates fooritule muutumist. Autod mürisesid mööda ja nende vahelt vilkus seljakoti punane värv. Puudutasin oma kõrvaklappi. Äkki ei rääkinud minuga enam keegi.
„See on õige mees,” ütlesin ma. „Ma kinnitan ta identiteeti. Objekt on nähtav. Nähtav. Kuuldel.”
Foorituli muutus ja liiklus jäi vastutahtsi seisma. Pendelrändurid hakkasid teed ületama. Punase seljakotiga mees läks nendega kaasa.
Ütlesin aeglaselt ja selgelt: „Siin Delta 1, ma kinnitan objekti nähtavust. Sihtmärk siseneb kohe haarangutsooni. Kas te kuulete mind? Kuuldel.”
Vastuseks ei midagi peale roosa müra.
Siis aga: „Võimalik. Kontrollime. Mitte tegutseda.”
Ma vangutasin pead ja pidin uuesti rääkima hakkama, kui peasuperintendent Swire’i rahulik hääl ütles: „Jätta, Wolfe. See pole tema. Jätta. Operatsioon tühistatud.”
Ja siis ka valveohvitseri hääl: „Jätta. Tühistatud. Kõik valvepostid, mitte tegutseda.”
Foorituled muutusid jälle.
Punase seljakotiga mees oli tänava ületanud.
Ta suundus raudteejaama poole.
„Kas te oletasite, et ta kannab burkat?” küsisin ma. „See on Bravo 1. See on sihtmärk. Ta on õige mees. Ta nägu…”
„Meil pole visuaalset kinnitust,” ütles valveohvitser. „Delta 1, isik ei ole kindlaks tehtud.”
Siis Swire: „See pole tema. Jutt jätta, Wolfe.” Ta hääles oli terasnoot. „Teil oli üks ülesanne. See on täidetud. Midagi rohkemat pole vaja teha. Kõik üksused, tegevus jätta. Jätta! Haarang on tühistatud. Ma tänan kõiki.”
Rahvahulk jäi jaama lähedal aeglasemaks, segunedes pendelränduritega, kes lähenesid King’s Crossi peatuse poolt. Oli selge, et mul on jäänud vaid minut tema peatamiseks, enne kui ta jaamahoonesse kaob. Kui punase seljakotiga mees on mõnel pealiini rongil või all metroos või jaamaperroonil, ühendab ta palves käed ja maailm lendab koost.
Patarei, mida ta tõenäoliselt hoiab ühes käes, tekitab elektrivoolu ühendatult lihtsa juhtmeotsikuga, mida ta hoiab teises käes. Siis läheb vool kahte juhet mööda punasesse seljakotti – selle küljes pidi olema märkamatu sisselõige –, kus ümbertehtud lambike käivitab peenikesse torru ehitatud detonaatori. See käivitab omakorda põhilaengu, mis sisaldab vesinikülihapendit, sedasama, mida ma olin näinud teda ostmas sisetelevisiooni ekraanil üheteistkümne 50-naelase rahatähe eest.
Samal ajal oli ta ostnud hulgi ka kuuetolliseid terasnaelu. Kottide kaupa. Need pidid olema teibitud põhilaengu ümber, et külvata häda, millest pidi jätkuma mitmesajale inimelule.
Kui see plahvataks.
Kui ta oli nutikas.
Kui ta polnud lõhkekeedust vussi keeranud.
Neelasin alla kurku tõusnud kuuma kibeda iivelduseklombi.
„Teil pole õigus,” ütlesin ma. „See on tema.
