ta need ostis, kuni ta kujutis oli mu ajusse kõrvetatud.
Mul polnud vaja armatuurlauale teibitud fotosid. Ma tundsin teda. Ta oli mul pealuu sees.
Ta ei saanud end minu eest peita.
„Kõik üksused, tegevus jätta,” ütles eneseteadlikult rahulik hääl. „Delta 1, kas te kuulete mind?”
„Ei,” ütlesin ma, „te teete suure vea.”
Vaid kolmkümmend sekundit veel.
Kogu selle rahvahulga ja tulirelvade keskel olin ma jäetud omapead mehega, kes kavatses surra.
Kunagi kuulsin ma Hampshire’ maakonnas Bramshillia politseiakadeemia loengut. See kool oli politseinike kõrghariduse Oxford ja Cambridge.
Üks FBI agent oli kohale lennutatud selleks, et aidata meil võidelda terrorismiga. Agendi valge hammasterida oli avaldanud mulle muljet. Igatahes suurepärased hambad. Väga ameerikalikud. Kuigi mulle avaldas veelgi rohkem muljet see, et mees teadis, mida ta räägib.
Hammaste särades rääkis ta meile, et FBI oli kindlaks teinud 25 terrorismi ohupiirkonda. Ma polnud ise just igast nimetatud punktist informeeritud – olin, ütleme, teadlik kahest kolmandikust, alates lennuväljadest ja lõpetades tätoveerimissalongidega.
Üldiselt oli neid igal pool.
Föderaalagent kirjeldas ka potentsiaalse terroristi välimust.
Üldiselt võis see olla kes tahes.
Bramshilli õppurid, kõige paremad ja kõige helgemate peadega mehed, kõik ka aktiivses teenistuses, kriminaaluurijate uus põlvkond, noored, tugevad ja nutikad mehed, pidid naeru pärast püksi tegema. Kuid erinevalt teistest ei leidnud mina, et see jutt olnuks kasutu. Vastupidi. Ja seda sellepärast, et mulle jäi meelde FBI mehe antud terroristi potentsiaalsete tunnusmärkide esimene punkt.
Kahtlusalune muudab oluliselt oma välimust.
Kuigi mu kolleegid olid itsitanud ja silmi pööritanud, tundus mulle, et seda tuleb kindlasti rõhutada. Enesestmõistetavust ei maksa kunagi kahe silma vahele jätta. Ärge arvake, et ta näeb välja nagu fotodel või sisetelevisiooni ekraanil. Olge valmis, et ta näeb välja nagu keegi teine.
Ja oli veel üks asi, mida FBI agent oleks võinud mainida. Sihtmärk, kes muudab oluliselt välimust, ei soeta tõenäoliselt uut kotti.
„Sama seljakott,” ütlesin ma, avades autoust. „Sisetelevisioonis nähtud punane seljakott. sellega ostis ta oma kraami. Punane. Pidevalt kaasas. See on sama seljakott. Ja see on tema.”
„Siin ei tohi parkida,” ütles kokni aktsendiga aafriklane mulle akna kaudu ja ma võpatasin, kuuldes häält, mis ei tulnud mu peast.
Liikluspolitseinik kirjutas mulle parkimistrahvi. Tulin autost välja. Ta oli Lääne-Aafrika hõimuarmidega pikk mees ja astus pisut tagasi, arvates, et teen talle viga. Vaatasin temast mööda ja nägin punase seljakotiga meest.
Rahvahulk oli hõredamaks jäänud.
Ta oli jaama sisenemas.
Viisteist sekundit.
Siis hääl mu peas: „Siin peasuperintendent Swire. Minge tagasi autosse, Wolfe.”
Kogu ta teeseldud rahu oli kadunud.
Ma kõhklesin hetke.
Siis istusin uuesti autosse.
Liikluspolitseinik lükkas trahvitähe mu kojamehe vahele. Ma raputasin pead ja vaatasin tahavaatepeeglisse. Punase seljakotiga mees oli nüüd otse mu selja taga, seistes jaama peasissepääsu ees. Rahvahulk sulas kokku. Mitte miski ei takistanud teda sisse minemast. Kuid ta seisis täpselt sissepääsu ees.
Ta rääkis endamisi midagi.
Ei.
Ta palvetas.
Kümme sekundit.
Punase seljakotiga mees astus sammu edasi.
Üheksa sekundit.
Lükkasin autole sisse tagurpidikäigu.
Kaheksa sekundit.
Keerasin pea tahapoole ja vajutasin hooga gaasi.
Auto sööstis tagurpidi paigalt ja ma kihutasin punase seljakotiga meest vaadates talle otsa. Hoidsin ühe käega kinni kõrvalistme seljatoest, et kokkupõrke lööki leevendada ja surusin teise käega jõuliselt signaalinuppu, hoides seda pidevalt all ja ajades järelejäänud liiklejad laiali.
Mees ei liikunud paigast.
Aga sellal kui vana X5 tema poole sööstis, vaatas ta mulle liikumatu suuga otsa.
Viis sekundit.
Auto põrutas talle otsa, lüües ta veidi pealtpoolt põlvi jalust maha ja purustades mõlema jala reieluu, kui ta torso vastu auto tagaosa lendas. Ta nägu lõhkus tagumise aknaklaasi ja tagumine aknaklaas tegi tema näoga sama.
Siis tõukas kokkupõrge ta tagasi punasest tellisest viktoriaanliku majaseina vastu, kus ta kukal lõhkes nagu sepavasaraga tabatud pehme keedumuna.
Kolm sekundit.
Lükkasin sisse sõidukäigu ja kihutasin tagasi jaamaesisele õuele, kust liikluspolitseinik jõllitas mind liikumatult ja ammuli sui, trahvitähtede masin ikka veel peos.
Lükkasin sisse tagurpidikäigu, et tehtut korrata.
Kuid selleks polnud vajadust.
Null sekundit.
Ma tulin aeglaselt autost välja.
Inimesed karjusid. Mõned olid pendelrändurid, mõned hääled olid mul peas. Iga sekundiga lähemale jõudev koer haukus meeletult.
Üks hääl mu peas karjus tohutust väärteost ja tapmisest. Teine kisendas mõrvast.
„Wolfe!”
See oli Swire.
Kiskusin kõrvaklapi kõrvast välja ja viskasin minema.
Punase seljakotiga mees istus telliskiviseina ääres, vahtides mulle otsa lõhutud näo jahmunud ilmel. Üks ta käsi tõmbles ikka veel äkksurma šokist. Mõlemad käed olid tühjad.
Seda poleks ma oodanud.
Äkki olid kohal näomaskides relvastatud mehed. Püstolid sihtisid surnud meest. Glock SL 9-mm relvad. Heckler & Kochi automaadid. Siis märkasin ma, et mõni neist sihib mind.
„Ta oli meie sihtmärk,” ütlesin ma.
Kogu plats oli täis relvastatud eriüksuse politseinikke. Pendelrändurid jooksid ja roomasid, kes kuhu sai. Hulk rahvast karjus, sest püssimehed ei näinud karvavõrdki politseinike moodi välja. Neil olid kevlarist kuulivestid. Neil olid
