hakul moes olnud Kreeka arhitektuurist. Tema ehitajapilgule avaldasid muljet hoolikalt säilitatud ja restaureeritud ajaloolised detailid.
Varjulisel verandal valge korvlaua all lösutas tähniline pikakarvaline koer – arvatavasti austraalia lambakoer. Loom tõusis pikkamööda, nuusutas Graysoni püksisäärt, liputas pontsakat saba ja müksas oma sinaka peaga külalise kätt. Grayson sügas koera kõrvatagust. „Tere, sõbrake.“
Devlin jõudis talle viimaks järele ja koera tähelepanu koondus uustulnukale. „Meiegi peaksime koera hankima.“
„Meie on mitmuses. Me ei ela koos. Õnneks.“
„Äh, Gray, saa juba üle. Sa oleksid niikuinii tehingu sõlminud. Hoidsin hulga väärtuslikku aega kokku.“
See oli tõsi, kuid Grayson polnud valmis juurdunud töövõtete räiget eiramist andestama. Tema oli arveametnik ja tehingute sõlmija. Devlin oli loominguline geenius. „Oleksin meile paremad tingimused välja kaubelnud.“
„Võimalik.“ Devlin sügas koera pead. Loom tõstis tänutäheks käpa ning vaatas teda hele-helesiniste leebete jumaldavate silmadega. Sarnaselt inimestega armastasid ka koerad Devi ja talusid Graysonit. Grayson polnud sellest fenomenist kunagi aru saanud.
Ta vajutas uksekella, sest ei teadnud, kuidas peaks kellegi koju sisenema, olgugi et see oli majutusasutus.
Devlin ei jaganud tema kõhklusi, vaid avas kõrge tahvelukse ja astus laitmatult korras eeskotta, mis oli justkui tõldade ja kohevate alusseelikute ajastust pärit. Grayson järgnes vennale ja uudistas arhitektuurilisi üksikasju. Ukse kohal oli poolkaarekujuline aken ehk lünett, mille kaudu voolas läikivasse tammepuidust eeskotta valgust. Ühe seina ääres seisis klantsima löödud roosipuust kummut värske valge lillekimbuga. Kummuti kohal klaasvitriinis eksponeeriti mälestusesemeid. Grayson märkas nahkkaantega päevikut, taskukella, münte, nööpe ja muid põnevaid nipsasjakesi. Kõige rohkem pakkus talle huvi koltunud ja räbaldunud noodileht, mis oli raami sisse pandud. Ta astus vitriini juurde, käed seljal, et väljapanekuga lähemalt tutvuda.
Õhus oli tunda kerget virsikulõhna, ehtsat või kunstlikku. Virsikuaia külalismaja. Virsikulõhn. Hea lähenemine.
Ka Dev oli seisma jäänud, et huvitatud disaineripilguga ringi vaadata. Ta ajas pea kuklasse. „Vaata, milline trepp!“
Kumerate läikivate käsipuudega lai punase vaipkattega trepp tõusis graatsiliselt teisele korrusele. Laes rippus väike lühter, mis kiiskas õrnas valguses. Elegantne ja stiilne eeskoda oli sedasorti majale kohane. Siin oli nii mõndagi uurida ja avastada.
Ent praegu kibeles Grayson eelkõige duši alla, enne kui puugid ja luuderohi tema ihu lõplikult vallutavad.
„Meid ikka oodatakse, eks?“ küsis Devlin. „Ma ei näe ega kuule, et siin kedagi oleks.“
„Tegin isiklikult reserveeringu perenaine Julia Donovani kaudu. Oleksime pidanud koputama ja õues ootama.“
Devlin tagurdas lävele ja prõmmis rusikaga vastu puitu.
Nad kuulsid üleval ukse sulgumist ja kellegi samme. Grayson tõstis pea ja märkas kõigepealt oivalisi sääri ning seejärel vapustavat brünetti. Naine hõljus trepist alla nõtkelt nagu flamenkotantsija, tumedad juuksed õlgade ümber lendlemas. Sinepikollase siidpluusi ja kehakumerusi rõhutava kitsa halli seelikuga naine pani Graysoni suu kuivama.
Kui naine, nägu naerul, viimase sammu astus, tundis Grayson ta ära... ja tal läks kõhukoopas meeldivalt õõnsaks.
Naine keeras pea pisut viltu ja sirutas käe, mille randmel kõlkusid käevõrud, ent tema sõrmedes polnud midagi. „Mina olen Valery Carter. Tere tulemast Virsikuaia külalismajja!“
Grayson libistas oma pikad sõrmed naise pihku. Valery nahk oli sile ja prink ning küüned lühikesed, ent leekpunaseks võõbatud. Grayson tundis naise ära, ent too paistis olevat ta unustanud. Seal polnud midagi imestada.
Grayson taipas, et jõllitab, kuni naine kannatlikult ootas. „Grayson Blake. Ja see on minu vend Devlin. Meil on reserveering.“
Naise kulm tõmbus kergelt kipra, enne kui näoilme selgines. „Grayson ja Devlin? Ma tean teid.“
Nende sõnadega puhkes ta naerma ja lennutas juukseid, nii et need tema läikiva pluusi vastas kahisesid. „Ei, ma ei flirdi teiega.“
„Kahju,“ nipsas libekeelne Devlin, mispeale Valery naeratus veelgi laiemaks muutus. „Lapsena veetsime kõik suved siinkandis vanavanemate Evelyn ja Jeff Mayfieldi juures. Neil oli teises linnaservas farm.“
„Jah.“ Valery libistas käe Graysoni haardest välja. „Ma mäletan teid. Üks teist oli väga ulakas.“
Grayson osutas pöidlaga venna suunas. „See pidi olema Devlin.“
Naise pilk rändas Devlinile. Käsi puusas ja kulm vinklis, ei tundunud ta raasugi asjalikuna, kui õrritas: „Kas tulite siia kutsikaid või vaalasid päästma või hoopis lumeinimest otsima?“
Grayson oigas. „Võib-olla mäletatakse meid liigagi hästi.“
„Kurikuulsa Devlin Blake’i ja tema kannupoisi seiklusi? Kogu Honey Ridge mäletab.“
Kannupoiss. Nojah. See oli Grayson isiklikult.
Devlin lülitus hurmurirežiimile. „Lumeinimest? Kas ta on siin? Kas tuleksid koos meiega otsima?“
Valery naeris vaikselt ja sõbralikult. „Sa ei ole põrmugi muutunud.“ Tema kuldsed silmad asusid Graysonit uurima. Tolle sisikond tõmbus krampi. Kannupoisist vend oli olnud kohmakas ja kiitsakas nohikust teismeline. Kahtlemata oli naisel seegi meeles.
„Grayson,“ hääldas Valery mõtliku Tennessee aktsendiga. Tema silmad lõid järsku heameelest särama ja Grayson oli kindel, et naine mäletab liiga palju.
Ta köhatas kurgu puhtaks ja vaatas käekella. „Kas jõudsime liiga vara? Tahaksin end sisse seada ja tööle asuda.“
„Nii kiiresti,“ märkis naine. „Aga teie toad on valmis. Kas teil on pagas kaasas?“
„Autos.“ Grayson heitis veel ühe pilgu käekellale. Neil oli endiselt võimalik päevavalgust kasutada. „Toome asjad hiljem sisse.“
„Ja mis äri teid kaht Honey Ridge’i toob?“
„Üle tee asuv veski. Me ostsime selle ära.“
Valery kaunid kulmud kerkisid. „Kas tõesti? Mis põhjusel ometi?“
Grayson muigas. Ta nautis uskmatute põlastamist ja väiteid, et vennad Blake’id ei suuda disainiimet korda saata. Kui see siiski juhtus, olid kõigi imestus ja heameel veelgi suuremad.
„Teie rajasite oma majja midagi ilusat. Meie otsustasime veskiga midagi samalaadset teha.“
„Uuesti veski avada? Aga miks? Tänapäeval ei jahvata keegi ise vilja.“
„Me avame seal restorani. Selline on meie äri.“
Valery kulm tõmbus mõtlikult kipra. „Teate, olen sellest vist kuulnud. Vendade Blake’ide restoraniäri. Kas teil
