raputas pead. „Praeguseks. Olen näljast nõrkemas. Kas Honey Ridge’is on söögikullerit?“
„O’Toole pakub maitsvat pitsat ja pastat. Tahad numbrit?“
„O’Toole?“
„Üks tore itaalia perekond.“ Valery puhkes naerma ja Grayson märkas, et naise silmad läikisid kahtlaselt palju. „Tegin nalja. Nad ei ole itaallased, kuid oskavad ikkagi head pitsat teha. Helista neile.“
Grayson otsis telefoni välja. Naine vuristas talle numbri ette ja mees asus helistama. Kui kõne oli tehtud, tõstis naine tema ette kohvitassi. „Võid pitsa saabumiseni mulle seltsi pakkuda. Kas soovid koort või suhkrut?“
„Näita mulle, kus need asuvad, ja ma võtan ise. Jääme siia tükiks ajaks. Võin siis juba majaplaani selgeks õppida.“
Valery näitas ülemise köögikapi poole ja Grayson avas selle.
„Ei, mitte see.“ Naine kõndis üle keraamiliste plaatidega kaetud põranda ja avas ukse mehest paremal. „Kui eelistad ehtsat koort, siis see on külmikus.“
Tema lõhn kandus Graysonini ning kui parfüümi- ja piparmündilõhna varjus oli tunda veel midagi, taipas mees, miks naise pilk oli veidi klaasistunud. Valery oli endale lubanud üks, kaks või koguni kolm jooki ja mitte kohvi. Tühiasi. Paljud inimesed teevad õhtul väikese lõõgastusnapsi, ehkki Grayson polnud üks nende seast. Ta eelistas oma elu ise juhtida.
Valery oli alati olnud vaba hing, võib-olla isegi veidi pöörane, ehkki see oli viieteistkümneaastase nooruki vildakas vaatenurk, kui ta oli tabanud neiu iseseisvuspäeva ilutulestiku ajal mingisugust ülikoolikutti suudlemas. Ta oli olnud väga löödud.
Grayson läks hiigelsuure roostevabast terasest külmkapi juurde, leidis kohvikoore, valas sortsu kohvi sisse, naaldus köögikapile ja rüüpas jooki. „Oivaline.“
„Kas oled kohvisnoob?“
„Sugugi mitte. Aga sina?“
Valery raputas pead. „Mu õde on. Külalistele pakutakse ainult parimat kraami, mis on värskelt jahvatatud ja hoolikalt keedetud.“
Grayson kergitas tassi. „Külaline kiidab heaks.“
Valery naeratas leebelt. „Räägi, Grayson, millega sa oled meie viimasest kohtumisest saadik tegelnud?“
„Mitte millegi erilisega. Käisin ülikoolis. Asutasin oma firma. Ja siin ma olengi.“
Naine avas kapi, tõstis välja pikliku vormiroaanuma ning suundus külmkapi juurde munade, piima ja singi järele. „Kindlasti on su elus olnud muudki peale kooli ja töö.“
Mõni tähtsusetu lagunenud suhe ja töötamine liigagi paljudes äriettevõtetes polnud just põnevaimad vestlusteemad. „Paraku mitte. Aga sinul?“
Valery kehitas üht õlga ja keskendus vormiroale. „Elan tavalist väikelinnaelu. Ostsime Juliaga kahe peale selle maja ja hakkasime külalismaja pidama.“
Tema hääles puudus õhin.
Graysoni tagumises ajusopis andis endast märku mälestus Valeryst, kuid ta oli sellele keskendumiseks liiga väsinud ja näljane. Võib-olla meenub talle hiljem see, mille naine ütlemata jättis.
„Selle maja renoveerimisel on üksikasjadele erakordset tähelepanu pööratud. Kas tegite kõik ise või palkasite abilised?“
„Enamiku asjadest tegime ise. Meie projekt pole sugugi lõppenud, kuid peahoone on valmis. Töö oli raske ja aeganõudev, aga Julia enesetunne on juba parem ja see ongi peamine.“
Enne kui Grayson jõudnuks küsida, mida see tähendas, loivas sinisekirju koer kööki ja vaatas perenaisele otsa.
„Mida sina siin teed?“ küsis naine ja pöördus siis Graysoni poole. „Ta tuli vist pärast ema lahkumist Alexit otsima. Ta ei oska oma poisita kuidagi olla.“
Grayson keeras pea küsivalt viltu.
„Alex on mu õe kasupoeg. Seitsmeaastane väike nunnuke. Koer valvab teda, justkui kardaks, et temagi kaob ära.“
„Temagi?“
Valery vaatas mehele otsa ja hammustas täidlasesse alahuulde. „Kuna Honey Ridge’is teavad seda kõik, siis kipun unustama, et külalised ei tea. Julia poeg rööviti ligi üheksa aastat tagasi ja teda ei ole tänini leitud. Mikey.“
Grayson lasi kohvitassil alla vajuda.
„Tõsiselt? Rööviti siinsamas Honey Ridge’is?“ Linnakeses, kus lapsed käisid pargis mängimas, sõitsid ratastega ja ajasid pimedas jaanimardikaid taga? Vähemalt Graysoni lapsepõlves oli seda tehtud.
„Uskumatu, eks? Me ei ole lootust kaotanud, aga...“ Valery vakatas ja jättis kõige hullema välja ütlemata. Üheksa aastat oli liiga pikk aeg.
Grayson tõukas end köögikapi küljest lahti ja astus lähemale. „Mul on väga kahju.“
„Tänan. See oli meile kõigile hirmus kogemus, aga Julial oli kõige raskem.“ Valery määris leivaviiludele võid. „Siiani on.“
„Sellisest asjast polegi võimalik üle saada.“
„Tõsi. Aga ta läks hiljuti uuesti mehele ja on lõpuks ometi õnnelik. Eli on hea mees.“
Grayson rüüpas kohvi, hoidis tassi huultel ja jälgis naist üle selle serva. „Aga sina? Oled endiselt Carter ja ma ei näe sõrmust.“
Naine sättis leivaviilud pannile täiuslikult ritta, samamoodi nagu Graysoni vanaema oli tekilappe ladunud. „Olen vallaline ega otsi suhet.“
„Mõistan täielikult.“
Valery katkestas tegevuse ja pöördus mehe poole. „Sina ka, jah?“
„Mul on liiga kiire.“
Naine jätkas toiduvalmistamist, kuid naeris ebasiiralt. „Jah, see on ka minu vabandus.“
Uksekell helises ja Grayson läks pitsa järele. Valery oli kaunis, seltsiv ja arukas. Keskkooli ajal olid kõik poisid tahtnud temaga kohtingule minna, aga miks siis naine endast niiviisi rääkis?
3. peatükk
GRAYSON ärkas enne koidikut ja äratuskella ning tõusis võõras toas istuli. Voodi oli nii mugav, et ta võinuks veel mõne tunni magada, kuid pidi tegudele asuma. Mida kiiremini projekt valmib, seda kiiremini saab ta järgmise ja ülejärgmise väljakutse kallale asuda.
Mees leidis hämaras valguses kobamisi käekella ja libistas selle randmele. Ta vajutas valgusnuppu, vaatas kellaaega, pani riidesse ja läks vaikselt trepist alla. Devlin, vana öökull, ei tõusnud eales nii vara, mistõttu Grayson lasi vennal edasi põõnata.
Nad olid hilise öötunnini ärkvel olnud, pitsat nosinud, Valery oivalist kohvi rüübanud ja disainiteemadel vaielnud, kuni Graysoni aju oli uimaseks muutunud. Ta aimas, et vend oli veel mitmeks tunniks töötama jäänud ning eskiisivihikutesse ja arvutisse loomeenergiat
