karbist salvrätiku.
Grayson puudutas oma põske. „Mind ründas tige okaspõõsas.“
„Las ma aitan.“ Eksootilise parfüümi järele lõhnav naine tõusis madalates kingades varvastele ja tupsutas tema põske. Lähedalt oli näha, et naise merevaigukarva silmades on kuldsed triibud ja mustad randid ning tema pikki tihedaid ripsmeid oli mingi naiseliku võlunipiga rõhutatud.
Ta oli nagu mustlannast võrgutaja.
Grayson, kes ei tahtnud tõmmet tunda, kahmas salvrätiku endale. „Tänan, ma ise.“
Ta polnud enam kohmakas teismeline, kel on aega jalaga segada. Ta oli läbi raskuste õppinud, et aeg on kõige tähtsam. Tark mees kasutab aega arukalt.
„Valery!“ hõikas naisehääl kusagilt vasakult.
Valery südamlik naeratus hääbus. Ta astus Graysonist eemale, pöördus pikkamööda hääle suunas ning lõi selja tikksirgeks.
Eeskotta tuiskas lühikeste tumedate juustega sale küpsemas eas naine, kes kandis heledaid pükse ja sinist kampsunit.
„Hei, kullake. Näen, et su uued külalised on saabunud.“
„Jah, ema. Juhatan nad kohe tubadesse.“ Valery lisas kramplikul ilmel: „Härrased, saage tuttavaks minu ema Connie Carteriga. Ema, need on Grayson ja Devlin Blake.“
Grayson tervitas vanemat naist, kuid ei laskunud vestlusesse, sest Valeryst õhkus pinevust. Isegi Devlin oli alla andnud ja jälgis toimuvat huviga. Oli ilmselge, et Valeryl ei olnud hea meel ema näha.
See oli huvitav, kuid ei puutunud Graysonisse.
Külalismaja perenaine õngitses särgitaskust võtmed ja ulatas need asjalikult Graysonile.
„Numbritoad on ülemisel korrusel. Üks teist ööbib Mooruspuutoas ja teine üle koridori Mustikatoas. Valige ise, kes kuhu läheb. Mõlemad toad on vabad ja valmis. Kui peaksite midagi vajama, siis andke mulle teada. Hommikusöök on kella seitsme ja kümne vahel ning kahest kümneni serveerime eesmises salongis kergeid suupisteid. Kohv ja tee on köögis pidevalt saadaval. Tundke end nagu kodus.“
Proua Carter torkas vahele: „Ja kui olete end sisse seadnud, siis tulge alla. Panen tee, kohvi ja koogi valmis.“ Ta osutas paremale. „Külaliste salong on selle kahepoolse ukse taga.“
„Kõlab hästi.“ Devlin välgutas võluvalt hambaid. „Veskiga tutvumine tegi meie kõhud tühjaks. Tänan teid, proua.“
„Pole tänu väärt. Külaliste heaolu on meile tähtis. Võtke julgesti reklaamvoldikuid, jalutage meie territooriumil ja viljapuuaias, istuge verandadel ja nautige kohvi. Kui vajate lisarätikuid või tualett-tarbeid, siis andke teada.“
Vanema naise kõnelemise ajal heitis Grayson põgusa pilgu Valeryle. Naise suu oli kriipsuks tõmbunud ja pilk tühi.
Intrigeeritud Grayson noogutas vennale ja nad ronisid trepist üles, et kuldse tahvliga tähistatud toad üles otsida.
„All oli pinget tunda.“
„Märkasin.“ Devlin avas ukse, millel ilutses silt „Mustikatuba“. Helesinistes toonides päikeselisest toast avanes vaade pikkadele virsikupuuridadele, mis hakkasid alles rohetama. „Kas Valery polnud seesama tüdruk, kellest sa omal ajal sisse võetud olid? Jäätisekohviku silmarõõm?“
„Mulle meeldisid paljud tüdrukud. Nagu teismelistele hormoonipommidele ikka.“
„Tõsi.“ Devlin potsatas luksuslikule voodile selili. „Aga ta oli flirdilainel.“
„Mitte minu suhtes.“ Valery oli pigem Devlini tüüp. Lõbus ja särtsakas.
„Minu meelest oli. Volksutas sulle oma suuri pruune silmi. Tupsutas su põske. Ja sa hoidsid tema kätt nii kaua, et kohe oli aru saada, et ta sulle meeldib.“
Grayson piidles pahuralt venda, pööras ümber, marssis läbi koridori Mooruspuutuppa ja sulges ukse. Viis sekundit hiljem paiskas Devlin selle uuesti lahti. „Kas tahaksid mu disainiideid vaadata?“
„Sul mõlgub juba midagi mõttes?“
Devlin niheles ja puuris põrandat nii tungiva pilguga, justkui olnuks see venna näost märksa huvitavam. „Ee… nojah. Tead...“ Ta köhatas kurgu puhtaks ja venitas kaela. „Ostsin veski juba jaanuaris ära.“
„Jaanuaris! See oli ju mitu kuud tagasi!“
Devlin laiutas alandlikult käsi. „Säästsin su kallist aega, vennas. Load on hangitud, ehitajad leitud ja disain valmimisel.“
„Uskumatu.“ Grayson äigas pahuralt ja pahvikslöödult käega.
„Noh, mis sa arvad? Kas tahad pilgu peale visata? Näha, missugused geniaalsed ideed mul selle hoonega on?“
Grayson põrnitses venda. „Kõigepealt tahaksin duši alla minna.“
„Sa oled ikka veel tõre, et ma sinu nõusolekuta tehingu sõlmisin.“
„Arvad?“
„Sa veel tänad mind.“ Devlin kadus uksest välja ja Grayson võinuks vanduda, et vend lagistas naerda.
Ta vangutas pead, läks vannituppa ja taipas, et on riided autosse unustanud. Ta ohkas alistunult, sest pahkluud juba sügelesid, ning vantsis trepist alla.
Poolel teel kuulis ta vaidlemist ja jäi seisma.
„Mis on, ema? Arvasid, et ma ei saa nädala jooksul külalismajaga hakkama? Et keeran kõik kihva, kui sina või Julia mind ei valva?“ Valery hääl vahutas vihast. Ta oli raevunud ja häbistatud.
„Ära dramatiseeri üle, Valery. Asi on lihtsalt selles, et...“ Väsinud ohe. „Meil on täismaja. Arvasin, et sulle kuluks pesupesemisel ja söögitegemisel abi ära.“
„Sa ei tulnud siia sellepärast. Kas Julia helistas sulle? Käskis sul kohale sõita ja veenduda, et ma äri põhja ei kõrveta, kuni ta Knoxville’is viibib?“
„Julia on sellele külalismajale pühendunud, Valery.“
„Ja mina ei ole? Kas tahad seda väita?“
„Kas oled?“
„Sa ei usalda mind.“
„Kas mul on selleks põhjust? Võttes arvesse...“ Vanem naine vakatas. Tema järgmised sõnad olid vaiksed ja pealtnäha täiesti leebed. „Tädi Joanne’i spargel vohab pööraselt ja ta saatis meilegi portsu. Kas valmistame seda õhtusöögiks?“
Trepil võttis maad vaikus, mis jäi õhku rippuma nagu läppunud rasv. Grayson kaalus taganemist, kuid pahkluud kihelesid aina rohkem. Ta trampis järgmistest astmetest valjemini alla, et heliga oma lähenemisest märku anda.
Valery märkas teda esimesena ja heitis talle sünge mureliku pilgu, enne kui särava perenaisenaeratuse näole manas.
„Grayson.“ Naine astus lähemale ja heitis emale
