Valery silmavärv. Keegi oli talle seda kunagi öelnud. Kahtlemata meesterahvas. Keegi, kelle ta oli unustanud nagu paljud teisedki.
Ta kuulas, kuidas kuldne vedelik klaasi sorises.
Külalised olid sisse registreeritud. Kõik toad olid hõivatud. Viimasena oli saabunud armas vanapaar, kes oli pikast sõidust väsinud ja kibeles uinakut tegema. Valery oli kirjutanud endale meeldetuletuse, et vanaprouale tuleb diabeetikute suupisteid valmistada.
Koridori lõpus Magnooliasviidis, ainukese mullivanniga numbritoas peatuv värske abielupaar oli saabunud varakult, päikesest põlenu ja heatujulisena, ning veetnud terve päeva jõel hulpides. Nad olid peatunud külalismajas kolm päeva, ise õnnest säramas ja meeletult armunud. Vaatepilt oli ühtaegu südantsoojendav ja okseleajav.
Ja muidugi vennad Blake’id. Üks nägusam kui teine. Devlin oli hea välimusega hurmur ja tasasem Grayson oli samuti omas elemendis. Ta oli pikk, sale ja helepruunide juustega, mis kippusid suvel blondiks pleekima, ning tema läbitungivad sinised silmad tundusid otse Valery sisse vaatavat.
Valery mäletas neid silmi. Talle meenus, kui tark ja lummav Grayson oli olnud. Ja et noormees oli viieteistkümneaastast Valeryt ignoreerinud, kuidas too ka ei proovinud teiste poistega flirtides tema tähelepanu köita. Teisi huvilisi oli olnud jalaga segada.
Ja vaata, kuhu see sind viis.
Ta vangutas pead, et ema aastatetaguseid sõnu unustada.
Need ajad on möödas. Liigu eluga edasi. Ära mõtle sellele.
Ta hingas viski kohal ja ahmis õrna karamellist lõhna, enne kui sõõmu rüüpas. Jook põletas keelt ja söögitoru.
Pärast fiaskot oma viimase kallima Jediga oli ta mehed oma elust välja lülitanud. Ekskallim oli osutunud narkomaaniks, kurjategijaks ja täielikuks tõpraks. Kui see oli parim, mida Valery suutis saavutada, siis ta eelistas üksi olla. Seltskonnaliblikas oli iseendal tiibu kärpinud. Ta lootis, et nii jääbki.
Ta rüüpas veel ühe sõõmu, hingas sügavalt ja nautis hõõgumistunnet keha keskpunktis. Ta oli ema peale ikka veel maruvihane.
Ehkki ema paistis teda täiesti saamatuks pidavat, oli Valery suutnud terve päeva külalismaja juhtida, ilma et oleks kedagi pahandanud. Suupisted ootasid salongis klaaskuplite all ja hõbedastes urnides, majapidamistööd olid samuti tehtud. Keda see peaks häirima, kui ta endalegi veidi värskendust lubab, enne kui uuesti kööki suundub, et järgmise päeva hommikusöögiks ettevalmistusi teha?
„Spargel,“ pomises ta, huul põlglikult torus. Justkui võinuks mingisugune köögivili parandada kõik halva, mis tema ja ema vahel pulbitses nagu nõiakatel väljendamata vajaduste ja mahavaikitud saladustega.
„Räägi kas või üksainus kord tõtt, ema. Kas või kordki.“
Kuid juba kuueteistkümnendast eluaastast saadik, kui Valery unistus tantsimisest purunes ja koos südamega Savannah’sse maha jäi, polnud ema sellest... asjast juttu teinud. Mitte kordagi pärast seda, kui Connie oli tütrele kinnitanud, et too unustab aja jooksul kõik, mis on juhtunud.
„Sul on terve tulevik ees, Valery. Ära jää selja taha vaatama.“
Valery osatas ema ammuseid sõnu, tõstis klaasi ja kulistas selle sisu alla.
Ta vaatas iga päev selja taha. Iga jumala päev, iseäranis pärast õepoja röövimist.
Ükski laps ei peaks jäljetult kaduma.
Ta tegi klaasile ühe kiire liigutusega põhja peale, lootes, et viski aitab süümepiinu põletada.
Ema paneks pahaks, kui näeks teda viskit joomas. Oh, ta ei ütleks midagi. Selles oligi häda. Ema muutus haudvaikseks ja hakkas Valery suunas haavatud tigedaid pilke heitma, et too ennast süüdlasena tunneks. Justkui oleks ta end seni liiga hästi tundnud.
Õnneks oli vähemalt mälestustest ja saladustest kubiseva vana maja magamistoas võimalik rahu ja vaikust leida.
Valery valas endale veel ühe klõmaka – õige pisut, et päevasündmustest ja ema suhtumisest hellaks muutunud hinge siluda – ning neelas selle rahulolevalt õlgu võdistades alla.
Ta keeras pudelile hoolikalt korgi peale ja peitis selle riidekapi tagumisse soppi läikiva roosa poekoti sisse. Julia ei pidanud kõike teadma.
Valery veri hakkas soontes mõnusalt ja soojalt surisema, viha lahtus ja enesetunne muutus paremaks, stabiilsemaks. Ta suutis jälle naeratada.
Pärast korralikku kuristamist piparmündimaitselise suuveega piserdas ta õigetesse kohtadesse heldelt Chaneli parfüümi, ahmis sisse sooja muskuse- ja jasmiinilõhna ning kohendas soengut.
„Nii,“ ütles ta oma peegelpildile ja värskendas huulevärvi. „Kõik on jälle kombes.“
Grayson lülitas arvuti välja, torkas lugemisprillid taskusse ja hõõrus ninale jäänud jälgi. „Mina olen tänaseks lõpetanud. Mu ajus valitseb täielik segapuder. Kas tahaksid süüa?“
Nad olid mitu tundi töötanud ja isegi õhtusöögi vahele jätnud, nosides selle asemel mitu suurt tükki Valery imelist mustika-kohvikooki. Nüüd näris Graysoni sisemust nälg nagu hiir pappkarpi.
Devlin tõstis käe, sest tema tähelepanu oli arvutiekraanile koondunud. „Pitsat. Võileiba. Mida iganes.“
Teades venna leplikkust, jättis Grayson sülearvuti tuppa ja sörkis alumisele korrusele. Tallegi sobis pitsa, kui ta vaid leiaks asutuse, mis selle koju kätte tooks. Kui ei leia, siis nuiab ta kohvikooki juurde ja teeb veel kohvi. Kui ta köögi üles leiab.
Ta kõndis läbi 19. sajandi sisustusega salongi, mille keskel troonis massiivne valge marmorkamin. Õhtu oli jahedaks läinud ja ta tundis järsku soovi istuda praksuva kaminatule ees ning lugeda töötamise asemel head raamatut või lahendada sudokut. Ta heitis pilgu käekellale. Võib-olla teeb Valery varsti kaminasse tule, nii et ta saab veidi puhata ja jalad seinale visata. Võib-olla. Kui ta selleks aega leiab.
Ta venitas õlalihaseid ja nentis, et on jäänud liiga kauaks arvuti ette küürutama.
„Halb harjumus,“ pomises ta endamisi.
„Mis on halb harjumus?“
Graysoni pilk rändas kaminalt vasakule, võlvitud ukselävele. Valery käsi nõjatus säravvalgele uksepiidale ja ta hoidis pead viltu. Külalismaja perenaine ei paistnud eriti asjalikus meeleolus olevat.
„Esiteks muidugi iseendaga rääkimine.“
Naise täidlased huuled, mis olid niisama punased kui küüned, kaardusid ülespoole. „Ja teiseks?“
Grayson, kel oli veidi piinlik, et ta omaette podisemisega vahele jäi, libistas käega üle kaelataguse. „Arvuti ees küürutamine.“
„See on tõesti halb. Tule kööki. Puhka oma tarka aju. Räägime juttu, kuni ma Julia hommikulasanje retsepti välja mõtlen.“
Graysoni kõht korises.
„Ma kaalusin pitsa tellimist.“ Ta järgnes naise parfüümilõhnale tööstuslikult suurde kööki, kus
