maja oli vaikne, siis üritas ta võimalikult tasakesi hiilida. Ta paterdas kööki, kus põles valgus. Seal polnud kedagi, kuid hõbedases termoskannus ootas aromaatne kohv. Seal oli ka jäänõu jogurtitopsidega ja kausitäis värskeid puuvilju.
Kui Grayson endale kohvi valas, ilmus kööki Valery. „Tere hommikust! Oled varajane.“
„Kibelen alustama.“ Grayson kehitas õlgu ega vaevunud tühjast-tähjast lobisema. „Veski oli kunagi osa teie valdustest, eks?“
Naine liikus sisseharjunud vilumusega ringi. Grayson nautis tema käte jälgimist. Need olid nõtked ja kerged nagu hulatantsijal. „Jah, mis siis?“
„Kas leidsite restaureerimise ajal fotosid algupärasest veskist või muud informatsiooni, millest meil võiks kasu olla?“
„Kui soovid, siis võin järele vaadata, kui mul aega tekib.“
„Jah, kui see sulle tüli ei tee.“
„Sugugi mitte.“ Valery vajutas kahepoolse ahju nuppe ja seadistas piiksumise saatel temperatuuri. „Tegelikult olen põnevil, et otsustasite veski restaureerida. Kahju oleks, kui see osa ajaloost täielikult kaoks.“
„Osa kaobki, osa jääb alles. Meie eesmärk pole niivõrd restaureerida, kuivõrd veskile uus elu sisse puhuda.“
Valery vaatas mehele suurte pruunide silmadega otsa. „Te ei hakkagi restaureerima?“
Grayson raputas pead. „Ma ei ole ajaloolane, Valery. Olen ärimees. Restaureerimine ei tasu rahaliselt ära.“
„Kas alati tuleb kõik asjad rahasse ümber arvestada?“
Graysoni arvates tuli. „Kui keegi oleks tahtnud veskisse muuseumi rajada, siis pidanuks ta selle märksa varem ära ostma. Enne, kui see nii suuri kahjustusi sai.“
„Kadunud ajalugu ei saa enam iialgi tagasi.“
Grayson näpistas ninajuurt ja vahtis naist vidukil silmadega. „Kas sa oled üks nende seast?“
„Kelle?“
„Nende, kes tahavad iga väljasurevat liiki päästa?“
„Ei, aga ajalugu on oluline.“
„Ma ei vaidle vastu.“
„Kui me ajalooväärtusi ei säilita, siis kordub kõik ja jumal ise teab, et keegi ei igatse uut kodusõda.“
„Sel kõigel pole viljaveskiga vähimatki pistmist.“
„Muidugi on.“
Naine üllatas Graysonit. Ta poleks arvanud, et just Valery ajaloost huvitub. Tema mäletamist mööda polnud Valery kuigi tõsine tüüp. Omal ajal oli neiu ainult lõbutsemisest hoolinud.
„Sa ei kavatse ometi mu ehitusplatsile piketeerima tulla?“
Naise täidlased huuled tuksatasid. „Ära pane mulle ideid pähe. Ma olen ikkagi Honey Ridge’i ajalooseltsi liige.“
Grayson summutas oige.
„Ära saa minust valesti aru,“ ütles ta. „Ma hindan ajalugu ja armastan vanu asju.“ See hõlmas tema garaažis seisvat uunikumautot, mille remontimiseks tal kunagi aega polnud. „Sellepärast me puhumegi veskile uue elu sisse. Vennad Blake’id annavad uue elu ja väärtuse asjadele, mis niisama kõdunevad.“
„Meie Juliaga taastasime selle vana lagunenud maja endisaegses hiilguses ja säilitasime kõik ajaloolised üksikasjad. Tõllakuuris on meil samasugune projekt pooleli. Protsess on aeglane, kuid ühel päeval saab kõik valmis. Miks teie ei võiks veskis midagi sarnast teha?“
„See on liiga kaua tühjalt seisnud. Kui poleks meid, siis variseks veski paarikümne aasta jooksul kokku. Võib-olla isegi kiiremini. See ei ole muinsuskaitseregistrisse kantud, nii et järgmine ostja oleks lihtsalt buldooseri toonud ja selle maatasa teinud.“
Kui Valery tegi üllatunud näo, lisas Grayson: „Dev kontrollis järele. Nii kehvas seisukorras hoone tõetruu restaureerimine neelab meeletult aega ja raha, mida mina pole valmis kulutama. Ja keegi teine samuti mitte.“
„See tähendab, et aeg ja raha on teile tähtsamad kui ajaloo säilitamine tulevastele põlvkondadele?“
Grayson ei soovinud sel teemal vaielda. „Tead mis? Võtan vist ühe banaani ja lähen sinna. Tänan kohvi eest.“
„Grayson...“ Ent mees oli juba uksest väljunud.
Selleks ajaks kui ta veskisse jõudis, paistsid puude vahelt esimesed päikesekiired ja puud heitsid vanale väärikale hoonele pikki varje. Vaikus, mida häirisid üksnes linnulaul ja ojavulin, mõjus rahustavalt ja kütkestavalt. Pärast tüütut sõnelust Valeryga oli rahu teretulnud.
Naine tekitas Graysonis tunde, nagu oleks ta vandaal, rüüstaja.
Tal tekkis põgus soov mõneks minutiks ojakaldale istuda, maahommikut nautida ja vererõhku alandada. Aga ta tõrjus selle mõtte peast. Ajaraiskamine ei mahtunud tema päevakavva.
Ta kõndis ümber veski, kaamera käes, klõpsis pilte ja tegi mõttes märkmeid. Vundament, mis oli ammuilma niiskesse maapinda vajunud, vajas väljakaevamist ja võib-olla ka väljavahetamist. Ta kõndis mööda selle äärt ja uuris vana mörti, mis oli mõranenud ja pudenes. Oli selgemast selgem, et Valery seisukoht oli jabur.
Ja ometi oli naise jutus iva. Kui ta on veski maatasa teinud, siis ei saa enam keegi aega tagasi kerida.
Ta takseeris hoonet erinevate nurkade alt ja mõtles endamisi. Täielik restaureerimine oli võimatu, kuid nad võisid üht-teist vana säilitada ja luua maalilisse keskkonda nüüdisaegse kõrgklassirestorani. Just seda oli ta üritanud Valeryle selgeks teha, kuid naisele ei paistnud sellest piisavat.
Grayson kallutas keha tahapoole, et tabada kaameraga vesiratast, mis oli kõige olulisem osa veskist. Kõik muu oli võimalik välja vahetada. Kui ta suudaks ratta uuesti tööle panna, siis ta teeks seda. Einestajad tuleksid siia keskkonna pärast, kus näeb suure ratta pöörlemist, nii et vesi üle labade pritsib.
Ta tegi erineva nurga alt tosina pilte ja suunas siis objektiivi hoonele. Aknad olid hämmastaval kombel terved ja ta nuputas, kas neid on mingil hetkel vahetatud. Uute klaaside paigaldamine aitaks raha säästa ja ajalugu säilitada. Valeryl oleks selle üle hea meel.
Graysonit haaras järsku veider tunne. Ei, tal polnud putukad kallal.
Kas seal oli veel keegi? Keegi, kes jälgis teda?
Tema kuklakarvad tõusid püsti.
Ülemisest aknast möödus vari ja ta pöördus vaatama, kas selle võis tekitada puuoks või pilv. Ei, midagi säärast polnud.
Nashville’i linnakäraga harjunud inimeses võis rahu ja vaikus meeltesegadust põhjustada. Ta heitis pilgu pudelipuule ja turtsatas oma rumaluse peale. Ta polnud ebausklik.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
