kes on Heinoga samal ajal metsa sattunud, kirjeldavad ikka ja jälle, kuidas metsloomad taati nii heaks sõbraks peavad, et tema kõrvale magama heidavad. Isegi majesteetlik suurte sarvedega põdraisand toetab aeg-ajalt pea taadile sülle ja laseb end lõua alt sügada.
Kui taat pärast järjekordset seenelkäiku koos põdraisandaga pika männi all puhkas, sättis üks kombinesoonis jahimees end parasjagu suure jändriku männi alla sitale. Jahimees vaatas esmalt nelja ilmakaarde, et keegi pealt ei näeks. Metsaga ühte sulanud Heino jäi tal loomulikult märkamata. Jahimees kooris raskerõivastuse kuni pahkluudeni alla ning kükitas maha, vanad oksaraod saabaste all praksumas. Poole minuti pärast saabus sündmuskohale isakaru, kes esiti sittujat ei näinudki. Küll aga nägi sittuja karu.
Ehmunud jahimees tõmbas poole asja pealt pruuni-rohelisekirju kombeka selga ja kapuutsigi pähe, lootes, et karu teda siis ei märka. Kohe aga hakkas midagi pruuni ja haisvat mööda jahimehe nägu alla voolama. Sel hetkel sai vaene mees aru, et ta oli väljutanud suure aurava junni oma kombinesooni kapuutsi sisse.
Seda kõike pealt näinud Heino hakkas nii kõva häälega naerma, et isakaru ehmunult minema jooksis ning linnuparv männi otsast õhku tõusis. Sitaga koos jahimees oli kindel, et tema üle irvitab metsavaim, mistõttu pistis ta kandade välkudes jooksu. Temast jäi metsa maha vaid sitahais. „Võeh, kuimuudu haisas! Joosõq-joosõq minemä. Kaeq õnnõ, et persele punni ette saat!“1 hõikas Heino talle võru murrakus järele ja sülitas enda kõrvale maha suure tatiklimbi, mille kibe hais oli suhu toonud.
Ka seni rahulikult taadi kõrval põõnanud põdraisanda ninasõõrmed läksid suureks ja uni kadus. Ta tõstis pea Heino sülest üles ja jõllitas teda sellise pilguga, nagu oleks vanamees haisu autor.
Lisaks teda armastavatele loomadele satub Heino teele ka tiivulisi. Aastatetaguse seenelkäigu ajal hakkas Heinol sabas keksima varesepoeg, kes oli perekonna ära kaotanud. Linnuke oli hädas ja kurb, mistõttu taat ta endaga koju kaasa võttis, kus pisikese kraaksuja elule turgutas. Lind armus taati nii ära, et enam metsa poole tagasi ei vaadanudki. Vaak, nagu Heino teda kutsub, elab juba 11 aastat tema hoovis suure lehise otsas. Lendab rõõmsalt ringi ja kraaksub. Vahel istub lind taadil õlal või tukub kaevul tagurpidi keeratud veeämbri peal. Kui külaline saabub, muutub lind ärevaks ja situb nende peale, kes talle ei meeldi, hoiatades nii oma peremeest kurjade inimeste eest. Sel linnukesel tuksuks sees justkui haldjasüda ja ta on alati valmis oma peremeest aitama.
Paar aastat tagasi käis Heino vähipüügiretkel, kust naasis 51 sõralisega. Järvelt koju sõites tegid 102 sõrga Heino vana Volkswageni pagasiruumis sellist klõbinat, nagu oleks sada purjus iirlast seal stepptantsu teinud. Jõudes röövpüügilt koju hiljem, kui ta oli plaaninud, kallas ta vähid ööseks trepi kõrvale suurde vihmaveetünni ja otsustas enne keeduprotsessi peatäie magada.
Hommikul ärkas ta aga karjatuse peale, mille laskis kuuldavale tema abikaasa Juta. „Ai! Ai! Ai! Appi! Appi!“ röökis too nagu rattal.
Taat ajas end maast lahti, pani piibu huugama ja läks õue. „Mis sa sääl haurat?“2 jõudis ta vaevu küsida, kui vaatepilt ise talle vastuse andis – vähitünnil polnud enam kaant peal. Tünni kiigates siputas seal vaid üks väike isend, kes oli aidanud sõpradel küll põgenemisskeemi haududa, kuid selle realiseerimiseks ei jätkunud tal enam energiat. Kaks selle sõralise sõpra sikutas Heino mõned hetked hiljem lahti oma naise seelikusaba küljest. Ülejäänud 48 vähki olid aga esmapilgul teadmata kadunud.
Appi oli vaja kutsuda õhuvägi – taat vilistas ja sekundiga oli vares Vaak platsis. Heino keerutas tünni püsima jäänud vähki varese silme ees ja lind sai kohe aru, mis tal vaja teha on. Ta vihises mööda õue ringi nagu sõjalennuk, korjas kõik peenardes ja heintes loivavad vähid noka vahele ning kukutas lennu pealt tagasi tünni. Õhtul andis Heino talle tänutäheks purgikaanelt vähisabasuppi mekkida. Abikaasa Juta ei vahetanud pärast seda päeva aga Heinoga nädal aega sõnakestki.
Sel tänasel õdusal lillelõhnalisel suveõhtul laguneval trepil istudes hüplesid Heino mõtetes need ja teisedki kummalised juhtumised. Tema mõistus oli täna eriti jutukas ning Heinol oli tükk tegu, et seda vaigistada ja hetke nautida. Sellele kõigele tagasi mõeldes tikkus vanamehele vägisi muie suule. Ta juurdles endamisi, et kuigi vähipopulatsioonid on ümberkaudsetes järvedes drastiliselt vähenenud, peaks sel suvel ikka veel ühe korra vähisabasuppi keetma. Heino võttiski plaani paari nädala jooksul mõrd kuuri laest alla tõsta. Ta ei osanud aimatagi, et see jääb kuuri veel terveks aastaks.
Kuigi kõik Heino eluaastad olid olnud üsnagi värvikad ja seiklusi ning sekeldusi täis, ei osanud ta arvatagi, et järgnev aastaring saab olema ühekorraga jäine nagu Jakuutia talv, valus nagu noahoop südamesse, terav nagu viina peale haugatud tšillikaun ja rõõmustav nagu kaksikute sünd.
Äkitselt kargas vähipüügist unistav Heino puutrepilt püsti. „Nimäq, kuradiq, ommavaq suurõq nigu mõtsapulliq, aga elässeq iks imä nisa otsan!“3 sajatas ta omaette. Talle hakkasid silma ühe naabermaja akendest kumavad 190 cm pikkused mehefiguurid, kes end parasjagu narile magama sättisid. Kohe saabus ka nende lühikest kasvu puhvis soenguga ema, suudles mõlemaid põsele, tegi tule surnuks ning lahkus.
Need olid vennad Tammed. Eluaeg jõutreeninguga tegelenud mehed, kellel mõlemal vanust juba üle 30. Kuidagi on juhtunud, et nad ikka ema ja isa pisikese kivimaja teisel korrusel elutsevad. Pruuti pole neil kummalgi. Noorem vend Jaak Tamm on mees, kelle jaoks on elus esikohal tema välimus. Igal hommikul kammib ta hoolikalt oma musti kiharaid, sätib vuntside otsad geeliga püsti ning valib hoolikalt oma sadade hilpude seast, mida selga panna. Kui argipäeval piirdub ta 100-euroste teksade ja tavalise T-särgiga, siis reede õhtule läheb ta tavaliselt vastu 200-euroses triiksärgis ja nii kitsastes firmapükstes, et jalad vaevu kokku-lahti käivad. Kui Jaak ühel hilisel õhtutunnil nõnda kohalikku kõrtsi sisenes, nägi ta välja nagu Rootsi poplaulja Guntheri ja Emajõe Ateena kuulsaima lauliku Üllar Jörbergi ristsugutis. Kuid seda vaid teiste arvates, sest ise on ta selle küla kõige enesekindlam noormees, uskudes, et kui ta naisi täis ruumi siseneb, libisevad õrnema soo esindajad toolidelt maha.
Jaagu vanem vend Kristjan Tamm on hoopis teist masti mees. Oma garderoobist ta nii väga ei hooli, suunates oma energia hoopiski elukestvale õppele. Kristjani must BMW sõidutab teda iga kahe nädala tagant linna ülikooli, igal kolmapäeva õhtul keeltekooli ning igal reede õhtul raamatukokku. Naiste jaoks pole tarkust taga ajaval Kristjanil lihtsalt aega, kuigi välimus on tal nagu kompvekil.
Seega romantiliste suhetega on neil nii, nagu on. Noored mehed, aga tahaks ju ikkagi aeg-ajalt mürada… Vendade Tammede isa Kalle oli alles täna hommikul Heinole rääkinud, miks nende majapidamisse nõudepesumasin osteti. Viimane läks seda lugu kuuldes näost roheliseks ja hakkas õhku ahmima.
„Kui esimest korda kaks nõudepesukäsna köögiriiulist kaduma läks, ei osanud naine veel midagi kahtlustada. Paari nädala jooksul oli aga terve pakk tühjaks kantud ja nõusid polnud enam millegagi pesta,“ kurtis Kalle naabrimehele. Ta jätkas, et ühel teisipäevasel pärastlõunal perepoegade voodialust koristades oli pereema tolmuimeja toru riivanud veidrat installatsiooni – kaheliitrise koolapudeli põhi oli alt lõigatud ja pudelisse oli topitud kaks märga nõudepesunuustikut. 60-aastane pereema Mare on elukogenud naine, kuid midagi sellist polnud tema silmad veel näinud. „Äkki hakkaski mul naine kileda häälega karjuma. No ja sellepeale ma kihutasingi poegade tuppa, panin põuetaskust lugemisprillid ette ning võtsin vanema poja sängi alt leitud moodustise kätte. Heino, kujutad sa ette – see ei olnud midagi muud kui… kui… kui kodustest vahenditest tehtud mastrubaator!“
Võõra retsepti järgi küpsetatud
Kell näitas 7 hommikul ja tärkamas oli uus suvepäev. Heino
