täis. Pärast muljetavaldavat saltot kadus ta taas vee alla.
Kaspari süda tagus sees sama intensiivselt, nagu hiidrähn oli Heino unenäos nokaga vastu puud toksinud. Ta oli nii ehmunud, et käed värisesid ja okse tükkis kurku.
Järvevana pistis peanupu taas veest välja ja ujus paar tiiru aeglaselt ümber paadi. Siis lausus ta kõmiseva häälega: „Aitäh kulla eest, Heino. Jälle killuke lähemal sellele, et oma paleele uue katuse peale saan.“
Heino noogutas lahkel ilmel ja kiskus mugavalt selga vastu paadikülge toetades piipu edasi.
Kaspar muutus aga näost järjest valgemaks ja peagi pani ehmunud noorsand pildi taskusse. Järvevana võttis paadiservast kinni ja tõmbas end kuni saba alguseni veest välja. Müstiline olend kummardus teadvusetu Kaspari kohale, nii et tema pikk must habe kogu noormehe näo ära kattis, ja sosistas talle kõrva:
„Poiss, armas, ma vaatan vette ja näen,
sul tuleb lasta see naine käest,
sinuga ei kuulu ta kokku,
samahästi musitada võiksid sa sokku.
Laps kasvab tal tark ja visa,
leiab kord üles ka oma pärisisa,
sinule mõeldud on teine daam,
see on minu kindel arusaam.
Vesi iial mulle ei luiska,
armastuse ja õnnega sind üle puistan.
Poiss, armas, nüüd sa mind unusta,
meie kohtumisest ära kunagi kellelegi jutusta.
Arva vaid, et see kõik oli unes,
kuid tea, et enam iialgi ei ole sa mures.“
Järvevana pani oma suured käed paariks sekundiks poisi pealaele, surus siis Heinoga kätt ning kadus tagasi metsajärve põhja.
Heino avas välgumihkliga õlle ja heitis õngekonksu järve.
Paar tundi ja paar kaineks tegevat võlujooki hiljem lendasid Heino ja Kaspar vanamehe Volkswageniga tema kodutänava kurvi nagu Ott Tänak ja Martin Järveoja. Kuigi Kaspar ei mäletanud, mis oli järvel juhtunud, ei suutnud ta laia naeratust oma näolt pühkida. Ta näis rahulik ja õnnelik. Ta oli lausa nii rahulik, et isegi Heino sõidustiil teda ei hirmutanud. Küll aga sai ta šoki, kui Heino järsku piduripedaali põhja surus, sest auto eest sööstis mööda karumõõtu koer, puidust kuut ketiga taga lohisemas.
Ka Heino kohkus ja nimetas vähemalt kolm peenise sünonüümi. Kaspar lisas omalt poolt kaks. Heino jättis auto risti teele ja tormas välja.
„Sa pagana… kuradi-kurat! No kuidas nüüd siis nii?“ porises ta ja rühkis kuuti enda järel lohistavale elukale järele.
Tegemist polnud kellegi muu kui tema koera Napoleoniga – lühikese valitseja järgi nime saanud perelemmikuga, kelle telliskivisuuruseid junne Heino paar päeva tagasi aiakärru oli kühveldanud.
Napoleon, hellitava hüüdnimega Näpsu, oli niivõrd suur, et talle pidi iga päev suure pajaga putru keetma ja seajalgu garneeringuks lisama. Tundus aga, et koer vajas kodusele toidule vaheldust, sest miks muidu ta kuuti taga lohistades Viktor Kama kanala poole sööstis.
Kui taat hingeldades koeravolaskile järele jõudis, oli Napoleon juba ühe Braama tõugu kana alla kugistanud ja otsis oma pruunide silmadega järgmist ohvrit. Heino kuri käratus päästis ülejäänud sulgsabaliste naha. Ta sidus koera kuudi küljest lahti ja süütas piibu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
