käratas: „Midä, kas su suu om sis sainapragu? Võtaq suutäüs ja sõs kõnõlõq, mis vai kes sinno mu mano juhatas.“16
Kaspar võttis lonksu viina, tegi peaaegu sama kibedat nägu kui hommikul Heino köögis kohvi juures ja poetas mokaotsast: „Na… na… naine on rase,“ ja jäi siis kurbade silmadega vastaskallast silmitsema.
Taat vaatas teda kulmu kortsutades. „Kas täl om sõs põhjust õnnõdu ollaq? Latsõq ommavaq elo häiermäq.“17
Kaspar talle vastu: „Noh, vaadake, pä… päts va sunnik on ahjus küll. Aga retsept… retsept pole minu oma.“
Taat võttis mütsilotu peast, surus selle parema käega vastu rinda ja sülitas hirmsaid helisid tehes kurku tikkuva rögaklimbi üle paadiserva vette. Peegelsiledale järvele ilmusid õrnalt lainetavad rõngad, mille epitsentriks oli Heino tatilärakas. „Ah nii ommavaq luuq,“18 sõnas Heino.
Ta krimpsutas jälle nina ja läitis piibu. „A ku saq retsepti kirja es panõq, sõs midä om sul murõtaq? Võtaq umaq aśaq ja mineq eloga edesi!“19
Kaspar pomises, et eks ikka on – tema ju armastab oma naist ikka edasi, mis siis, et naine teda pettis.
„Mineq saq kah persehe uma jutugaq!“20 teatas Heino seepeale noorhärrale.
Ta otsustas Kasparile rääkida loo, kuidas tema pärast pikka seilamist elumerel selle ainsa ja õigeni jõudis. Enne kui ta koos oma kalli Jutaga õnnelikult elumerelt abieluranda purjetas, oli ta oma salaamivorsti maitsta andnud päris mitmele naisele. Ning nendest lugematutest tundidest, mil ta nende naistega sängisambat tantsis, tuli ilmale hulk jõnglasi – kõik terved nagu purikad ja elurõõm silmist vastu helkimas. „Üteq latsõq sündüväq peris paarin. Innemp poiskõnõ ja tütärlats perrä!“21 täpsustas Heino, et ta on uhke kaksikute isa.
Mitte ükski nende laste emadest ei soovinud aga Heinoga ühe katuse alla elama jääda ja neid lapsi koostöös temaga üles kasvatada. Ja ega Heino nendegagi elada tahtnud – rohi tundus selles eas olevat igal pool rohelisem. Noh ja ega kõik need naised siis too hetk vallalised ka olnud.
„A egaq ma tuuperäst miilt hiidä-äs – ma kinkse jo elo nii mitmõlõ kaunilõ ja õrnalõ hingele, kiä hindä immi ja kasuessi man suurõs ja targas kasviq,“22 jätkas Heino.
Ta tegi enda järeltulijatest kõneledes kätega suuri žeste ja tema silmadest läikis vastu härdus. „Nimäq kõik ommavaq mul siin mõtsu vahel kasvai kõrra kolmõ-nelä aasta takast külän käünüq. Et iks kimmäs ollaq, kas esä iks eläs.“23
Kaspar näris hammastega oma alahuult. „Käivad kolme-nelja aasta tagant Võrumaa metsades vaatamas, kas isa elab?“ küsis ta endalt ja mõtiskles, et nii harva oma lapsi näha on ju väga niru. Kuid Heinole ta seda ette heitma ei hakanud, kartes teda solvata. Ta päris taadilt hoopis, et kuidas too küll sellises situatsioonis hingerahu säilitada suutis – kuuele naisele seitse last teha on ikka üks kuradima hulljulge tegu.
„Ku sullõ midägi ei miildüq, sis muudaq tuud. Ku muutaq ei saa-aiq, sõs muudaq umma suhtumist tuuhu,“24 märkis taat.
Tema sügavatest mustade silmaalustega silmadest vaatas Kasparile vastu meelerahu ja kindlus. Ta jätkas: „Ja ku aig oll´ õigõ – maailm nättü, suurõq teoq tettü, hinnäst löütü ja tõisi otsiq avitõdu, trehvässi ma Jutat. Timä om naanõ, kedä ma naksi hoitma õkva, ku tedä näi.“25
Heino lubas Kasparile, et enda abikaasat ta armastab nii kaua, kui talle veel elupäevi antud on ja veel teispoolsuseski. „Ku ma viil poiskõnõ olli, ma joba tiidse, et ma panõ sjoon elon sõrmusõ näppu õnnõ ütele naasõlõ. A sõs ma es tiiäq, et pulmaq ma pia viil sõs, ku ma olõ joba 60 aastakka vana,“26 jutustas taat.
Taadi sõnul oli Universumil tema jaoks selline plaan paika pandud. Esiti sellepärast, et ta saaks läbi Juta tütre endale ka kaheksanda elusa lapse. Ja kaheksa on Heino sõnul kõige kõrgema väega number – seda saab ilma pastakat tõstmata joonistada kas või senikaua, kui tint otsa saab.
Kaspar ei lausunud enam midagi. Ta mõtles, et ilmselt keegi Heino-sugune gigolo ka tema naise rasedaks tegi. Noormees võttis lonksu viina ja jäi mõtlikult paadipõhja silmitsema.
Kummaline mees järvepõhjast
Möödus paar tundi. Heino ja Kaspar olid kahe peale viina ära joonud ning magama jäänud. Neid kandnud puupaat tiirutas sihitult mööda metsajärve nagu Lendav Hollandlane. Heino nägi parasjagu unes seenelkäiku imelisse metsa, mille roheline samblavaip ei paistnud suurte värviliste kübaratega seente alt eriti väljagi. Ta kuhjas kuninglillasid ja smaragdrohelisi seeni korvi. Nopitud seente asemele kasvasid aga kohe uued ja veel suuremad ning ilusamad. Peagi ilmus eikusagilt kahemeetrine rähn, kes oma hiigelsuure nokaga vastu mändi hakkas taguma. „Tõkk, tõkk, tõkk. Tõkk, tõkk, tõkk,“ käis vali heli läbi Heino iga luu ja lihase.
Ta viskas seenekorvi käest ja surus kätega kõrvad kinni. Nii hiiglaslik rähn, puud kui ka seened hakkasid nüüd ühte sulama ja muutusid värvide virvarriks. Heino lõi ehmunult silmaluugid valla. Ta sai aru, et see oli olnud vaid uni ning reaalsuses hulbib ta võõra noormehega keset metsajärve. Kui pilt selgemaks muutus, nägi ta endale vastu vaatamas järvetaguse küla kõige kangemat kalameest Vollit. Tuli välja, et heli, mida Heino unenäos oli tekitanud rähn, tuli hoopis sellest, et Volli mõlaga vastu tema paati toksis, et mehed üles äratada.
„Jumalaime! Ärgake ometigi üles! Ma nägin paar minutit tagasi järve keskel Vanakest ennast. Vaatas vasakule ja paremale ning kadus siis hirmsa sulpsuga Vetemaailma tagasi,“ seletas Volli õhinal.
Ka Kaspar oli silmad lahti teinud ning vedas end küünarnukkide abil paadipõhjast istukile. „Vanakest?“ päris ta. „Andke mulle parem lonks vett,“ palus ta. Laialt naeratav Heino ulatas Kasparile peaparandust.
„Oodake! Kas te panete ka tähele, et ma ei kokutanud seda öeldes? Ja ka seda lauset öeldes? Mis toimub,“ kilkas Kaspar rõõmsalt. Heino vaikis ja muigas. Ta tahtis jääda salapäraseks, mistõttu ei öelnud ta Kasparile, et oli sokutanud viina sisse ravimtaimesegu, mis kokutajad terveks ravib.
Volli jätkas juttu: „Jah, nägin Vanakest ennast! Ma ise lasen jalga, mul ei saanud täna midagi sellist kaasa võetud, mida talle anda. No ja ega ma temalt täna midagi küsida ka ei oskaks. Mul on kõik olemas.“
Heino soovis Vollile head koju aerutamist ja kutsus teda uuel nädalal külla, et suitsukala teha ja külauudiseid vahetada. „Sa siis vastuta selle eest, et midagi seal ahjus suitsutada ka oleks. Ega terve päev paadis joomine kalasaaki too,“ hõikas Volli naerdes Heinole järele.
Viimane lõi käega ja pistis piibu suhu.
Kaspar ei saanud siiani päris täpselt aru, mis toimub. Heino otsis põuest välja tumesinise sametist kotikese ja hakkas seal ringi sobrama.
„Ahah, tan sa mul olõtki!“27 rõõmustas ta ja koukis kotist välja tükikese valget kulda, mille järve poetas.
„Järvevana, võtaq sjoo tükükene ja tiiäq, et ma sinno avvo seen piä. Ei küsüq ma muud ku sjoolõ nuurmehele armuõnnõ. Ja hindäle paari jämmet kalla.“28
Need read lausutud, oleks vesi justkui tardunud. Kaspar heitis hirmunult
