nõukogude tagalas Uuralites formeerima Eesti Laskurkorpust, mis täienes mobiliseeritud ja teistel rinnetel võidelnud eestlastega. Isa kutsuti välja 1942. aasta märtsis. Mäletan seda päeva: lund sadas, hoovil seisis saani ette rakendatud hobune, inimesed sagisid, meie vennaga läksime paljajalu ja poolpaljalt isaga hüvasti jätma. Ta patsutas meile õlale: „Mehed, pidage end korralikult üleval, minge tuppa, muidu külmute ära.“ Mäletan, et saani pandi veel istuma Siberi laika, ka tema läks sõtta.
Isa käis sõja läbi 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Tallinna Laskurdiviisi 27. laskurpolgu 1. roodu koosseisus. Rindel teenis ta välja medali „Vapruse eest“ (Emajõe forsseerimise eest), Punatähe ordeni (hävitas Kuramaal lähivõitluses 14 fašisti) ja medali „Võidu eest Saksamaa üle“.
Kohe peale sõda algas Punaarmee vähendamine. Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 13. juunist 1945. aastal demobiliseeriti kõik üle 50 aastased sõjaväelased ja armee spetsialistid. Isa oli sõja lõpuks 36aastane ja esmaste hulka ei kuulunud, vaid sattus niinimetatud teise lainesse. 25. septembril 1945. aastal välja antud seadluse kohaselt kuulusid 1945. aasta 15. novembri demobilisatsiooni alla aastatel 1906–1915 sündinud sõjaväelased, aga samuti kõrgema ja keskmise tehnilise haridusega isikud, kooliõpetajad, ülikoolide õppejõud, kõik, kes olid vähemalt kolm korda haavata saanud, aga ka rida rahvamajanduse jaoks haruldaste ja hinnatud elukutsete esindajaid, kaasa arvatud kuni 1925. aastani sündinud.
Sõjajärgne näljaaeg
Isa tuli tagasi 1945. aasta sügisel, kui meil Siberis sadas juba lund ja oli külm. Mäletan, kuidas ta tuli koju, kallistas ema ja küsis: „Aga kus mehed on?” Meie istusime vennaga vaikselt kardina taga vene ahju peal. Piilusime sealt välja, isa ulatas parema käe, mina andsin vasaku käe. Tema küsib eesti keeles: „Miks sa teretad vasaku käega?” Kuulen, et ema ütleb: „Poistel on sügelised, seepi pole. Vollil (see tähendab minul) on parem käsi üleni kärnas, ta häbeneb sulle teda anda.“ – „Selle ravime kiiresti välja,“ vastab isa rõõmsalt.
Ta ajas meil juuksed maha, küttis sauna, pesi meid hästi lõhnava saksa trofeeseebiga, kuivatas ära ja määris meid vennaga pealaest jalatallani vankri teljemäärdega (paksu tökatiga) kokku. Meie väike majake põiktänava ääres haises mitu päeva kohutavalt, kuid sügeliste-nakkus andis järele.
Õhtul kogunesid majja külalised, tulid kuulama inimest rindelt. Ema luges tavaliselt isa rindelt saadetud kirjad ette meile, lastele, sugulastele ja naabritele. Mäletan, et ühes sõnumis ta kirjutas: „Ümberringi on lumi, külmunud laibad, sõidame mööda neid nagu soos mööda teemuhke.“
Sel õhtul rääkis isa veel hirmsamaid episoode. Näiteks, kuidas teda saadeti „keele“16 järele, aidati okastraadist läbi ja ta roomas sakslaste poolele, jõudis väikese majani, läks vaikselt sisse, põrkas kottpimedas kokku fritsuga ja algas heitlus. Isa ja sakslane haarasid teineteisel kõridest, jätkasid võitlust põrandal ja jäid nii jõuetuks, et ei jaksanud liigutadagi. Lõpuks sattus isale pimedas kuuris kätte kolmnurkne viil, millega ta, nagu ise väljendas, „viilis väsinud fritsul vastupanuta kõri läbi“. Ta jättis „töö“ pooleli, kui tundis, et käed hakkasid kleepuma ja sakslane korisema. Selle koha pealt tõusis ema lauast püsti, sest see ajas teda iiveldama. Ema pöördus laua juurde tagasi ja ütles: „Selliseid asju laste kuuldes rääkida ei tohi.”
Sel õhtul sõime omletti isa toodud saksa munapulbrist.
Ülem-Suetukis möödusid minu elu esimesed 14 aastat. Kõige rohkem jäi sellest perioodist meelde 1947. aasta. Kodukandi inimesed mäletavad, et see oli väga külm. Hiljuti sattusid mu kätte kirjad, mis kirjutas Suetukist Eestisse minu sugulane, õpetaja Linda Solba. Toon katkendi sama aasta 11. veebruari kirjast:
„… Meil on väga külm. Lapsed ei käi juba mitu päeva koolis ja nüüd langes temperatuur madalamale kui 50 kraadi ja kool pandi mitmeks nädalaks kinni. Ühel aknal purunes klaas, seda külas pole ja nüüd on üks klass sunnitud koolis käima teises vahetuses. Imelik, õues on käre pakane, aga päevad lendavad kiiresti.“
See aasta (1947) oli veel nälja-aasta. Suvel 1946 oli paljudes viljakasvatuspiirkondades Venemaa Euroopa-osas (Kurski, Voroneži, Tambovi, Orlovi ja Rostovi oblast) kõva põud. Üldine viljavarumisplaan täideti teistele regioonidele kõrgendatud plaanide panemise arvel, sealhulgas Siberis. 1947. aastal täitis Ülem-Suetuki kolhoos Kolos riikliku viljavarumisplaani 200 protsenti, kuid kolhoosnikud ise oma väljateenitud tööpäevade eest vilja üldse ei saanud. Neile anti aukirjad ja mõnele eesrindlasele medal „Vapra töö eest“. Ema sai ka sellise medali.
Kevadeks lõppes kartul ja kohe, kui maa sulas, asusid inimesed hoolega kartulipõlde läbi kaevama ja otsima sügisesest saagist maasse jäänud mugulaid. Neist küpsetati kotlette. Talveks maasse jäänud ja külmunud kartuli maitse on mul siiamaani suus.
Meie peres söödi õlikooke. Minussinski orus Sajaanide nõlvadel kasvas hästi päevalill. Päevalille puhastamata seemnetest pressiti õli, aga järelejäänud mass toodi brikettide kujul piimafarmi. Talvisel ajal anti seda lehmadele enne poegimist söödalisandina. Isa tõi seda lehmade jõusööta koju, sõi ise ja andis meile ka. Selle õlikoogi maitset mäletan ka. Selle allaneelamisega erilisi probleeme ei tekkinud – rikkalikult süljega niisutatuna ja praetud porgandist või odrast tehtud kohviga käis see lapse seedimisest läbi, kuid teisest otsast väljutamisega tekkisid probleemid ja sõna „õlikook“ juures algas kihelemine ning kraapimine vastavas kohas. Puhastatud seemnetest õlikook oli aga delikatess, meie peres seda polnud. Sellistest pressitud jäätmetest tehakse halvaad.
Väga maitsev oli ka kanepiõlikook. Kanepit kasvatati meil ühistel põldudel: riigil oli vaja sellest saadud tugevat nööri. Kanepiseemned on maitsvad, eriti praetult. Võtsime kanepiseemneid kooli kaasa ja sõime neid mitte ainult lõunapausil, aga näljastena ka tundide ajal. Samuti võtsime koolilõunaks kaasa kuivatatud viirpuuvilju, sõime neid kilode kaupa ega teadnud toona, et viirpuu on suurepärane südameravim. Nüüd, kui vanaduses süda jupsib, võiks neid kottide kaupa süüa.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
