hukkus) 12. veebruaril 1873. aastal, kui tema tütar Maria (minu vanaema) polnud veel ilmavalgust näinud.
Vanaema sündis 24. novembril 1873. aastal Kõnnus. Selle nimega külakesi on Eestis palju – sõna „kõnd“ tähendab tühermaad. Vanaema küla asub viie-kuue kilomeetri kaugusel Torma alevikust Peipsi järve äärde viiva tee ääres.
Vaatamata sellele, et Kõnnu küla asus vanasti kaugel viljatul maal, on ajaloo seisukohalt tegu tuntud kohaga. Sealkandis armastas muistendikangelane Kalevipoeg peale võitlust puhata. Ta oli tohutut kasvu, magas künkakesel otse paljal maal, kuhu võimsa keha kaalust jäi nõgu ning see jälg tema maisest „voodist“ on nähtav tänase päevani. Vanaema Maria sündis majas, mis asus Kalevipoja sängi lähedal. Maria jäi varakult orvuks, tuttavad eakad, aga lastetud abikaasad, kel oli oma maja, võtsid ta kasutütreks ja abiliseks koduses majapidamises.
Vanaisa ja vanaema kasvasid koos üles Kõnnus, olid Torma Püha Neitsi Maarja koguduse liikmed, käisid seal leeris ning 5. märtsil 1894. aastal abiellusid seal. Pärast abiellumist kolis vanaisa elama vanaema juurde ja laskis end palgata tööliseks tema kasuvanemate tallu. Esimestel aastatel olid nende suhted head, kuid hiljem peremehe sugulased, kartes, et pärast tolle surma läheb pärandus kasutütrele, hakkasid taadile igasuguseid väljamõeldisi rääkima, nagu tahaks Jakob oma naisega nende vara endale. Suhted läksid halvaks.
Tüli, kohus ja sundsaatmine Siberisse
Jakobi vend Joosep ja naise kasuvanemate sugulased olid huvitatud sellest, et vanaisast iga hinna eest lahti saada. Samal ajal põles taluperemehel, kelle juures vanaisa enne abiellumist oli lühiajaliselt töötanud ja kes talle töö eest palga oli maksmata jätnud, kummalisel moel ait maha, jäljed lumel viisid maja poole, kus elas vanaisa Jakob, ja teda süüdistati süütamises. Inimesed märkasid, et jäljed olid väikesed, vanaisa vildid jätnuks palju suuremad.
Tunnistajana esines vana pime naine, kes olevat nagu öösel põleva aida juurest lahkuvat vanaisa näinud. Teisi süütõendeid polnud, kuid Joosepil oli vallakohtus toetajaid ja vanaisa mõisteti kümneks aastaks sunnitööle, mida võis asendada asumisele saatmisega, kui pere vabatahtlikult süüdimõistetule Siberisse järgneb. Vanaemal olid kolmeaastane poeg Osvald ja kuuekuune poeg Arnold, kuid ta otsustas siiski nendega mehe juurde külmale maale sõita, millega säilitas pere ja päästis vanaisa sunnitööst.
1900. aastal oli Siberi peamine raudteemagistraal juba Jenissei kubermangu piires valmis ehitatud ning pikk teekond ei võtnud enam nii palju aega nagu varem. Ainult Krasnojarski jaamast tuli veel veovankritega paarsada kilomeetrit lõuna poole liikuda. See osa teekonnast maksis noorema poja elu: ta sai külma ning suri, kui tapp liikus läbi Abakanski alevi (nüüd Krasnoturansk) ja määratud kohani jäi täpselt sada kilomeetrit. Vanaema Maria rääkis, et talle toodi laste kirst, mis osutus liiga väikeseks; temalt haarati surnud poeg, jalad kastikesest välja rippumas, ja tapp liikus edasi.
Elu külmal maal
1900. aasta oktoobris jõudis vanaisa ja vanaema pere Ülem-Suetuki asundusse Ida-Sajaanide eelmäestikus, Jenissei kubermangu lõunaosas, kuhu suunati väljasaadetud Soomest ja Baltikumist ning luteri usku isikud pärast Siberis sunnitööl olemist.
Alguses elasid nad võõraste juures, kuid juba paari aasta pärast ehitas vanaisa endale maja, ostis hobused, kariloomad ja põllumajandusinventari. Oma majapidamisele aitasid aluse panna säästud. Olgugi, et kohtu kaudu ja viivitusega, sai vanaisa talle päranduseks jäetud 150 rublast 130 siiski kätte. Peale selle müüs vanaema Maria kuue aasta jooksul kogunenud ühisvara maha ning õmbles kogu raha, hõbe- ja kuldmündid, alussärgi vöö sisse, mille enne Siberisse saatmist riiete alla pani. Vangitapis käidi mitu korda saunas ja sel ajal inimesed tavaliselt paljaks varastati. Kuid vanaema teeskles haiget, ei võtnud „voorusevööd“ isegi pesemise ajaks seljast ja raha jäi alles.
Vanaisa valis maja jaoks ilusa koha: allika lähedal mägijõe kaldal. Ümberasustatutele anti iga meeshinge (sh lapsed) kohta 15 tessatini10 maad, kuid tegelikkuses sai üles harida nii palju maad, kui jõudu jagus. Vanaisa sinna jõudes oli Ülem-Suetuki küla juba 50aastane ja külviks kõige sobivamad maad küla läheduses olid ära võetud, vanaisale jäi metsane maatükk viie kilomeetri kaugusel kodust. Et mitte käimise peale aega ja jõudu raisata, ehitas ta sellele maatükile hüti, kus nad perega praktiliselt terve suve elasid.
1910. aastal lõppes vanaisa sundasumisel olemise aeg, tal oli õigus oma kodanikuõiguste taastamist taotleda ja minna väljasaadetud, õigusteta talupoegade kategooriast tagasi vabade talupoegade sekka. Alguses vanaisa seda teha ei tahtnud, sest õigusetu olla oli kasulik: neil kui sunniviisiliselt uude kohta asunutel oli märkimisväärseid eeliseid, maksu maksid nad vaid kolm rubla aastas. Kuid ametnike pealekäimisel vanaisa siiski kirjutas taotluse, tema õigused taastati ja tõsteti aastamaks viieteistkümne rublani.
Tilgake mustlase verd
Vanaisa Jakobil olid mustad lokkis juuksed. Pole täpselt teada, millal, kuid meie suguvõsa mingis põlves, väljendudes laulva poeedi Vladimir Võssotski sõnadega, „trügis“ sisse mustlane. See mustlane oli Rootsi kuningas Karl XII viiuliorkestris mänginud muusiku järeltulija. Orkester oli komplekteeritud andekatest muusikutest, kes koguti kokku Rootsi vallutatud maadest. Kuningas armastas väga oma orkestrit ja enne Venemaa vastu sõjakäigule minekut jättis ta muusikud Laiusele, et neid mitte ohtu seada, ja lubas nad pärast võitu kaasa viia. Võitu ei tulnud, Poltava all sai Karl XII lüüa, tema armee riismed läksid Rootsi läbi Rumeenia ja kuninglikud mustlasmuusikud jäid Eestisse. Nad hakkasid hulkuma, varastama ja tekitasid kohalikele hulgaliselt ebameeldivusi.
Lõpuks muudeti 1841. aastal Liivimaa kuberneri käsul mustlased paikseks ning nende elukohaks määrati Laiuse kihelkond (hiljem vald), kus sündisid minu esivanemad. Kuberner käskis eesti talupoegadel mustlastele maaharimist ja kohalikke kombeid õpetada. Mitteametlikult nimetasid eestlased Laiuse valda mustlasvallaks, mustlaste keskuseks oli seal Paduvere küla. Sealsete mustlaste saatus oli traagiline: Teise maailmasõja ajal hävitasid sakslased nad peaaegu viimseni. Ellu jäänud „päikeselapsed“ üritasid alal hoida oma traditsioone ja kogunesid igal aastal Paduveres. Kooskäimised jätkusid, kuni elas nende parun. Viimase käigu järel oli kohalikust kolhoosist kaks hobust puudu.
Eestlastel on vana rahvalaul „Vaene mustlane“, mis algab sõnadega: „Mu akna alla tuli kord vaene mustlane, ta kaelast kandle võttis ja mängis minule …” Ka meie peres lauldi seda kurba laulukest.
Vanaema Maria oli kangelaslik naine. Kuigi tal oli kaks väikest last süles, võttis ta endaga Siberisse ka vanaisa kandle. Peale vanaisa mängisid Siberis sellel eesti rahvapillil Osvald, Karl, Mihhail ja Aleksander. Pärast läks pill Karli poja Aleksei Kase kätte, kes vanaduses, 1990. aastatel, andis selle perereliikvia Minussinski Martjanovi-nimelisse ajaloomuuseumi.
Vanaisa ja vanaema lastega. 1905. aasta. Ülem-Suetuki küla. Seisab vanem poeg Osvald, istub Karl, vanaema süles tütar Liisa. Vanaema sünnitab veel kaks poega, Mihhaili (Mihkel), Aleksandri (Sass), ja tütre Anetta, minu ema. Suurendatud koopia originaalist
Aastatel 1844–1857 organiseeris köster Adam Jakobson Tormas laulukoori ja puhkpilliorkestri. Vaarisa Mart ja vanaisa Jakob hakkasid selles orkestris mängima. Oskus mängida eri pille muutis oluliselt vanaisa, tema nelja poja ja mitme lapselapse edasist saatust.
Siberi eestlaste orkestrid
1892. aastast
