sõnast „ingel“, või pani selle talle parun. Üldiselt valis suur osa inimesi ise endale perekonnanime. Esimeses järjekorras võeti nimed, mis tulevad puude, taimede, loomade, lindude, kalade jne nimetustest. Seetõttu on Eestis palju selliseid perekonnanimesid, nagu Tamm, Kask, Kuusk, Mänd, Paju, Karu, Hunt, Ilves, Rebane, Jänes, Vares, Hani, Varblane, Kuldnokk, Lind, Maasikas, Kala, Haug, Ahven, Räim, Luts, Järv, Mägi, Jõgi, Soo jne.
Kuldkepp
Perekonnanimede panemisega oli naljakaid lugusid. Üks minu esivanemaid sai perekonnanime Kuldkepp. Lugu oli järgmine.
Pärast Liivi sõda (1558–1583) ja sellele järgnenud hirmsat katkuepideemiat jäi Eestimaa rahvast tühjaks, ellu jäid peamiselt need, kes elasid kõrvalistes maanurkades, kus ei olnud lahinguid ega kontakte ülejäänud maailmaga. Vändra kant oli just selline.
Kui rootslased 17. sajandil siia jõudsid, otsustas nende asehaldur üles kirjutada ellu jäänud inimesed. Revisjonile tuli teiste hulgas räbalates vanamees, kepp käes. Asevalitseja tundis huvi, palju tal poegi on ja palju tütreid. Kuulnud, et vanamees on abielus ja kõik tema 12 last on pojad, teatas ametnik: „Kui su kuningas teaks, et tema alamal on sedavõrd palju lapsi, poleks sa minu juurde tulnud, kaigas peos, vaid oleksid uhkelt kullast kepile nõjatunud.“
Rootsi riik vajas hädasti sõjamehi, seepärast paljulapselisi peresid soositi. Oli selline reegel: kui perre sünnib ja seal kasvab seitse poega, on vanematel õigus paluda Rootsi kuningat oma viimase poja vaderiks (ristiisaks). Kuningas võttis sellised kutsed meeleldi vastu ja saatis talupoegadele väärikad kingitused.
Vanamees kasutas seadust ja ühe tema poja ristiisaks sai Rootsi kuningas. Ristilaps kasvas, võitles vapralt rootslaste poolel ja teenis välja isegi ohvitseri auastme. Pärast, kui talupoegadele hakati perekonnanimesid andma, saigi hüüdnimi Kuldkepp selle staatuse. On inimesi, kes siiamaani kannavad seda kummalist perekonnanime.
Vändra kant
Peale Eesti iseseisvumist 1918. aastal mõisad ja kihelkonnad kaotati ning nende asemele loodi maakonnad ja vallad. 1929. aasta haldusreformiga ühendati Vana-Vändra ja Uus-Vändra vald üheks Vändra vallaks. Pärast Eesti liitmist Nõukogude Liiduga 1940. aastal kaotas nõukogude võim maakonnad ja vallad kui vana kodanliku pärandi, nende asemele tulid rajoonid ja külanõukogud. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal külanõukogud kui nõukogude režiimi sümbolid likvideeriti ning naasti endise territoriaalse jaotuse juurde.
Vändra valla keskus asub5 nüüd Allikõnnu külas, kus elab kõigest umbes 80 inimest. Vaki küla asub sealt nelja bussipeatuse kaugusel ja sõit sinna võtab aega vaid viis minutit. Vakis elab 120 inimest.
1930. aastate keskpaigas, kui leidis aset niinimetatud nimede eestistamine, vahetas suurem osa eestlasi oma endised saksa, rootsi ja teised võõra päritoluga nimed tõeliselt eestipäraste vastu. Engelbrechtidest said sellest ajast Esulad. Mõned Engelbrechtid rändasid Saksamaale ja kannavad seda nime seal tänapäevani. Perekonnanime Engelbrecht säilitasid ka Siberis elanud vaarisa Voldemari järeltulijad.
Vaki külas oli oma kool, üldse oli neid Vana-Vändra vallas kokku viis, kuid Vaki koolmeistri palk oli kõige suurem; see räägib sellest, et Vaki kooli tase oli kõrgem. 1985. aastal suri Torontos 91aastaselt selle kooli endine õpetaja Linda Maria Kull, kellest jäid maha huvitavad mälestused õppeasutuse kohta. Tüdrukute jaoks oli koolis oma magamistuba, poisid puhkasid klassiruumis, kus iga õpilase jaoks seisis nurgas õlgedega täidetud madrats. Lapsed võtsid endaga kooli kaasa keedetud lihatükke, leiba, juurvilju. Peale nelja õppetundi oli lõunapaus. Toidu valmistasid lapsed ise ühises katlas, kuhu iga õpilane pani eraldi linasest riidest kotikeses oma kartulid, kapsad, porgandid ja teised juurviljad. Kuum tee kooli poolt oli ühine.
Sajakroonine rahatäht luuletaja Lydia Koidula näopildiga
Vändra vald on unikaalne selle poolest, et on andnud Eestile palju tuntud isiksusi: poetess Lydia Jannsen (kirjanduslik pseudonüüm Koidula), kirjanik ja publitsist Carl Robert Jakobson, kirjanik ja poliitikategelane Karl Ernst Särgava (kirjanduslik pseudonüüm Ernst Peterson-Särgava), kirjanik ja memuarist Anton Jürgenstein (1861–1933) ja teised. Aastatel 1926–1927 ilmus Jürgensteini imepärase raamatu „Minu mälestused“ esimene väljaanne, milles ta rääkis oma kodukandi inimeste elust, olust ja karakteritest. Jürgensteinilt sain ma teada, et Vändra jõekeses, mille ääres oli mu vaarisa kodu, oli toona angerjat, keda püüti mitmesuguste kavalate nippidega, kirjaniku väljendiga „raiuti“ (torgati ahinguga), kui vesi oli läbipaistev ja kala oli põhjas näha.
Vändra köök ei paista millegi erilisega silma, kuid oma suureks üllatuseks lugesin „Minu mälestustest“, et vändralased armastasid hallitusjuustu ja suhtusid üleolevalt nendesse, kes sõid tavalist juustu. „Kui Vändra mees hammustab kogemata tavalist juustu, siis lendab see tema suust välja kiiremini, kui sinna sattus,“ armastas hoobelda vaarisa kodukandi rahvas.
Vaarvaarisa Ants Engelbrechti suur pere elas literaat Jannseni pere naabruses, vaarisa Voldemari vend Toomas oli aasta vanem, aga õde Anna aasta noorem kui Jannseni tütar Lydia Koidula, tuntud Eesti poetess. Nad mängisid koos ja kui Engelbrechtide lapsed kasvasid suureks, tundsid nad uhkust kuulsa kodukandi inimese üle. Jannsenite ja Engelbrechtide suguliinid kohtusid: minul ja Lydia Koidulal on kauged ühised esivanemad – Rae Jürri (1658–1729) ja Madara Mall (1662–?).
Kui Eesti läks 1992. aastal üle oma rahale, kroonile, siis räägiti rahva seas, et inimesed kannavad oma taskutes kahe suure vändralase portreesid: sajakroonist kupüüri ehtis Lydia Koidula ja viiesajast Carl Robert Jakobson.
1. jaanuarist 2011. aastast me enam Koidula ja Jakobsoni portreesid taskus ei kanna: Eesti läks üle eurole.
Siberisse ümberasumine
1870. aastate lõpul sattus mu vaarisa Voldemar Siberisse. Vändra kirikuraamatutes on nime kõrvale lahtrisse „elukoht“ kirjutatud „Siber“ ja näidatud selle sissekirjutuse tegemise aeg – 1876. aasta. Sattus ta sinna mõne süüteo pärast või asus ümber vabatahtlikult, sellest polnud pikka aega midagi teada.
Nendel aastatel elas vaarvaarisa Ants Engelbrecht jõukalt, tema poeg Toomas (vanavanaisa vanem vend) elas eraldi, tal oli suur talu, ta oli palju aastaid vallavanem. Keskmine vend Johann Engelbrecht osales kui talupidaja vallavolikogu töös otsustava hääleõigusega. Selliseid sugulasi omades võis vanaisa Siberisse sattuda ainult raske eksimuse pärast. Toomas Engelbrechti järeltulija Vello Esula rääkis oma isa arhiivimaterjalidele viidates, et vaarisa Voldemar saadeti kohtu otsusel Siberisse mingi mässu eest.
Teine minu kauge sugulane mäletab oma vanaema (Voldemar Engelbrechti tütar) jutustust, et Vändra kõrtsis leidis aset intsident, mis lõppes tähtsa isiku tapmisega, ning kuna uurimine konkreetset süüdlast ei tuvastanud, saadeti kõik tapmise hetkel kohal viibinud kõrtsilised, sealhulgas ka vaarisa, Siberisse asumisele.
Esimese dokumentaalse informatsiooni oma vaarisa sattumisest Siberisse kaevasin ma välja luteri kiriku meetrikaraamatust6, mida säilitatakse Krasnojarski riiklikus arhiivis: „Peeter Schreiner, Ülem-Bulanka elanik, talupoeg, vallaline, Georgi ja Greeta poeg, ning Helene Engelbreht, Ülem-Bulanka elanik, vallaline, 20-aastane, Voldemari ja tema surnud abikaasa Anna tütar, on laulatatud 14. aprillil 1908. aastal.“ Sellel paasapüha päeval sõitis luteri pastor N. Busch Ülem-Bulanka külla ja laulatas kirikus järjest kaheksa paari. Teiste sel päeval abieluga ühendatute hulgas oli ka
