see on kaksteist aastat hiljem, oli ta abielus ja tema abikaasa Anna sünnitas talle tütre Elene (Ülem-Bulanka külas hüüti teda Lenni). Varsti pärast tütre sündi Anna suri, vaarisa jäi üksi, väike laps süles.
Vaarema Kristina Engelbrecht (esimesest abielust Leinvald, neiupõlvenimi pole teada) sattus Siberisse mitte enda tahtel. Eestis elas ta Keila vallas Jõgisoo kirikumõisas, oli paruni teenijatüdruk, jäi tema pojast rasedaks ja tegi aborti. Aborte luges kirik toona kuriteoks ja vastavalt seadustele oli karistus selle teo eest Siberisse väljasaatmine. Vaarema Kristinal oli kaks alaealist tütart: Iida ja Julia. Viimane oli veel üsna väike, teda vaarema endaga külmale maale kaasa võtta ei riskinud ja jättis ta Tallinna sõbranna kasvatada.
Siberis määrati vaarema koos tütar Iidaga Ülem-Suetuki asundusse. Seal läks vaarema Madis Leinvaldile (külas hüüti teda Madis Muts) mehele ja sünnitas talle poeg Aleksandri. Madisega juhtus õnnetus: ta sai perutava hobuse käest kabjalöögi ja suri.
Pärast Madise surma abiellus vaarema Kristina lesestunud vaarisa Voldemar Engelbrechtiga ja sünnitas talle üksteist last. Võimalik, et neid oli isegi rohkem, sest osa kirikuraamatuid hävis, kui Ülem-Bulanka kirik põles. 5. märtsil 1892. aastal sündis neil tütar Alma – minu vanaema. 1908. aastal läks ta mehele minu vanaisa Villem Poolile (1888–1946). Neil oli kümme last, kolm neist surid alaealisena, ülejäänud seitse jõudsid täiskasvanuikka ja lõid oma pered. Vanim poeg Aleks Pool (08.08.1909–28.04.1968) oli minu isa.
Tallinna sõbranna juurde jäetud tütar Julia kasvas suureks, abiellus ning sõitis kogu perega 1912. aastal pärisema juurde Siberisse. Seal elas Julia 33 aastat. Sõja ajal ema Kristina suri. Pärast sõda, 1945. aastal, pöördus Julia koos tütar Leidaga tagasi Eestisse oma kasuema juurde. Julia poeg Helmut Lang kutsuti Siberist rindele ja ta sõdis Eesti Laskurkorpuse ridades. Pärast sõda jäi Helmut Eestisse elama. Ta töötas palju aastaid riigi tähtsamate isikute ihukaitsjana. Mina kohtusin temaga 1970. aastal Eesti Riikliku Julgeoleku Komitees (KGB). Sellest kohtumisest räägin veel 10. peatükis.
Vaki kool andis vaarisale oma aja kohta korraliku hariduse. Võimalik, et ta õppis veel kuskil, sest 18. eluaastaks omandatud teadmistest piisas, et saada asumisel Siberi eestlaste asunduses Ülem-Bulankas muusikaõpetajaks. Vaarisal olid kodus viiulid, tiibklaver, bajaan, lõõtspill. Oma raha eest ostis ta ka koolile klaveri. Hiljem põles kool ühes klaveriga maha.
Naaberkülas Karatuzskojes pidas vaarisa poodi, mis varustas kaubaga talupoegi ja rikkaid kullakaevureid. Pere elas jõukalt: vanemad ja lapsed käisid hästi riides, tütardel olid kuldehted, vaarisal taskukell, mida sel ajal loeti jõukuse ja intelligentsuse märgiks. Ülem-Bulanka külas vaarisa austati, ta korraldas seal mitmesuguseid kultuuriüritusi, aga pastori ja köstri puudumisel viis läbi kirikutalitusi.
Vaarisa Voldemar Engelbrecht ja vaarema Kristina lastega. Paremal nende noorim tütar Alma (minu vanaema). Vaarisa Voldemari põlve juures seisab poeg Voldemar. Vaarema ootab poeg Jaani. Vanaema Alma kõrval on ta vend Aleksei, kes hukkus revolutsiooni ajal 1918. aastal. Vennad Voldemar-noorem ja Jaan lasti maha 1938. aastal. Ülem-Bulanka küla. 1906. aasta
Ära jäänud opteerumine
1920. aastate algul tahtis vaarisa Voldemar perega Eestisse opteeruda. Selleks otsustas ta 19aastase poja Voldemari luuret tegema saata. 21. septembril kirjutas Voldemar Eesti Vabariigi esindusele Nõukogude Venemaal avalduse Eesti kodakondsuse saamiseks. Palve rahuldati 1922. aasta 15. veebruaril.7 Kuid Eestisse ta ümber asuda ei saanud. Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki külast kavatsesid seda teha 88 optanti, enamik neist naiste ja lastega, isegi lastelastega, nagu ka minu emaliini pidi vanaisa Jakob Kask (temast tuleb edaspidi juttu), kuid kohalikud nõukogude võimud ei lasknud kedagi rajoonist välja. Nad viivitasid optantidele Eesti kodakondsuse andmise teadete kohaletoimetamisega, teatised said adressaatidele üle antud siis, kui koordinatsioonikomiteed lõpetasid tegevuse ja ärasõiduaeg sai läbi.
Vastavalt Siberi revolutsioonikomitee 21. märtsil 1921. aastal antud korraldusele nr 1330 pidi külanõukogude väljastatud tõendites olema märgitud, kust opteeruda soovijad pärit on, kuhu ja kelle juurde nad Eestis kavatsevad elama asuda. Eelmainitud Voldemar Engelbrechti tõend ja ankeedi andmed aitasid mul kindlaks määrata koha, kus vaarisa pere Eestis elas. Vaki külla oli tal jäänud palju sugulasi, nendega peeti kirjavahetust. Voldemar märkis ankeedis, et kavatseb elada Vaki külas isakodus. Sugulastest nimetas ta nõbusid Ernst, Gustav, Jaan ja Ado Pilli – vaarisa vanema õe Anna Engelbrechti (mehe järgi Pill) lapsi.
Rikkaliku elu lõpp
Vaarisa Voldemari ja vaarema Kristina paljulapselise pere rikkalik, õnnelik elu ei kestnud pikalt. Kodusõja ajal Siberis hukkus nende poeg Aleksei, kusjuures keegi omastest ei saanud aru, kelle poolel ta nendel segastel aegadel oli. 1930. aastate algul algas eestlaste Ülem-Bulanka külas hoogne kollektiviseerimine, nagu teisteski kohtades Lääne-Siberi piirkonnas. Kahel pojal – Jaanil ja Voldemaril – olid oma maad, hobused, kariloomad, head ehitised ja seda kõike ühisesse katlasse anda ning kollektiivse tööga tegelda nad ei tahtnud. Nad katkestasid kohalike koosoleku, millel plaaniti vastu võtta otsus asutada kolhoos, ja lisaks ähvardasid üht partei agitaatorit: „Me sulle veel näitame!“ Seda hinnati kui relvastatud ülestõusu organiseerimist ja võimu haaramist.
16. aprillil 1933. aastal vennad arreteeriti ja Lääne-Siberi krai OGPU8 troika, kolmeliikmeline erikomisjon, saatis nad viieks aastaks koonduslaagrisse, nende vara konfiskeeriti, pered saadeti asumisele. Vaarisa Voldemar ei jõudnudki oma poegade Jaani ja Voldemar-noorema koonduslaagrist tagasitulekut ära oodata.
1938. aastal pääsesid vennad vabadusse, kuid ei jõudnud laagritolmu oma jalanõudelt veel maha raputada, kui nad juba uuesti arreteeriti. NKVD9 komisjon ja NSV Liidu prokurör mõistsid 26. mail 1938 Jaanile ja Voldemarile kõrgeima karistuse nende samade paragrahvide alusel, mille pärast nad juba koonduslaagris olid istunud. Jaan lasti 1. augusti ööl 1938. aastal Minussinski linna lähedases männimetsas maha, järgmisel ööl lasti sealsamas maha ka Voldemar.
Mu vanaema Alma vennad Jaan ja Voldemar Engelbrecht on rehabiliteeritud kaks korda: 21. septembril 1958 Krasnojarski krai kohtu poolt nende koonduslaagris olemise ja 7. veebruaril 1959. aastal Vene NSFV Ülemnõukogu poolt mahalaskmise eest.
Vaarema Kristina mattis kolm alaealist last, elas üle oma mehe ja kõigi kolme poja surma, tütre enesetapu, sõjas teadmata kadunuks jäänud kolm lapselast ja suri ise Teise maailmasõja ajal üle 80 aasta vanusena. Viimased aastad elas vaarema oma noorema tütre Alma juures Ülem-Suetuki külas, kuhu vanaisa Villem Pool 1930. aastate keskel oli elama asunud.
Ülem-Bulanka külas oli vaarisal suur oma maja, see konfiskeeriti, võeti koost ja pandi uuesti kokku naaberkülas Karatuzskojes, kus seda kasutati administratiivhoonena rajoonivõimude vajadusteks. Kunagises rikkas ja ilusas Ülem-Bulanka külas olid kunagi oma kool ja kirik, nüüd ei ole üht ega teist, seal elab vaid paarkümmend eakat inimest.
Kebeži puhas jõeke voolab endiselt läbi küla ja rõõmustab selle viimaste elanike silmi.
Emaliin. Poomide ja Kaskede dünastia
Minu vanaisa Jakob Kask sündis 4. veebruaril 1871. aastal Lõuna-Eestis Haoselja-nimelises kohakeses (mõnes dokumendis Aosilla) Flemmingshofi mõisas, hilisemas Laius-Tähkvere vallas, mis ei jää kaugele natuke suuremast Torma asulast.
Legendid ja pärimused Laiuse kohta
Laiuse
